Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
Juba enne lõplikku valmimist on Noblessneri kvartalit nimetatud järjekordseks arhitektuurse taaskasutamise ja kinnisvaraarenduse edulooks, mille on peale kinnisvarasektori (1), arhitektuuriprofessionaalide (2), tavakodanike ja kultuurisektori hästi vastu võtnud ka muinsuskaitse valdkond (3) – iseenesest on juba see Eesti kontekstis küllaltki haruldane saavutus. Piirkond on koduks mitmele hinnatud kultuuri- ja toitlustusasutusele ning tootmisettevõttele, elevust lisavad väliruumis pidevalt toimuvad üritused ja vilgas tänavaelu, vast ainus koht pealinnas, mida uusurbanistliku ideoloogia viljelejad eeotsas Jan Gehliga tunnustaksid. Nii on kvartalist saanud (hea ilma korral) üks tallinlaste avaliku ruumi kuumpunkte, mis mängib Telliskivi kvartali edu ja peatänava projekti takerdumise kõrval üht peaosa Tallinna kesklinna järkjärgulise väljasuremise saagas.
Kas Tallinna esimene hea näide?
Noblessneri edu on lisaks õnnestunud arhitektuursetele otsustele ja erinevate valdkondade heale koostööle aidanud saavutada ka mere atraktiivsus ja avaliku ruumi suur osakaal. Euroopa linnaruumi kvaliteedi tipus troonivad samuti linnad, mis on loodud järgmistele (kuld)reeglitele tuginedes: piiratud hoonestuskõrgus, mitmekesiste funktsioonidega linnaruum, tänavakorruste jätmine ettevõtlusele ja inimhoidlike tänavate kujundamine. Viimane tähendab, et autode liikumiskiirus viiakse võimalikult väikseks ja kvartali sõlmpunktides piiratakse otsustavalt mootorsõidukite ligipääsu ning parkimist.
See visioon ei olnud sugugi algusest peale kivisse raiutud. Kui vaadata kvartali algse võidutöö (Hvidt & Mølgaard, 2007) põhjal K-Projekti tehtud detailplaneeringut (osaliselt vastuvõetud 2013) oleks tänavalahendus saanud autodega mõnevõrra arvestavam. Selle järgi oleks kvartali ruumiline ja sotsiaalne keskpunkt Laevatehase väljak olnud kolmandiku ulatuses autotee all. On tervitatav, et see nii ei läinud ning kogu väljak on autode heitgaasidest, visuaalsest reostusest ja ruumilisest häiringust puhas. See rõõm tuleb tugevate mööndustega, sest kogu ala läbib domineeriva pinnavormina linna ja kvartali arendajate koostöös sündinud Kalaranna tee, mille liikluskoormus hakkab lähiaastatel drastiliselt kasvama.
Kalaranna teest mere poole jäävale alale väliruumi kujunduse loonud Kino maastikuarhitektide töö (2015–2017) hindamine on keeruline, sest suurt osa sellest – Ellingu park ja lastemänguväljak – pole veel materialiseeritud. Koos Plussi arhitekti Rebecca Pütsepa kujundatud efektsete, sadamakraanasid meenutavate valgustitega toovad Kino paadikujulised istumisalad küllaltki kivisesse ja paiguti halli kalduvasse ruumi veidi mängulisust ning loovad ka fotogeenilise ruumielamuse. Samal ajal võib nõustuda ka sotsioloog Kristjan Peigi (4) osutusega, et maju ümbritsev väliruum mõjub suuremal osal ajast meie kliima tõttu kergelt kõledana. Peaväljakul vähendab seda mõju ruumi aktiivne kasutus, millele aitavad kaasa erinevad ettevõtlusvormid ja turundustegevus ning nende hübriivormid, nagu iglusaunad. Seevastu tõlkes reaalsesse ruumi on kaduma läinud rohelus Kino digitaalsetelt eskiisidelt. Meil näib välja kujunevat tendents vältida mereäärsetel aladel (nagu Tallinna kruiisilaevade terminal, Reidi tee rattateed ja Pirita tee) jõulisemat haljastust, mis tuultele avaldatud maastikel aitaksid vähendada tugevate tuulte mõju. Vaatelisuse ja tuule takistamise skaalal näib kaal(utlus) olevat tugevalt kaldu esimese poole.
