Me ei vaja ruumipoliitikat üksnes paberil, vaid ka selle poliitika igapäevaseid elluviijaid.
Elukeskkonna kavandamine ja arendamine vajab läbikaalutud otsuseid ja tarku otsustajaid, kes suudaksid ruumipoliitikasse ja arendusprotsessidesse sekkuda mõtestatult ja oskuslikult. Pea kogu Euroopas kasutusel olevad arhitektuuripoliitikad suunavad riigiti seda, milline on meid ümbritsev ruum.
Kultuuriministeeriumi ja Eesti Arhitektide Liidu koostöös peeti Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise raames 21. septembrilTallinnas Vaba Laval Euroopa arhitektuuripoliitikate konverentsi, mis pakkus ülevaadet praegusest Euroopa ruumiloomest ja ehituskultuurist. Tutvustati liikmesriikide arhitektuuripoliitikate uuemaid suundi ning edulugusid nende elluviimisel. Sedagi, kuidas arhitektuuripoliitikad aitavad kaaluda nii riigi kui ka omavalitsuste otsuste ruumilisi mõjusid.
Viimase 40 aastaga on enamik Euroopa riike loonud oma arhitektuuripoliitika, esimene neist sündis 1977. aastal Prantsusmaal arhitektuuriseadusena, mis 1980-ndatel pani aluse avalike ehitiste kvaliteedi eest vastutavale ministeeriumitevahelisele üksusele (MIQCP). Võib öelda, et pea kõik Euroopa arhitektuuripoliitikad rõhuvad ministeeriumite tegevuse koordineerimise ja institutsioonidevahelise koostöö parandamisele, nii nagu see on vajalik Eestiski: meil on oma arhitektuuripoliitika olemas juba alates 2002. aastast, kuid jätkuvalt nurisetakse ühiste eesmärkide puudumise üle. Arvati ju, et arhitektuuripoliitika dokumendist piisab, et elukeskkonna arendamine Eestis toimuks läbimõeldumalt. Paraku on nii õiguskantslerid, erialaliidud kui ka ministeeriumid kümmekonna aasta kestel osutanud, et Eesti ehitatud keskkonna kujunemise protsess ei ole terviklik, selle osalised lähtuvad jäigalt erinevatest eesmärkidest ja väärtushinnangutest. Selline tõdemus ei ole muidugi Euroopas kuidagi erakordne, nagu näitasid ka konverentsi ettekanded.
EUROOPA ÜHTNE ARHITEKTUURIPOLIITIKA?
Euroopa Komisjoni kultuuri ja hariduse direktoraadi juht Michel Magnier viis konverentsil jutu Euroopa ühtse arhitektuuripoliitika võimalustele. Ideel oleks jumet, kui EL-i arhitektuuripoliitikas ei toodetaks juurde lisaregulatsioone, vaid sätitaks olemasolevaid EL-i mehhanisme ja töövahendeid, nii et arhitektuurivaldkond sellest võidab. Bürokraatiat juurde loomata võiks teha midagi, mida üksik liikmesriik iseseisvalt teha ei saa. Eestiski oleks mõistlik läbi mõelda, mida Eesti-sugune liikmesriik oma elukeskkonna arenguks ise üksi ära teha ei saa ja mis võiks olla üleeuroopalise arhitektuuripoliitika mõte..
EL-i ühtne arhitektuuripoliitika pakuks võimaluse lisada riiklikele arhitektuuripoliitikatele ühe täiendava üleeuroopalise kihi, piiriülese mõõtme. Nt võib see puudutada arhitektuuriteenuse eksporti, rahvusvahelisi arhitektuurivõistlusi, arhitektihariduse regulatsioone, arhitektuuribüroode kindlustussummasid jne. Magnier’ sõnadest jäi muuhulgas kõlama, et EL-i struktuurivahendite kasutamisel tuleks sõnastada arhitektuuri kvaliteedikriteeriumid. Praegune raamistik on Magnier’ arvates selleks mõnevõrra deklaratiivne, ta pakkus välja kuus ehitusklotsi, millega senisest koherentsem EL-i arhitektuuripoliitika üles ehitada: kvaliteet, mobiilsus, haridus ja oskused, sotsiaalne sidusus, pärand ja linnaruumi taaselavdamine (Eesti analoog võiks siin olla nt EV 100 „Hea avalik ruum”) ning arhitektiteenuse eksport. „Pooled Pritzkeri auhinnad tulevad Euroopasse,” sõnas Magnier kinnitamaks, et Euroopal on maailmas väga hea arhitektuurirenomee ja potentsiaal luua kõrgetasemelist arhitektuuri.
