Villem Tomiste: jalutuskäigud Barcelonetasse

Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada. 

Hetkel, mil ma esimest korda 1997. aastal Barceloneta randa jõudsin, oli just kolme aasta eest ära koristatud viimane isetekkeline xiringuito (ajutise iseloomuga rannapuhvet).

1992. aastal Barcelonas toimunud olümpiamängude raames aset leidnud ümberehituste käigus rajati viis kilomeetrit kõigile avatud randa, mida paljud peavad tänapäeval linna peamiseks avalikuks ruumiks. Veel 1960. aastatel paiknes tänase olümpiasadama ja Barceloneta vahel  Somorrostro rannas samanimeline linnaosa, kus elas 15 000 inimest. Ka sel eelneval korral koristati rand üleöö, et rajada esimene jupp rannapromenaadi suurürituse tarbeks. Toona „oodati“ külla Francisco Francot, kes pidi avama sõjandusnäituse.

Xiringuitode tänav Barceloneta rannas 1990, Barcelona Fotoarhiiv (Arxiu Fotografic de Barcelona, Col-leccio Arxiu Popular de la Barceloneta), registri number 7627, autor teadmata.

Jõudsin randa enam-vähem nullpunktis, mil kõik oli uus ja tühi. Putkapidajad olid lammutatud osmikutest kolinud rannaga külgnevatesse kvartalitesse või uutesse söögikeskustesse.

Siis sai veel xurreria’st (käsitööna eri tüüpi kartulikrõpsude ja xurro valmistamisele spetsialiseerunud väike äri) randa kaasa võtta värskelt valminud kartulikrõpse ja kõrvalt poest ühe Blanc Pescadori.

Rannaliivale olid just istutatud palmid ja merevesi oli veel räpane. Olümpiamängude globaalne tähelepanu ja imeline rannajoon tõid siia üha enam ja enam turiste. Praegune elav rannaäärne restoranide front Passeig Marítimi serva all seisis esimesed kümme aastat tühja kangialusena. Esimestena ehitati sinna teenindus- ning klubiruumid kohalikele. Selliselt said aastaringselt rannas dominot mängivatest vanameestest esimesed, kes pärast spordipidu üpris tühjal promenaadil alaliselt meeleolu lõid. Tasapisi hakkasid rannale uuesti tekkima xiringuito’d, aga nüüd jubaorganiseeritult ja sedakorda õhulistena, rannaliivale sulanduvate varjualustena.

Somorrostro rand 1966, Poblenou Ajalooarhiiv (Arxiu Historic del Poblenou). Foto TAF – Sergio Palao, La Vangurdia.
Somorrostro rand 1964, Kataloonia Rahvusarhiiv (Arxiu Nacional de Catalunya). Foto Ignasi Marroyo.

Algselt rannaliivale istutatud palmid ei tahtnud eriti püsima jääda. Olümpamängude ajal ehitati rannad merest liiva pumbates, lõhuti merepõhja taimekooslused, mis polnud just kõige keskkonda säästvam viis inimtarbelise ruumi loomiseks.

Viimasel ajal on rannapidamisele järjest rohkem hakatud vaatama lähtuvalt mere ning seal elutsevate püsielanike seisukohast. Tegemist pole loodusliku rannaga, vaid pärast sadamamuuli rajamist 1687. aastal hoovuse kokku kantud merepõhja liivamassiiviga. Rannad on väga dünaamilised maastikud ja nii viis ühel aastal torm minu üllatuseks Barcelonetast ranna hoopis minema. Paar aastat oli ranna asemel järsak, kuni leiti isetoimeline ja mitmetarbeline lahendus – muul. Loomulik erosioon viib liivapõhjalisest rannast igal aastal 5% liiva ära, selle protsessi aeglustamiseks on Barcelona randa vee alla ehitatud lainemurdjate võrgustik. Silmale nähtamatu murdjate struktuur suunab nüüdsest hoovusi selliselt, et randa kandub iga aastaga liiva järjest juurde. 2003. aastal loodi linna loomaaia poolt hallatav kunstlik rifipark Parc dels Esculls. Allveepargi ülesanne on muuta liivane merepõhi veidi rahulikumaks ja mitmekesistada mere bioloogilist mitmekesisust nii floora kui fauna osas. Mitusada sõredat betoonkänki koonduvad piki mereäärt viide piirkonda. Rifid on kavandatud selliselt, et need oleksid koduks piirkonnale omastele looma- ja taimeliikidele, suurendavad kalavarusid, loovad sobiliku elukeskkonna vetikatele ning elukatele, kes puhastavad suplejate reostatavat rannavett.

