Kõigepealt tuleb arutleda selle üle, mida saab üldse tühermaaks pidada. Kindel on see, et tühermaa on linnalooduse osa, kus inimese mõju on väga selgelt näha ja tunda. Võiks ehk isegi öelda, et tühermaa on inimtekkeline. Seal võib kohata varemeid, lagunenud taristut, ehitusjäätmeid ja muud. Kui püüame sõnastada definitsiooni, siis saame öelda, et tühermaa on inimese kasutatud ala, mis on seisnud aastaid kasutuseta ja mille loodus on aastatega üle võtnud. Kindlat piiri, mis on tühermaa, mis mitte, on siiski üsna raske tõmmata.
Tallinna Ülikoolis oleme põhjalikumalt uurinud Lasnamäe tühermaid ja järgnevad suuremad üldistused teen just nende põhjal.
Suhtumist tühermaadesse saab praegu vaadata kasutajapõhiselt. Palju on neid, kes tühermaid üldse ei näe ega märka, neist sõidetakse lihtsalt mööda – enamasti muidugi autoga. Tühermaid pole nende inimeste psühhogeograafilisel kaardil justkui olemas, need on mõttetud ja nähtamatud kohad. Teine äärmus on need, kellele tühermaad on pelgupaik, kus saab teha selliseid asju, mida üldjoontes ja normeeritud linnaparkides peetakse kahtlaseks, näiteks lõket. Selliseid tühermaid leidub Tallinnas Liikuri piirkonnas ja Paeväljal Lasnamäel.
Kurepõllu tühermaad Lasnamäel on oma magistritöös uurinud Karina Vabson. Ta on esile toonud, et tühermaa on feministlik ruum: seal on tuvila, naised lapsekärudega, ruum ise on lastesõbralikum ja ruumil on avatum hoiak.
Ka tühermaad võivad seega olla väga erineva iseloomuga: mõned mõjuvad ohtlikumalt või vaenulikumalt, mõned sõbralikumalt. Igale poole pole võimalik valgustust luua, seega on inimeste olemasolu ruumis turvalisuse loomise üks võimalus.
Tühermaale minnakse päikest võtma, lõket tegema, lapsekäruga jalutama – minnakse otsima vaikust ja teistsugust ruumikogemust.
Paljud kasutavad tühermaid kui parki või roheala, millest nad tunnevad oma elukoha läheduses lihtsalt puudust. Need on sportijad, koeraga jalutajad, päevitajad. Tühermaad pakuvad väga mitmekesist kasutust. Lasnamäel on rohealasid ja parke ühe elaniku kohta niikuinii vähe, tühermaad ongi sealsed peamised pargid.
Vaatamata sellele, et tühermaa on puhkealana üsna reguleerimata ja kasimata, sealsed rajad on auklikud või puuduvad üldse, seatakse sammud ikkagi pigem sinna, kui jalutatakse ametlikul kergliiklusteel. Tühermaale minnakse päikest võtma, lõket tegema, lapsekäruga jalutama – minnakse otsima vaikust ja teistsugust ruumikogemust.
Eks viimase aasta pandeemia on suurendanud ka ruumilist ebavõrdsust ning näidanud tühermaade vajalikkust ja olulisust just inimesele. Oleme pidanud üle aasta kodus istuma ja tavategevused on olnud keelatud. Need, kel pole võimalust sõita maale või suvekodusse, on olnud täbaramas olukorras. Lasnamäel tuli see eriti teravalt välja. Võib-olla oligi tühermaa see ainus koht, kus käidi end päeval värskendamas ja kus sai argipäevast eemalduda.
Sageli kohtame suhtumist, et tühermaal käivad aega veetmas napsitrallid. Arvatakse, et elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, kes seal heinas külitavad ja õlut libistavad, ongi need, kes seal peamiselt prügistavad ja ei oska korda hoida. See pole aga sugugi nii. Meie tudengid on käinud Lasnamäel vaatlusi tegemas ja selgub, et enamasti viskavad pakendeid maha koolist poppi tegevad noored. Põõsas trimpavad kodanikud lähevad tühermaale otsima lihtsalt eemaldumise võimalust.
Erialakirjanduses kasutatakse mõistet rohegentrifikatsioon. Gentrifikatsioon või keskklassistumine tähendab töölisklassi piirkonna muutumist jõukamate elanike, peamiselt keskklassi elu- ja tegevuspaigaks. Rohegentrifikatsioon seab pidevas korrastamise, uuendamise ja keskklassistamise tuhinas ohtu just tühermaad, sest kasvab surve need täis ehitada ja kultuuristada.