Läbirääkimised ja ettevalmistused uueks EL-i programmeerimisperioodiks (alates 2021) on juba käivitunud. Tõhusaid toetusprogramme on kavandatud nii audiovisuaali kui ka muusikavaldkonnale. Kui arhitektuuri nähtaks EL-i tasandil samavõrra olulise kultuurisektorina, siis võiks ka see suuremat (eelarvelist) tähelepanu pälvida. Arhitektuurivaldkonda mõjutavad regulatsioonid, meetmed ja tegevused, mida EL-i tasandil ellu viiakse, vajavad esmalt ühtlustamist: kultuuritegevused, teenuste direktiiv, kliima- ja energiapakett jpt. „Isiklikult arvan, et meil on tõepoolest vaja Euroopa arhitektuuripoliitikat. Olen optimistlik ja loodan, et meil õnnestub see välja arendada praeguste instrumentidega, energiliste inimestega, kes soovivad Euroopa tasandil tegutseda. Meie ees on võimalus teha midagi, mida riiklikud poliitikad ei suuda. Peame kasutama olemasolevaid töövahendeid ja nende hulka ei kuulu seadusandlus. Euroopa arhitektuuripoliitika eesmärk ei ole lisanduvate regulatsioonide loomine,” sõnas Magnier. Paistab, et õhus on vastava nn avatud koordinatsioonimeetodi (Open Method of Coordination – OMC) töörühma loomine, mille töö tulemuseks ei oleks siduvad meetmed, mis nõuaks EL-i riikidelt oma õigusaktide kehtestamist või muutmist. Euroopa Arhitektuuripoliitikate Foorumi (EFAP) võrgustikuliikmete huvi EL-i ühtse arhitektuuripoliitika kujundamise vastu pakub OMC loomiseks head kandepinda.
IGAÜHEL OMA
1991. aastal sätestas Holland oma arhitektuuripoliitika, mille najal loodi riiklik arhitektuurifond, Berlage Instituut ja enam kui 30 kohalikku arhitektuurikeskust üle kogu riigi. Hollandi eeskujul kujundasid peatselt oma arhitektuuripoliitikad teiste seas Taani (1994), Iirimaa (1996), Rootsi ja Soome (1998) jpt. Viimati ka Portugal (2015), Tšehhi (2015), Sloveenia (2017), Austria (2017). Poliitikate fookus varieerub ruumiloomest (Holland) ja kohaloomest (Suurbritannia – Inglismaa, Šotimaa) kuni ehituskultuuri (Saksamaa, Austria) ja arhitektuuri ning maastikuni (Portugal). Euroopa arhitektuuripoliitikate korduvateks märksõnadeks on jätkusuutlikkus-tulevikukindlus, ruumiline planeerimine (linnastumise taustal), arhitektuuripärandiga tegelemine, ruumipädevus, arhitektuuri rahvusvahelistumine – kõike seda proovitakse seletada heade näidete, pilootprojektide ja parimate praktikate varal.
Võtame näiteks Birgitte Jahn’i tutvustatud 2014. aastast pärineva Taani arhitektuuripoliitika, mis kannab pealkirja „Inimesed kõigepealt”. See sätestab 64 tegevust, mida viiakse ellu ministeeriumite tasemel (enamik neist on juba ellu viidud). Mõned neist algatustest keskenduvad kohalike elanike arhitektuuriteadlikkuse kasvatamisele ja viisidele, kuidas nad saavad demokraatlikes protsessides jõulisemalt osaleda. Teised pööravad tähelepanu sellele, kuidas arhitektuur edendab kestlikkust ja elukvaliteeti. Lisaks on ka haridusele ja innovatsioonile suunatud tegevusi, kus arhitektuuri nähakse majandusliku kasvuvaldkonnana ja keskendutakse Taani arhitektuuri rahvusvahelisele läbilöögivõimele. Võrdluseks, Iiri arhitektuuripoliitika rakenduskava 2009‒2015 hõlmas 45 tegevust, mis olid olulisel määral suunatud loovuse ja innovatsiooni edendamisele arhitektuuris.