Eriti ohustatud liigiks on piirkonnas kujunenud barcelonetalane. Algselt kahekorruselise meremeeste asumiks ehitatud ning 19. sajandi keskel linnaosa teisele küljele rajatud rasketööstuse tööliste eluruumivajaduse tõttu kesklinnaga sama kõrgeks ehitatud hoonetes elas tippajal, eelmise sajandi kuuekümnendatel, 36 000 inimest.

Poole sajandiga on Barceloneta elanikkond kahanenud 60% ning tänapäeval on Barceloneta üks linna enim turismi all kannatavaid asumeid. Globaalne arusaam Euroopast kui ühest suurest jäätisemaast on teinud sellest vedelast ja kiiresti sulavast ollusest millegi, mis üle kogu linna xurreria’dja teised kohalikel oskustel põhinevad pärimuslikud maitseelamuste pakkujadüksteise järel välja sööb. Isegi sardiine on söögikohtadest järjest keerulisem leida. Nagu ka igal pool mujal Vahemere ääres, peab turistide arvates kala olema suur ja valget värvi. Õnneks on ülemaailmsed kaubanduskeskustesse kogunemise trendid tasapisi pöörduma hakanud ning vahepealsel ajal eriomaselt intrigeerivaks arenenud Katalaani söögikultuuri – tapas’ed, molekulaargastronoomia – edendajaid leiab nüüd juba igal korral üha uusi.

Somorrostro rand 2018. Foto Villem Tomiste

Rahustavalt mõjub söögikohade arrogantne Pariisi moodi teenindusstiil: elu elatakse jälle kord iseendale, mitte läbivoorivatele turismigruppidele lipitsedes. Kuid kui vaadata turisti, kas või soomlast Tallinna kesklinnas, kes väisab linna iga paari kuu tagant, külastab samu kohti, mida teised kümned tuhanded tema kaasmaalased on juba üle paarikümne aasta elus hoidnud, siis kas nad kõik kokku polegi juba osa sellest linnast, ega loo uut viisi kohalikkust. Kindlasti on nad rohkem kohalikud ja tallinlased kui turistide üle kurtvad autostunud viimsilased, kes kasutavad kesklinna koridorina.  Nii on lõbus vaadata ka Barceloneta rannas paaritunnise lennureisiga nädalavahetuseks kohale lennanud roosasid seltskondi, kes õhtuks ära põlevad.

Mereäärsele laotatud kümme randa on justkui selgroo lülid, igaüks teiseneb oma argipäevas ise rütmis. Barcelonas on meremõnusid käidud nautimas sajandeid, nagu on see olnud populaarne ka linna külaliste seas, aga alles alates 1992. aastast on tegemist kogu ulatuses avaliku rannaga. Kõike ei jõutud kohe valmis, aga loodi sidusus, kõik mereäärsed rannad said omavahel tervikuks ühendatud ja sidusus on loodud tasuta avaliku ruumina,vastandina eelnenud pop-up-putkade maailmale, mille terrassid olid tasulised ja aedikutega piiratud.

Tänapäevaks on xiringuito’d oma uuel kujul rannas tagasi, seda küll vaid suvisel ajal, sest kahjuks on nende hinnatase turisti mõõtu, kellel aga on kombeks oma lemmik pooleks aastaks unarusse jätta. Sügisest kevadeni ja eriti jaanuari lõpp oma pikkade päikseliste päevadega on ideaalne aeg jalutada piki mereäärt Llevanti rannast Barcelonetasse ja uurida, kuidas tormid rannas asju ümber korraldavad. Kõige olemuslikum on Barcelona randade katkematu jada kulgemine läbi erinevate muutuvate meeleolude ning sellest vormuva terviku dünaamiline teisenemine koos linna rütmidega.

VILLEM TOMISTE on arhitekt

Foto üleval: Xiringuitode tänav Barceloneta rannas 1990, allikas blog.annaboye.com, foto Anna Boye.

Artikkel on avaldatud: MAJA talv 2019

LOE VEEL

Jaan Kaplinski: roheliste kõrbete aeg

Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.

Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt: antidepressant väikelinnadele

„Hea avaliku ruumi“ võistlused on ajaloos pretsedenditu väärtusega – nii süsteemselt ei ole majadevahelise ruumi kvaliteedi parandamisele veel lähenetud. Esimesed väljakud nende 15 hulgast on realiseeritud ja kasutamiseks valmis. Kuidas välja pakutud uuendused konkursitööst projektiks ning paberilt ruumi jõuavad?

Villem Tomiste: jalutuskäigud Barcelonetasse

Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.