NÄITUS „KES LOOB LINNA?”
Kuraator: Pille Epner
Kaaskuraator: Kaja Pae
Näituse kujundaja ja fotograaf: Paco Ulman
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
Illustraator: Eleonora Kolycheva
Toimus: Tartu Kunstimuuseumis 29.09-4.12.2016
Tartu praegust ruumiloomet uuriv arhitektuurinäitus „Kes loob linna?” on põnev katse välja selgitada põhilised osalised ning nende käsutada olevad „linna loovad” vahendid. Igale osalisele ‒ kodanikuaktivistidele, arendajatele (sh Tartu Ülikoolile), linnavõimule ja ka kaasaegsele visuaal- ja tekstikunstile ‒ on pühendatud oma saal.
Tartul näib hästi minevat. Näitus joonib alla praeguse põneva hetke: mitmed pikad ja olulised arendused on valmis, mitmed on töös. Sel aastal avati Eesti Rahva Muuseum, selleni juhatav kergliiklejatest lähtuv Roosi tänava rekonstruktsioon ja monotoonsetele kaubanduskeskustele vastanduva fassaadiliigendusega Kvartal. Rajamisele läheb mitu linna jõujooni mõjutavat arendust: raudteejaama-esine väljak, Annelinna kergliiklusteede võrgustiku rekonstrueerimine, Tartu Ülikooli IT-keskus jt. Viimase kesklinna paigutamise hiljutine otsus mõjub sümboolse võiduna ülikooli senises kurvavõitu äärelinnastumise saagas.
Enneolematu hoo on sisse saanud aktiivsed kodanikud ‒ asumiseltsid kasvavad järjest (linna)keskkonnateadlikumaks, toimuvad tänavakunsti- ja linnaruumifestivalid ning nagu seeni pärast vihma kerkib spontaanseid algatusi. Paistab, et linna poolel on kokku saanud ja koostöö leidnud konstruktiivne seltskond ametnikke ja poliitikuid. Valitseb soodne suhtumine arhitektuurivõistlustesse ja ollakse küllalt avatud dialoogile. Linnaga saavad rääkida piire kompav grafitikunstnik ja skvottija (mööndustega). Mitmendat aastat katsetatakse „kaasava eelarvega”, kus huvilised saavad oma linnaruumi panustavad algatused avalikule hääletusele panna.
Näituselt jääb mulje, nagu oleks Tartus just neil aastatel toimunud põhimõtteline nihe elava, inimmõõtmelise ja kaasava linnaruumi suunas. Kirjeldatavad osalised justkui jagavad või vähemalt tunnustavad sarnast linnaideaali. Videointervjuus möönab Tartu Ülikooli rektor korduvalt, et ülikooli osaline äärelinnastumine on omaaegne probleemne otsus (kuigi seda ümber pöörata ei saa). Bussijaama kaubanduskeskuse kõhtu matmise mittekaasav planeerimisfarss on hoiatava näitena väljas, ent justkui liigitub möödanikku vajuva ruumihõivamispraktika viimaseks visalt vastupunnivaks tõmbluseks. Ekspertide tsitaadid panevad arenduse põhjalikult paika ning viimase jõu võtab pealkiri meediadiskussiooni väljavõtte lõpust: „Seli ei leia Tasku keskusele ostjat.”
Jõu äravõtmine näitusel ei kaota aga probleeme endid. Võibolla siin ongi näituse ainus nõrkus, et valupunktide kriitika mõjub väga leebelt. Paljude väljatoodud õnnestumiste taga on tõsised ja emotsionaalsed huvide ja ideoloogiate kokkupõrked. Näitusel aga valvsus uinub ‒ Tartu olekski nüüdsest justkui (ainult) heades kätes. Samas on kuraatoritel kõik õigused kõnelda linnast just enda valitud rõhuasetustega. Näitus ei ole küll „kogu tõde”, kuid näib, et küsimus „kes loob linna?” otsibki just kontsentreeritud kujul seda, mis on elava linnakoe ja kultuuri loojateks. Ning Tartus miskit podiseb, valjemini kui varem. Seda vastupidist, käristavat, mille ümber käib enamik diskussioonist, on me ümber niigi palju.
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
