Heli on lahutamatu osa audiovisuaalsest kogemusest – filmi puhul öeldakse, et heli ja pildi suhe on 50:50. Soome-ugri püsinäitus on küll suurel määral visuaalne kogemus, kuid tervikliku meelelise elamuse saamiseks olid sisearhitektid algusest peale planeerinud näitusele ka helikujunduse.

Majandusmulli lõhkemine oli vaid sümptom, mis tõi esile pikemaajaliste probleemide iseloomu. Suured nihked ei toimu praegu mitte üksnes majanduses, vaid ka geopoliitikas, ökoloogias ja demograafias. Viimastel aastatel järjest teravamalt ka religioonis, mille tasakaalu maailmas kõigutavad äärmusliikumised. Raamatu autorid vaatlevad globaalseid muutusi Lääne(-Euroopa) perspektiivist, näidates uute raskuskeskmete kaldumist Itta ja Lõunasse.

Tulemused peegeldavad žürii eelistusi: otsiti antud kontekstis maastikul selgelt domineerivaid lahendusi, suurt kujundit, linnaehituslikult head lahendust, avatust merele. Kannatusi ei tohiks eestlastele omaselt metsa peita, enda sisse jätta või maha vaikida, võidutöö järgi Maarjamäele rajatav monument tuleb olema silmatorkav, poeetiline ja tugeva vormiga ühteaegu, kus pika teekonna ja lõpuks kohalejõudmise idee peaks külastajates tekitama ühteaegu nii hinge pitsitava kui ka helge elamuse.

Vaadates tagasi hoone ja selle asukoha kujunemise protsessile, tuleb tunnistada, et tegemist on olnud põhjaliku koostööga, mille tulem aitab suurendada kesklinna ja Emajõe kallaste atraktiivsust ning suurendada ülikooli kohalolu.

16.-28. novembril 2016 toimus Berliinis World Architecture Festival (WAF), kus "KODA Walking Concrete" 26,2m2 liigutatav maja oli üks kümnest kogu maailmast valitud Small Prize'i kategooria finalistidest.

Tänasel kujul on Kultuurikatel aga otsekui pommitabamuse saanud. Protsessi käigus on sealt minema pühitud nii ideed kui ka autorid ja valminud hoonest on kärbitud viimanegi avalikku kasutust toetav arhitektuurne struktuurielement. Kultuurikatlast on saanud keerulise logistika ja põhjendamatu ruumiprogrammiga elitaarne A klassi rendipind, mille on kinni maksnud Euroopa ja Tallinna inimesed.

Tänavu sügisel juba üheteistkümnendat korda toimunud kohaliku disainielu tippsündmus –   rahvusvaheline „Disainiöö” festival keskendus disaini ümberdefineerimisele ning sellele, kuidas disaini võib rakendada mitte ainult toodete, vaid ka näiteks elamuste ja teenuste kujundamiseks. 

Tartus peeti ühel oktoobrikuu nädalal esimest korda arhitektuurse valgustuse ja valguskunsti festival.

Näitus „Kes loob linna?” Tartu Kunstimuuseumis 29.09–04.12.2016