KAMARI VEELAUAPARGI MAJA
Asukoht: Kamari järv, Põltsamaa
Arhitektuur ja sisearhitektuur: Peeter Pere, Eva Kedelauk / Peeter Pere Arhitektid
Konstruktor: Valgur Projekt
Ehitaja: Embach Ehitus
Tellija: Embach Ehitus
Üldpind: 406,1m2
Projekt: 2020
Valmis: 2020
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2020
Hoone võib öelda omaenda sõnu, rääkida omas keeles oma asjast, hoolimata sellest, mida ütleb ümbritsev süsteem. Ja nõnda võib hoone olla ka üsna vaikne, meeldival viisil. Rahulik ja pealetükkimatu.
Mida majas ei ole
Kamari veelauakeskus asub Põltsamaal Kamari paisjärvel. Järvel paiknevad trossiliinid ning betoonelemendid sõidu tarvis; veelauakeskuse pesu-, laenutus- ja olmehoone asub järve kirdekaldal. Selge joonega maja on kaetud valtsplekiga, mis peegeldab hajusalt ümbritsevat ilma. Kergena mõjuv katteplekk muudab hoone ilme tööstuslikuks ja lihtsaks.
Tööstushoone nähtamatuse muudab nähtavaks kaunilt puhas ehitatus, mis muudab maja enda piirid graafiliseks.
Hoone lihtne arhitektuuriline vorm on rahustav. Kui vaadelda seda väikelinna Põltsamaa kontekstis, on sedavõrd rahulikus lahenduses teatav mässumeelsus. Vahest on just väikelinnades suurem tung jõustada ruumilahenduste kaudu koha identiteeti. Samal ajal ei pruugi vaade minevikku väljendada seda, mis on parasjagu olulisim. Lihtsa joonega Kamari veelauakeskus on aga kahtlemata igapidi olevikus, võib-olla isegi hetkes, ega seo ennast ruumiliste sümbolite kaudu Põltsamaa linnaga.
On see kaotus linnale? Linnasüdamete, (väike)linnade keskväljakute loome kätkeb endas sama ruumilist duaalsust: ühelt poolt on eesmärk luua koht, kus olla olevikus, teisalt tung muuta see omailmeliseks ja eristuvaks ning just viimaste eesmärkide saavutamiseks on kerge otsida koha nägu minevikust. See on katse püüda ruumiliste vahenditega kinni koha identiteet. Tihti on just keskväljakud need kohad, kus tasuks öelda ruumiliste vahenditega midagi kogu linna või asula kohta, kuid minevikusümbolite kasutamisel on lihtne muutuda karikatuurseks ja koha muutumispotentsiaali pärssida.
Selles valguses on Kamari veelauakeskuse hoone rahulikkus ja pretensioonitus julge. See ei kanna endas vajadust mingitest motiividest küllastuda. See on tehtud lihtsana ja oleviku jaoks. Tegemist ei ole nii-öelda eilse maja koopiaga. See on hea näide, kuidas luua oma olevikulisusega ootamatut värskust. Nii on hoonele alles jäetud vabadus lasta oma identiteedil ise kujuneda – ta saab ise koha külge kasvada, olemata arhitektuurse sümboolikaga eelhäälestatud. Ruumistatud on hoopis midagi muud – asjad, mis on seotud konkreetse tegevuse ehk veelauasõiduga, mitte Põltsamaaga.
Ehk on Kamari veelauakeskusel olnud lihtsam mitte siduda oma nägu linna omaga tänu sellele, et hoone ei asu Põltsamaa südames. Sellist lahendust toetab ka asjaolu, et hoonel pole tõenäoliselt olnud suurt survet olla midagi sümboolset, kuna ta jääb keskusest nii palju lõuna poole, perifeeriasse. Pigem haakub ta väliselt perifeerse tööstusarhitektuuriga, mis on taotluslikult mittemärgatav, nagu näiteks suured tööstusangaaridki. Sellistest on kerge mööda minna.