Arhitektuurselt on kvartalis säilitatud terviklikkus peamiselt tänu rangelt määratletud hoonemahtudele ja kõrguspiirangutele, aga ka ajalooliste hoonete kvaliteetsele ja ühtsele taastamistööle. Sealjuures on oluline võit ka algses visioonis mere äärde nähtud kõrghoone ärajäämine muinsuskaitseameti vastuseisu tõttu. Erinevalt Rotermanni kvartali esimeste hoonete auhinnasajust on Noblessneri puhul täheldatav üksikute šedöövrite puudumine, kuid Noblessneri piirkond on ülejäänud linnaga paremini seotud ja õnnestunum on ka avaliku ruuumi korraldus. Arhitektuuribüroo Plussi planeeritud, Hollandi (ja Tartu Kvartali keskusest?) inspireeritud eklektilise fasaadiga Staapli 3 ja 4 ning planeeritav Allveelaeva 4 näivad matkivat Amsterdami kuulsaid tiheasustusega kanaliäärseid hooneid, üritades kosmeetiliselt tasandada keskmisest suuremaid mahte (näiteks Staapli 3 hoonel on ligi 70-meetrine fassaad) ja arendaja kokkuhoidu. Et elavdada tänavaelu, on suur osa hoonete esimestest korrustest ette nähtud äritegevuseks: kogu kvartalis on hetkeseisuga 21 teenusepakkujat või müügiettevõttet ning 13 toitlustusasutust.
KOKO kavandatud Vesilennuki ja Lennusadama tänava neli hoonet on tähelepanuväärsed ennekõike merepoolsete eenduvate rõdude pärast, mis loovad lava sotsiaalseks vaatemänguks, ent seavad vaikimisi eelduseks kasutajate kõrgelt arenenud ekshibitsionistlikke tunge. Tallinna rannikutuulte tugevuse ja regulaarsuse tõttu need rõdud tõenäoliselt väga tihti kasutust ei leia. Kahjuks jääb plaanitud kujul välja arendamata Kino projekteeritud Ellingu park ehk hoone kõrval olevale muinsuskaitse all olevale tehase ellingule planeeritud roheala, kuigi BLRT esindaja Ann Virkuse sõnul jääb see kindlasti rohealaks. Praegusel kujul ellingud paraku just kõige suuremat visuaalset vaatemängu või ruumilist pinget ei paku. Peale selle tekivad hoonetevaheliste tuuletunnelid, mida jällegi puud-põõsad-pargiobjektid vähendaksid.