Uuema trendina tuleb välja tuua riikliku poliitika kõrval omavalitsuste iseseisvate arhitektuuripoliitikate kujundamist, nii nagu see on nt Taanis ja Soomes. Taanis on juba 40%-l omavalitsustest iseseisev arhitektuuripoliitika või -strateegia, kuivõrd just omavalitsused on taristu ja avaliku ruumi omanikud ja arendajad, nende käes on ruumiline planeerimine, nende ülesanne on kaasata elanikke elukeskkonna parendamisse, edendada elamu- ja linnaehitust. Statistika näitab, et need omavalitsused, kel on oma arhitektuuripoliitika, meelitavad paremini investeeringuid kui need, kel ei ole oma arhitektuuripoliitikat. Omavalitsused kasutavad arhitektuuripoliitikat mõjusa töövahendina, millega suunata arendajate tegevust. Taanis ärgitas omavalitsusi oma kohaspetsiifilisi poliitikaid looma just riiklik arhitektuuripoliitika, seega ei saa alahinnata Taani riikliku poliitika rolli sealsete omavalitsuste ruumipädevuse tõstmisel.
ARHITEKTUURIPOLIITIKA KUI TÖÖVAHEND
Peamine põhjus, miks Euroopas arhitektuuripoliitikaid ellu kutsutakse, seisneb selles, et arhitektuur selle laiemas tähenduses on avaliku huvi objekt, mida on keeruline terviklikult käsitleda – elukeskkonna kujundamisel räägime ühekorraga ruumilisest planeerimisest, ehitusest, ettevõtlusest, kodanikualgatusest, sotsiaalsest sidususest, liikuvusest, teenuste kättesaadavusest jne. Eesti kesksetes ruumilist arengut suunavates dokumentides (üleriigiline planeering Eesti 2030+, maakonnaplaneeringud) on sõnastatud küll eesmärgid, ent valitsusasutuste koostöö nende saavutamisel on puudulik. Asutused lähtuvad kitsalt enda valdkonna huvidest ega arvesta ruumilise arengu laiemaid eesmärke. Otsuste puhul (nt riigimajade kavandamine, üürielamute meede, koolivõrgu korrastamine, taristuprojektid, riigi, riigiettevõtete ja omavalitsuste maatehingud, maavalitsuste kaotamine jne) ei vaadata Eestiski sageli valdkonnaüleseid ja laiemaid ruumilisi mõjusid, liiga harva võetakse otsuste aluseks valdkondlikke teadusuuringuid. Euroopa kogemuse põhjal näeme, et arhitektuuripoliitikad on tõhusad töövahendid, mis aitavad (oma-) valitsusel võtta vastutuse elukeskkonna kvaliteetse arendamise eest.
Saksamaal näiteks ei ole ühte arhitektuuripoliitika dokumenti, vaid on mõttesuund, mis kannab nime Baukultur – ehituskultuur –, mille ideaalide elluviimist jälgitakse sellegipoolest tähelepanelikult. Saksamaa Baukulturi tutvustas Lars-Christian Uhlig, kes selgitas, et Baukulturi põhimõtete elluviimise järele valvab Saksamaal vastav fond Bundesstiftung Baukultur. Fond tegutseb avalikus sektoris ja teeb koostööd paljude ehitusvaldkonda kuuluvate erasektori partneritega. Iga kahe aasta tagant antakse välja temaatiline analüüs, mis käsitleb ehituskultuuri arengu tahke. Nii kandis viimane 2016/17 raport pealkirja „Linn ja küla“, eelmine, 2014/15 raport keskendus aga tuleviku elamisruumile. Raportites analüüsitakse näiteks ehituskultuuri sotsiaalset mõju (elanike vaade) ning jagatakse poliitikasoovitusi. Raportid on mõeldud kasutamiseks laiale auditooriumile: eraomanik õpib siit, kuidas suurendada oma vara väärtust. Avalik sektor tajub paremini, kuidas parandada avaliku ruumi kvaliteeti ja luua linnaruumile vajalikku identiteeti (nn kohaloome). Poliitikud-otsustajad näevad neist materjalidest, millega elanikud on rahul ja millega mitte, milliseid väljakutseid elukeskkonna arendamine pakub ning kuidas neid konstruktiivselt lahendada ja vajalikke muutusi ellu kutsuda.
ARHITEKTUURIPOLIITIKA VAJAB ELLUVIIJAID
Eesti arhitektuuripoliitika sai aastaiks 2004‒2008 ka tegevuskava, kuid see on vaid osaliselt realiseerunud. Poliitika või tegevuskava üksi ei pruugi palju suuta, vaja on ruumipädevuse kasvu iigis tervikuna, läbivalt.