Plekk materjalivalikuna ei mõju pelgalt kerge ja tööstuslikuna, vaid ka söakalt puidule vastanduvana. Ehitusmaastikul on healoomuliseks suundumuseks olnud just märgilisi maju üha rohkem puidust ehitada. See on justkui üleüldisem ajastu vaim, mis paneb mõtlema keskkonnasäästlikele ehitusmaterjalidele. Materjalivalik on hoone puhul kahtlemata üks oluline kehastumisaspekt, mis toob maja füüsiliselt ellu ja eristab vahel ühte ehitist teisest meeleliselt rohkemgi kui vorm.
Väliselt ei viita miski, et selle hoone sees on kasutatud puitu, seega ei ole tegemist nii-öelda puidu jaatuse visiitkaardiga. See ahendab võimalikku identiteedimääratlust ühe variandi võrra ja jätab hoonele pretensioonitu staatuse. Seda enam kerkib esile hoonet ümbritsevas väliruumis kasutatud puit: seal on pikalt ja mastaapselt laiuvad puidused istumiseks loodud astmed ning viibimisala, mis loovad plekkhoone kõrvale sooja kontrasti.
Mis on majas olemas
Lähteülesanne ongi väga lihtne: kui tulla tegelema veelauaspordiga, siis on vaja lao- ja pesuruumiga hoonet. Ainueesmärgilisus saab olla hoone jaoks avardav, luua liigutuste ruumistatud jada.
Tööstushoone harjumuslikku nähtamatust vähendab kaunilt puhas ehitus, mis muudab maja piirid graafiliseks. Plekk ei jookse kuskilt üle, ka seina ja katuse nurk on ühendatud ülekatteta. Plekipaani jooned jooksevad sirgelt ja jaotuvad fassaadil, katusel ei ole lumetõkkeid – nii on vorm avatud ning väljajoonistuv harjaplekk saavutab ornamentaalse mõõtme.
Veelauakeskuse arhitektuurse ruumi läbiv lihtsus pole siiski minimalism. See lihtsus on midagi sellist, mis lubab ruumidesse kergelt sisse ja neist läbi minna ning ka asju muuta. Lihtsuses tuleb esile kasutamise ja kasutatavuse aspekt. Minimalismi steriilsus võib tekitada tunde, nagu millegi lisamine häiriks või rikuks selle. Minimalismis on teatav agressiivsus, mis seisneb ligipääsmatuses, puutumatuses. Aga inimene ruumis lisab alati midagi.
Rahulikul talvehooajal on veelauakeskuses käsil töötajate puhkeala lisamine. Selle eelduseks on olnud teisel korrusel asuva tehnoruumi esise ärakasutamine kontoriks. „Kontoriala“ on avatud pind, kust avaneb vaade esimese korruse melule. Trepp tehnoruumi ja töötajate alale on kitsas ja järsk, läbipaistvate metallrestist astmete ja peenete trosspiiretega ning läheneb oma ebastandardsuses rohkem tööstusmaastike tasandiühendustele, kus erinevaid lahendusi treppide-ülesminekute jaoks on oluliselt arvukamalt. See on läbipaistev maastik, keelatud maastik otseühendustega, teiste standarditega. Lahendustega, mis vastavad vaid sidumise küsimustele, ilma laienduste ja vastutulekuteta. Sarnanedes pigem Imavere risti silomahutitel looklevatele ühemõttelistele metalsetele keerdtreppidele kui näiteks Fotografiska välisseina ilmestavale trepiruumile.
Maja sisust kasvab välja selle nägu. Hierarhiliselt käsitledes võib öelda, et selle hoone puhul toimub identiteediloome altpoolt üles – seal ei kajastu millegi suurema huvi või nägu, siht on algusest peale väikse omaenda asja loomine. Selline lähenemine, nagu ka sümbolite ja motiivide mittekasutamine, annab teatud vabaduse. Hoone võib öelda omaenda sõnu, rääkida omas keeles oma asjast, hoolimata sellest, mida ütleb süsteem. Ja nõnda võib hoone olla ka üsna vaikne, meeldival viisil. Rahulik ja pealetükkimatu.