Tühermaade vahetusse lähedusse ehitatakse uusi kortermaju ja koos sellega levib arvamus, et teeme siis ka selle „mahajäetud“ ala korda, niidame ja pügame ära, teeme sellest n-ö korraliku pargi. Tihti aga ei saada aru, et see juba olemas olev roheline ala on igas mõttes väärtuslikum kui golfimuru ning pügatud ja joonlaua täpsusega paika sätitud puud.
Mööda ei saa vaadata ka vabadusest, mida tühermaa külastajale annab: puudub kontroll, pole antud ette, kuidas ruumi kasutada. Igaüks saab ise oma riskid võtta.
Lasnamäe tühermaad on mitmekesised ka bioloogiliselt: need on Tallinna ühed kõige liigirikkamad kohad. Nii on see praegu ja on olnud enne seda, kui need täis ehitati. Palju sellest rikkusest on tõenäoliselt hävinud, näiteks Paeväljal.
Lasnamäe tühermaadel on tehtud omajagu elustiku-uuringuid, millest on selgunud, et seal on arvukalt putukaid, linde ja soontaimi. Miks mitte võtta tühermaid kui linnalooduse oaase? Miks mitte suunata nende arengut hoopis metsikumate koosluste poole, taastada alvarid ja muu selline? Tühermaa annab võimaluse eemalduda kõigest, astuda välja tavapärasest ümbritsevast linnakärast. Kui seista Lasnamäe tühermaa keskel, siis ei saa arugi, et oled Lasnamäel.
Ühest küljest ohustab tühermaid elamuehitus, aga teisest küljest ka suured tee-ehitused. Näiteks saab jälle tuua juba mainitud Tallinna Liikuri piirkonna tühermaa. See on rohekoridori oluline osa, kuid praegu kavandatakse selle arvelt linnaosasid ühendavat jalgrattateed. Väiksed tühermaajupikesed, mis on veel alles jäänud, on seega väga väärtuslikud rohekoridori astmekivid, mis ühendavad eri tükke omavahel.
Eks muidugi tuleb tühermaade säilitamisel tegeleda ka inimeste hoiakuga. Siin tuleb ehk appi mõiste kontrollitud kaos. Inimestel on hirmud, mis tuleb maha võtta. Neile, kes kardavad madusid ja puuke, peab tühermaal looma kohad, kus saab minna loodusesse n-ö puhta jala, muretu meele ja hirmuta. Nende kõrval on aga väga palju selliseid inimesi, kes seda metsikust ja kaost armastavad, kes lähevad otsima just seda.
2017.–2018. aastal tegime just Paevälja tühermaal Tallinnas uuringu, milles vaatlesime noorte inimeste taastumist ja suhestumist tühermaaga. Noored käisid pool tundi seal ringi, avastasid paika ja seejärel täitsid küsimustiku. Vastata tuli muu hulgas küsimustele „Kas ma tunnen end puhanuna?“ ja „Kas ma tunnen, et ma kuulun siia?“.
Saime huvitavaid tulemusi. Näiteks tundsin paljud vastajad, et selline natuke trööstitu ja metsik ümbrus sobib vastaja iseloomuga. Häirivaks peeti süstlaid ja klaasikilde, kuid tühermaa ettearvamatut iseloomu peeti positiivseks. Üks noor leidis, et ümbritsev looduslik segadus ja metsikus on rahustav ja meeldiv. Mida vanemad inimesed küsimustikule vastasid, seda kahtlasemaks nad aga tühermaad pidasid – noortel tundub olevat seiklushimu ja avatust rohkem.
Arutlema peaks veel selle üle, milline tühermaa on kõige väärtuslikum. Ökoloogiliselt on kõige väärtuslikum noorem, kui paarkümmend aastat vana tühermaa. Oluline on ka mitmekesisus ning mitte ainult liigilise mitmekesisuse, vaid ka reljeefi ja maastiku mõttes, mis omakorda suurendab elustiku mitmekesisust laiemalt.
Ma rääkisin pikalt Lasnamäe tühermaadest, kuid Tallinnas on suuri tüherikke teisigi, näiteks osaliselt on ka Paljassaare poolsaare hoiualal palju tühermaa tunnuseid. Mitmel tühermaal on kaitse alla võtmise potentsiaalil. Astangul Haaberstis asub näiteks üks Tallinna väärtuslik tühermaa.
PIRET VAHT on ökoloog, Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse lektor, Tallinna Ülikooli keskkonna käitumise uurimisrühma liige.
FOTOD: Paco Ulman “Tühermaa”
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021) peateema Maastikuarhitektuur!