Gentrifikatsioonist ja sotsiaalsest mitmekesisusest
Nagu Eesti inimarengu aruandeski tabavalt osundatud (5), on Eestis probleeme avaliku ruumi määratlemise ja seega ka selle korraldamisega. Selle probleemistiku pained on kergelt tuntavad ka Noblessneri arengute puhul: alguses linlaste eufooria saatel vastu võetud ruum langes peagi iseenda populaarsuse ohvriks ning eelmisel suvel teatati suure kriitikalaine saatel, et restoranideesine kaiala on nüüdsest ligipääsetav vaid sealsete asutuste klientidele. Kui ühest küljest võib aru saada, et soojadel suveõhtutel ülemeelikult läbustav inimmass ei lähe asutuste identiteeditundega kohe mitte kokku, siis paljude jaoks muudeti tükike kätte võidetud mereäärt eksklusiivsemaks. Ruumiliselt vähendab mereäärse avaliku (ja tarbimisvaba) ruumi osakaalu ka põhja pool asuv Iglu saunapark. Seeläbi on arvestatav osa kogu piirkonna mereäärsest väliruumist muudetud avalikust poolavalikuks, kus teatud osa ühiskonnast ei tunne end enam oodatuna. Jääb vaid loota, et ajaks, kui kogu Tallinna kaldaäärse arenduse palavik on vaibunud, pole linna ainus tarbimisvaba mereäärne ruum kuuerealise Reidi tee kõrvale rajatud kitsas roheriba …
Noblessneris toimuv avaliku ruumi kommertsialiseerumine on laiem ühiskondlik areng, mis näib Eestis eriti võimenduvat just veeäärsetel kruntidel: tundub, et meil kehtib vaikimisi ühiskondlik kokkulepe, kuidas veekogudeäärne maa on ennekõike väärtus, millest osa saamine peaks olema kas otseselt või kaudselt kõrgemalt maksustatud ja mis on seega sisuliselt muudetud sotsiaalselt eksklusiivseks. Omavalitsuste maksumäärad mereäärsetele maalappidele on üldjuhul tunduvalt kõrgemad ning ma pole veel kuulnud ühestki Eesti planeeringust, mis üritaks atraktiivsetes linnaosades nõuda arendajalt elukohtade loomist eri majanduslike võimalustega inimestele.
See nähtus lisab oma panuse meie (linna)ruumi sotsiaalsele kihistumisele ja üha armutumale majanduslikule gentrifikatsiooniprotsessile, mis muudab teatud linnaosad värskenduskuuri ja elukeskkonna parendamise lipu all arvestatavale osale ühiskonnast kättesaamatuks – nähtus, mida kinnitas ka Levila ja Eestis Ekspressi koostöös ilmunud analüüs (6). Ajaloolises kommunismihirmus arenenud, radikaalselt vabaturuusku Eesti on sellistele protsessidele olnud iseäranis avatud ning sotsiaalselt solidaarsemad spetsialistid vaatavad jätkuvalt uneleva kadedusega Helsingi poole, kus 70% maast kuulub linnale, kellel on palju paremad vahendid (ja ka poliitiline tahe) ruumilist ebavõrdsust maandada.
Planeerimisajaloolane Samuel Stein on kirjeldanud planeerimise ajalugu kui valdavalt väga kitsa majandusliku eliidi huvide rakendamise tööriista, mille tulemuseks on USA kontekstis olnud pea alati (kui mõni 1950.–1960. aastate utopistlik maailmaparandusvool välja arvata) majandusliku segregatsiooniprogrammi korraldamine (7), mis USA ühiskondlikku konteksti arvestades oli otseselt rassistliku loomuga. Kui vaadata sotsiaalkriitilise pilguga Eesti konteksti, on Põhja-Tallinn iseäranis hea näide sellest, kuidas terved linnaosad on teatud sotsiaalse taustaga inimestest suure revitaliseerimisprotsessi käigus sisuliselt puhtaks pühitud. Valmimisjärjekorras seisvaid või äsja valminud kinnisvaraarendusi vaadates – peale Noblessneri näiteks Patarei, Hundipea, Kalaranna ja Kopli liinid – ei näi sellel tendentsil lõppu paistvat.
Ruumilis-sotsiaalse mitmekesisuse säilitamine on aga keskse tähtsusega, vältimaks getostumist ja teatud linnaosade majanduslikku marginaliseerumist ning ületamaks eri ühiskonnarühmade võõrandumist. Lääne- ja Põhja-Euroopas on selle vastu samme astutud. Näiteks Pariisis rajatakse igal aastal kümneid tuhandeid linna omandisse kuuluvaid sotsiaalkortereid (tihti taaskasutades ajaloolist kvaliteetarhitektuuri) (8), sealjuures ka kesklinna elitaarsematesse piirkondadesse (9) ning kvaliteetselt taastatud 18. ja 19. sajandi hoonetesse (10) – siin kutsuksin Tallinna linnavalitsust üles olema julgem ja avatum ning kaaluma sotsiaalmajadele ka muud formaati kui anonüümsed karbid linnaserval. Hollandis ei ole aga sugugi haruldane, et 300-ruutmeetriste villade piirkonnast mõne maja kaugusel on sotsiaalkorteritega kvartal, kus tihti on arhitektide ja planeerijate koostöös taustast sõltuvate elukohtade erinevused arhitektuurselt küllaltki osavalt ära tasandatud.
