Talv 2018: läbimõeldud kahanemine

SISUKORD:

PROJEKTID
Vaesuse esteetika 〉 Madli Maruste
Balti jaama turg 〉 linnaarhitekt, arendaja ja arhitekt
Utoopilised mikrolinnad 〉 Berk Vaher
Tallinna Vanasadama struktuurplaani konkurss 〉 Andres Sevtsuk
Kuidas lugeda struktuurplaani protsessi 〉 Ülar Mark

PERSOONID
Minnalaskmise taktikud – maastikuarhitekte Karin Bachmanni, Merle Karro-Kalbergi ja Anna-Liisa Unti intervjueeris Katrin Koov

LÄBIMÕELDUD KAHANEMINE
Euroopa ruumipoliitikad ja riigiarhitektid 〉 Veronika Valk-Siska
Eesti asustuse ja väikelinnade tulevik 〉 Garri Raagmaa
Haldusreform ja ruumiline planeerimine 〉 Tiit Oidjärv
Haldusreformijärgne üldplaneerimine 〉 Pille Metspalu
Riigigümnaasiumite mitu palet 〉 Andro Mänd
Kuidas kaitsta kahanevat linna? 〉 Jiri Tintera
Narvaaaaa! 〉 Friedrich Kuhlmann
Rannakultuuriruumid 〉 Eva-Liisa Lepik
Hüljatud pühakojad 〉 Eva Kedeauk
Hääbumise kureerimine 〉 Mark Grimitliht

*

JUHTKIRI: KAHANEMISE KOHUTAV ILU

Sügisel toimus Vabal  Laval Euroopa arhitektuuripoliitikate konverents, mille tõi Eestisse  Euroopa Liidu eesistuja roll.  Esinejate ring, kuhu kuulus  nii riigiarhitekte, arhitektuurikorraldajaid  kui ka praktiseerivaid arhitekte,  pakkus  tasakaalustatud  arutelu Euroopa arhitektuuri  tuleviku üle.  Konverentsil joonistus välja tõdemus,  et  riikide arhitektuuripoliitikate  pealkirjades  on  sõna  „arhitektuur“  aja jooksul  asendunud  „koha“  või  „keskkonna loomisega“, mis peegeldab paremini arhitektitöö  ulatust.  Ülevaate, millega tegelevad  Euroopa  riigi- ja regiooniarhitektid,  annab käesolevas numbris  Veronika Valk-Siska.   

Ehk pisut liialdatud, kuid hea kujundi ruumiloome töö haardest annab  filosoof  Timothy  Mortonilt  laenatud  hüperobjekti  mõiste.  Morton  kasutas seda mõistet  kõneldes näiteks  kliimakriisist, mis ühelt poolt väljendub  eri mastaapides ja teisalt on tervikuna raskesti  haaratav.   Umbes niisugune on ka ruumi puudutavate otsuste kogumõju.  Flandria  valitsusarhitekt Leo  Van  Broeck  iseloomustas seda  sõnadega:  lokaalne  tegutsemine  nõuab  globaalset mõtlemist; tema büroo ei toeta näiteks eramajade, vaid üksnes kortermajade ehitamist.  „Üks suuremaid ruumiloome väljakutseid on inimeste arvukus,  õigupoolest on meid  maakeral liiga palju,“ ütles  Broeck.  Saalist väljudes lausus mu sõber, et  võibolla on midagi, mida me siin Eestis väga õigesti teeme … − kahaneme. 

Jah, peaaegu kõik Eesti linnad kahanevad.  Viimase 27 aasta lõikes on kõigi  Eesti linnade rahvaarv vähenenud 5-62%. Praegu kasvab  vaid Tallinna ja Tartu linnaregioonide elanikkond.  Kahaneva rahvastiku teadvustamine ja sellega konstruktiivne arvestamine ruumiloomes ei tähenda mitte minnalaskmist, vaid aitab saavutada hoopis uusi väärtusi ja seda vaatamata vägagi piiratud ressursile. 

2010. aastast pärinev  riigiplaneering Eesti 2030+ seab  eesmärgiks väljakujunenud asustusstruktuuri säilitamise  ning näeb väikelinnade püsimajäämise võtmena  nende paremat sidumist suuremate linnadega. Kui palju aga  riigiplaneeringu ideaale ellu viiakse ja kas  viimane suurem muutus – haldusreform – riigiplaneeringu  eesmärke  toetab,  uurivad  Garri  Raagmaa, Tiit Oidjärv ja Pille Metspalu. Kahanemise situatsioon  nõuab  ressursside kasutamise ja  riigimeetmete mõju eriti mitmekülgset  läbikaalumist, unustamata hetkekski  tervikeesmärki. Riigigümnaasiumite  loomise  programmi mõjudest, kasvõi sellest, kui oluline on  linna jaoks koolihoone asukohavalik,  kirjutab  Andro  Mänd.  Millised küsimused kerkivad kahanevas linnas seoses muinsuskaitsega,  tutvustab  Valga linnaarhitekt  Jiri  Tintera.   

Loomelinnakud  – Telliskivi Tallinnas ja Aparaaditehas Tartus – on  näited, kuidas  vanasse  ruumi  uue funktsiooni  sättimine võib  üllatada. Nende linnakute utoopilist potentsiaali vaagib  Berk  Vaher.  Kuivõrd õnnestus  uue Balti jaama turu  puhul  vana turu hingust  ja kauplejate kooslust säilitada ning milles peitub turu arhitektuurne sisu, uurime kasutaja,  linnaarhitekti, arendaja ja arhitekti vaatevinklist. 

Numbri persoonid on esimene põlvkond Maaülikoolist kasvanud maastikuarhitekte, kvaliteetse võsa eest seisjad  Karin Bachmann, Merle  Karro-Kalberg  ja Anna-Liisa Unt, kes on tegutsenud maastikuarhitektuuri piire avardava triona ning panevad oma töös erilist rõhku  looduslikkuse väärtustamisele.   

Samal ajal kui  maakonnalinnad maadlevad väljakutsega leida  kasutusviise  lagunevatele  ehitismälestistele,  on Tallinnas lõppenud  kirgi kütnud  Vanasadama  ruumiplaneerimise konkurss, mis loob ruutmeetritelt  juurde Eesti väikelinna mõõtu asumi. Lõppvooru  töid ja järgnenud arutelu analüüsivad  Andres  Sevtsuk  ja  žürii liige  Ülar Mark.  Mitmekülgsete muutuste tuules ristleva  Tallinna kesklinna  mereääre  näol  on tegu õpikunäitega, miks kuluks riigiarhitekti institutsioon ära ka Eestile.  Et pea ees kokku jooksvad suured jõud üksteist ei nulliks, on  hädatarvilik institutsioon, kes kogu riigi jaoks strateegilise tähtsusega olukorras osapoolte tegutsemist koordineerib ja aitab mõista, mida erinevad otsused ruumis, aga seeläbi ka laiemalt kaasa toovad. 

Peatoimetaja Kaja Pae

LOE VEEL

Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.