Võimalused: üldised ja kohalikud
Kamari veelauakeskuse hoone üheasjalisusesse on siiski juurde pakitud lõtk võimalikeks võimalusteks.
Kuigi Kamari veelauakeskusel on üks otstarve, on selle ehitamisel siiski jäetud võimalusi enamaks. Eelkõige väljendub lõtk selles, et selgelt hooajalise kasutusotstarbega hoone on lahendatud püsisoojana. Suvehooaja maja on ootevalmis, tühi ja soe ka kolmel ülejäänud aastaajal.
Kui palju ja milliste vahenditega saab üldse maja identiteeti vormida? Kuidas panna sellele alus, mis võimaldaks identiteedil vabalt kujuneda? Antud juhul võiks lähtepunktiks olla sealse tegevuse enda hooajalisus. Võiks öelda, et Kamari veelauakeskus ei esinda niivõrd Põltsamaad, kuivõrd omaenda funktsiooni, mis on äärmiselt hooajaline – veelauaspordiga saab tegeleda ainult suvel.
Seega paistab, et funktsionaalse ehitisena peaks see maja olema nii-öelda kõigusoojane, hooajaliseks otstarbeks loodud minimaalse soojustuslahendusega. Aga miks on ta aasta läbi köetav, miks pole ta ühe aastaaja maja? Hooajalisuse puudumine arhitektuuris hakkab tegelikult laiemalt silma. Ka tänapäeva suvilad ei ole enam loodud vaid suvitamiseks. Neist on saanud rohkem ärakäimise kohad, vaiksed oaasid väljaspool linna, kus käiakse aasta läbi ilmast ja aastaajast olenemata. Looduse tsüklid pole ei majade ega ka inimeste eluviiside kujundamisel enam määravad. Arvatavasti on ka Kamari veelauapargi juurde aastaringsete lisakasutuste tekkimine vaid aja küsimus.
Kamari veelauakeskus on koht, kuhu tuleb teadlikult minna, mitte koht, kuhu satutakse. Perifeersus on omamoodi hea. Kamari paisjärv on tänu sellele esile tulnud, loodud on põhjus paika külastada. Üle Eesti on ju palju teisigi kohti, mis on samamoodi tänu teatud tegevuste sinnaviimisele saanud omaette sihtpunktiks. Toimub teatav hajutamine, mis vastandub linnades toimuvale tihenemisele. Sellise hajutamise poole võiks rohkemgi püüelda, sest see lõimib kogu Eestit. Nii saab minna ühte spetsiifilisse kohta, mitte kuhugi, kus kõik on olemas. Mingil määral on seesugust üheotstarbelisust Eestis ka realiseeritud, näiteks spaade puhul. Perifeerseid kohti külastatakse just sealsete asutuste tõttu.
Veelauakeskuse hoonel on nii isikupärase ühe eesmärgi kui ka amorfse mitmekülgse ruumi tunnuseid. Kahe konteksti vahel olemine ei tee hoonet igavalt keskpäraseks, vaid just ei lase tal tavapärasusse ära raugeda. Hoones on soojus, aga ka veidi mänglevat metsikust, mittetüüpseid lahendusi, mis justkui ei ole lubatud, aga mida ometi leidub puhtfunktsionaalsetes tööstushoonetes. Hoone ei vastandu millelegi, vaid ta on sobivalt isepäi millegi kõrval.
HELMI MARIE LANGSEPP on arhitekt arhitektuuribüroos b210.
PÄISES foto: Joel Pärle
AVALDATUD: Maja 104 (kevad 2021), peateema Mis on õhus?