Nii on kultuuriministeerium koostöös Riigikantselei ja partnerorganisatsioonidega loonud ruumiloome ekspertrühma, mis esitaks analüüsidele tuginedes valitsusele ettepanekud paremate ruumiotsuste kavandamiseks ja elluviimiseks. Jaak-Adam Looveeri juhitavale ekspertrühmale on seatud mitu konkreetset ülesannet. Näiteks tuleb selgitada välja, milliseid õigusakte ja strateegilisi dokumente oleks vaja täiendada või luua ja kuidas võiks toimida riigi ruumilise arengu korraldamine. Lisaks sellele peaks ekspertrühm kaaluma alaliselt tegutseva üleriigilise ruumilise planeerimise ja ruumi arhitektuurse kujundamisega tegeleva kompetentsikeskuse – nimetatagu seda siis riigiarhitekti institutsiooniks, ruumivoliniku bürooks või miks ka mitte elukeskkonna innovatsioonilaboriks – vajalikkust.
Konverentsil esinenud Iiri riigiarhitekt Ciaran O’Connor selgitas, et on poolenisti justkui riigi kinnisvara arendaja rollis, kelle vastutusalasse kuulub lisaks ehitiste kavandamisele ka arhitektuuripoliitika arendamine ja elluviimine, arhitektuuri kvaliteedi eest seismine, teadmuspõhisuse edendamine, ruumipädevuse tõstmine ühiskonnas jpm. Flandria valitsuse arhitekt bouwmeester Leo Van Broeck rõhutas oma kogemusele viidates, et riigiarhitekt ei peaks ise projekteerima, vaid võtma aktiivse nõuandva rolli, et parandada ehitatud keskkonna kvaliteeti. Flandria bouwmeester kui institutsioon on võrreldav rakkerühmaga, mis koosneb kolmest osast: neljaks aastaks ametisse nimetatud riigiarhitekt, püsiv 16-liikmeline püsimeeskond ja nõuandev ekspertkogu. Üheks kahest põhiülesandest on avaliku sektori (nii riigi kui ka kohaliku tasandi) institutsioonide toetamine, et nad oleksid head arhitektuuri tellijad. Teine ülesanne on visionäärse ruumilise mõtlemise edendamine poliitilistes ringkondades ja otsustajate seas, aga samuti ühiskonnas laiemalt. Bouwmeester tegutseb peaministri alluvuses ja nõustab kõiki ministeeriume, tal on võimalik muuhulgas teha ettepanekuid seadusandluse muutmiseks.
Hollandis on Flandria sarnane süsteem, riigiarhitektile on toeks nõuandev kogu, kuhu kuuluvad taristu-, maastiku- ja kultuuripärandi nõunikud jt spetsialistid, et riigi tasandil oskuslikumalt tegeleda valdkondadevaheliste projektidega. Nii nagu mujalgi, on ka Hollandi riigiarhitekt apoliitiline isik, kes ei kuulu ühtegi poliitilisse parteisse, on oma otsustes poliitikast sõltumatu ja annab nõu erialasest kogemusest ja taustast lähtuvalt. Riigiarhitekt ei tohi ise projekteerida avalikke hooneid, et ta huvide konflikti tõttu ei kaotaks usaldusväärsust.
Ruumiloome ekspertrühma töölaual on aukartustäratav hulk arutamist ootavaid ülesandeid. Soov jõuda olukorrani, kus meie ühist elukeskkonda kujundatakse terviklikult ja läbimõeldult on piisavalt suur, et nende ülesannetega järgmiseks sügiseks toime tulla. Esialgne siht on sõnastada riigi ruumipoliitikat puudutavad ettepanekud 2019. aasta alguseks – loodetavasti pakkus arhitektuuripoliitikate konverents ekspertrühma tööle sisulist tuge.
VERONIKA VALK-SISKA on pälvinud Noore Arhitekti preemia 2012, kaitsnud doktorikraadi RMIT ülikoolis Austraalias, töötanud kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetajana ja alates 2015. aastast kultuuriministeeriumis arhitektuuri- ja disaininõunikuna.
Viited:
1 – Suurem osa Euroopa arhitektuuripoliitikaid on kättesaadavad ACE veebilehel
https://www.ace-cae.eu/architects-in-europe/eu-architectural-policy
2 – vt ka MAJA 3-2017 vestlus Jaak-Adam Looveeriga
Foto üleval – Leo Van Broeck rõhutas, et ruumiloomega seonduv seadusandlus peaks olema orienteeritud eesmärgile, mitte meetodile. Saksa puiduärimees Jens Braun ehitas varjualuse funktsiooni täitva üleelusuuruses mööbli oma hobustele pärast seda, kui talle keelduti väljastamast luba varjualuse ehitamiseks, mööbli ehitamine aga polnud kuidagi reguleeritud. Foto: Tim Bow.
Avaldatud 2018.a. talvenumbris (nr 92)
