PROJEKTID
Vaesuse esteetika 〉 Madli Maruste
Balti jaama turg 〉 linnaarhitekt, arendaja ja arhitekt
Utoopilised mikrolinnad 〉 Berk Vaher
Tallinna Vanasadama struktuurplaani konkurss 〉 Andres Sevtsuk
Kuidas lugeda struktuurplaani protsessi 〉 Ülar Mark
PERSOONID
Minnalaskmise taktikud – maastikuarhitekte Karin Bachmanni, Merle Karro-Kalbergi ja Anna-Liisa Unti intervjueeris Katrin Koov
LÄBIMÕELDUD KAHANEMINE
Euroopa ruumipoliitikad ja riigiarhitektid 〉 Veronika Valk-Siska
Eesti asustuse ja väikelinnade tulevik 〉 Garri Raagmaa
Haldusreform ja ruumiline planeerimine 〉 Tiit Oidjärv
Haldusreformijärgne üldplaneerimine 〉 Pille Metspalu
Riigigümnaasiumite mitu palet 〉 Andro Mänd
Kuidas kaitsta kahanevat linna? 〉 Jiri Tintera
Narvaaaaa! 〉 Friedrich Kuhlmann
Rannakultuuriruumid 〉 Eva-Liisa Lepik
Hüljatud pühakojad 〉 Eva Kedeauk
Hääbumise kureerimine 〉 Mark Grimitliht
KAHANEMISE KOHUTAV ILU
Sügisel toimus Vabal Laval Euroopa arhitektuuripoliitikate konverents, mille tõi Eestisse Euroopa Liidu eesistuja roll. Esinejate ring, kuhu kuulus nii riigiarhitekte, arhitektuurikorraldajaid kui ka praktiseerivaid arhitekte, pakkus tasakaalustatud arutelu Euroopa arhitektuuri tuleviku üle. Konverentsil joonistus välja tõdemus, et riikide arhitektuuripoliitikate pealkirjades on sõna „arhitektuur“ aja jooksul asendunud „koha“ või „keskkonna loomisega“, mis peegeldab paremini arhitektitöö ulatust. Ülevaate, millega tegelevad Euroopa riigi- ja regiooniarhitektid, annab käesolevas numbris Veronika Valk-Siska.
Ehk pisut liialdatud, kuid hea kujundi ruumiloome töö haardest annab filosoof Timothy Mortonilt laenatud hüperobjekti mõiste. Morton kasutas seda mõistet kõneldes näiteks kliimakriisist, mis ühelt poolt väljendub eri mastaapides ja teisalt on tervikuna raskesti haaratav. Umbes niisugune on ka ruumi puudutavate otsuste kogumõju. Flandria valitsusarhitekt Leo Van Broeck iseloomustas seda sõnadega: lokaalne tegutsemine nõuab globaalset mõtlemist; tema büroo ei toeta näiteks eramajade, vaid üksnes kortermajade ehitamist. „Üks suuremaid ruumiloome väljakutseid on inimeste arvukus, õigupoolest on meid maakeral liiga palju,“ ütles Broeck. Saalist väljudes lausus mu sõber, et võibolla on midagi, mida me siin Eestis väga õigesti teeme … − kahaneme.
Jah, peaaegu kõik Eesti linnad kahanevad. Viimase 27 aasta lõikes on kõigi Eesti linnade rahvaarv vähenenud 5-62%. Praegu kasvab vaid Tallinna ja Tartu linnaregioonide elanikkond. Kahaneva rahvastiku teadvustamine ja sellega konstruktiivne arvestamine ruumiloomes ei tähenda mitte minnalaskmist, vaid aitab saavutada hoopis uusi väärtusi ja seda vaatamata vägagi piiratud ressursile.
2010. aastast pärinev riigiplaneering Eesti 2030+ seab eesmärgiks väljakujunenud asustusstruktuuri säilitamise ning näeb väikelinnade püsimajäämise võtmena nende paremat sidumist suuremate linnadega. Kui palju aga riigiplaneeringu ideaale ellu viiakse ja kas viimane suurem muutus – haldusreform – riigiplaneeringu eesmärke toetab, uurivad Garri Raagmaa, Tiit Oidjärv ja Pille Metspalu. Kahanemise situatsioon nõuab ressursside kasutamise ja riigimeetmete mõju eriti mitmekülgset läbikaalumist, unustamata hetkekski tervikeesmärki. Riigigümnaasiumite loomise programmi mõjudest, kasvõi sellest, kui oluline on linna jaoks koolihoone asukohavalik, kirjutab Andro Mänd. Millised küsimused kerkivad kahanevas linnas seoses muinsuskaitsega, tutvustab Valga linnaarhitekt Jiri Tintera.
Loomelinnakud – Telliskivi Tallinnas ja Aparaaditehas Tartus – on näited, kuidas vanasse ruumi uue funktsiooni sättimine võib üllatada. Nende linnakute utoopilist potentsiaali vaagib Berk Vaher. Kuivõrd õnnestus uue Balti jaama turu puhul vana turu hingust ja kauplejate kooslust säilitada ning milles peitub turu arhitektuurne sisu, uurime kasutaja, linnaarhitekti, arendaja ja arhitekti vaatevinklist.
Numbri persoonid on esimene põlvkond Maaülikoolist kasvanud maastikuarhitekte, kvaliteetse võsa eest seisjad Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg ja Anna-Liisa Unt, kes on tegutsenud maastikuarhitektuuri piire avardava triona ning panevad oma töös erilist rõhku looduslikkuse väärtustamisele.
Samal ajal kui maakonnalinnad maadlevad väljakutsega leida kasutusviise lagunevatele ehitismälestistele, on Tallinnas lõppenud kirgi kütnud Vanasadama ruumiplaneerimise konkurss, mis loob ruutmeetritelt juurde Eesti väikelinna mõõtu asumi. Lõppvooru töid ja järgnenud arutelu analüüsivad Andres Sevtsuk ja žürii liige Ülar Mark. Mitmekülgsete muutuste tuules ristleva Tallinna kesklinna mereääre näol on tegu õpikunäitega, miks kuluks riigiarhitekti institutsioon ära ka Eestile. Et pea ees kokku jooksvad suured jõud üksteist ei nulliks, on hädatarvilik institutsioon, kes kogu riigi jaoks strateegilise tähtsusega olukorras osapoolte tegutsemist koordineerib ja aitab mõista, mida erinevad otsused ruumis, aga seeläbi ka laiemalt kaasa toovad.
Peatoimetaja Kaja Pae
Jaanuar, 2018