Noblessneri puhul on täheldatav üks teinegi Steini kirjeldatud tüüpstsenaarium: tööstuslik tootmine, ka väikese õhu- või keskkonnareostusega, surutakse (tavaliselt kinnisvaraarendajate lobi tulemusel) linnast välja ning need alad muudetakse vastavaks võimalikule turuhinnale, mis neoliberalismi tingimustes on üldiselt kunstlikult ülespuhutud. Sealjuures on levinud muster see, et paindlikumad tootjad hakkavad tihti ise suunamuutuse ja kinnisvaraga tegelema (11). Just viimane toimus siingi, kui maaomanikust laevaremonditehasest BLRT-st sai üks piirkonna peamisi arendajaid. Muidugi on suurel osal ümberkaudsetest linnaelanikest sellest ainult võita, sest vaevalt leidub ühiskonnas suur toetus ideele hoida jätkuvalt tootmishooneid piirkondades, mis on juba ümbritsetud üha laienevast elumajade piirkonnast.
Küll aga tõuseb küsimus sellest, mis tuleb gentrifitseeritava ala asemele, kes sellest, kui palju ja mis kasu saab, ning muidugi ka millist mõju avaldab see laiematele ühiskondlikele suundumustele. Kinnisvaraäris on täheldatav sarnane varade akumuleerumine kui mujal ja üha väiksema rühma inimeste ebaproportsionaalne rikastumine teiste arvelt – sest linnas on maa, ka eraomandis olevana, ikkagi osa kollektiivsest ruumist – tõdemus, mis Eestis näib tihti veel võõrana võrreldes mõne muu Euroopa ühiskonnaga. Õnneks on uute arenduste puhul siiski märgata ka seda, et vastutus avaliku ruumi ees on suurenemas ning üha enam pingutatakse ka selle nimel, et luua väärtust laiemalt kui ainult kohalikele uutele kinnisvaraomanikele. Siinkohal on Nobelessner, kuigi eeltoodud mööndustega, siiski samm õiges suunas.
HANNES AAVA on kultuurikriitik, Müürilehe linnaruumitoimetaja ja tulevane maastikuarhitekt
Artikkel on avaldatud Maja 2022 kevadnumbris (108)
Foto päises: Tõnu Tunnel
1 – Noblessner võitis rahvusvahelise auhinna
2 – Karin Paulus “Nooblilt sadamas“, Sirp, 25.10.2019
3 – Monika Eensalu-Pihel, “Metamorfoosid Noblessneris”, Muinsuskaitse aastaraamat 2019
4 – Kristjan Peik, “Ostlema tõukav avalik ruum“, Sirp, 15.01.2021
5 – Elo Kiivet, Toomas Paaver, “Avalik ruum kui elukeskkonda siduv võrgustik”, Eesti Inimarengu Aruanne 2019/2020.
6 – Riin Aljas, Oliver Kund, Mari Mets. “Tallinna nähtamatud müürid“, Levila, märtsis 2022
7 – Samuel Stein, Capital City: Gentrification and the Real Estate State (New York: Verso, 2019), 34
8 – Madeleine Schwatz, Bike Lane to the Élysée (New York Review of Books, 2022).
9 – Rachel Holman, “Low income housing comes to luxury Paris neighborhoods“, France24, 11.03.2020
10 – Colin Kinniburgh, “Paris’s new public housing push aims to offset soaring rents” France24, 11.03.2020.
11 – Samuel Stein, “Capital City: Gentrification and the Real Estate State” (New York: Verso, 2019), 38
