Siiri Vallner. Ratsionaalne boheemlane

Siiri Vallner on suure töövõimega, keskkonna suhtes tundlik ja tähelepanelik arhitekt, kelle töid iseloomustab lisaks ratsionaalsus ja konteptsuaalsus. Koos oma meeskonnaga on ta praegu kujundamas nii Tallinna peatänavat kui ka mereäärse linnaruumi visiooni, mis on viimase aja olulisemaid linnaplaneerimisalaseid ettevõtmisi.

Küsis Jarmo Kauge

Sind teatakse kui üpris tagasihoidlikku, leebet ja võib-olla isegi häbelikku arhitekti, kes elab ja töötab ajaloolises puitasumis ja sõidab aasta läbi jalgrattaga. Sul pole nutitelefoni, rääkimata Gmaili või Facebooki kontodest. On sul tehnokonsumerismiga seoses mingeid paranoiasid, hirme?

Ei ole. Aga see, et mul pole igasugu vidinaid, kusjuures ka telekat, elan ahjuküttega majas ja sõidan jalgrattaga, on komplekt, see kõik on teadlik valik. Tegelikult olen ma arvuti sees üles kasvanud, vanemad on mul IT-inimesed. Kadunud plaanikomitee arvutisaalis said nad õhtuseid arvutiaegu, nii et lapsed võeti kaasa. Nimetasime seda „masinas käimiseks”. Saime seal õega terve lapsepõlve ringi joosta ja hiljem esimesi tekstipõhiseid arvutimänge mängida.

Kuidas sa sealt arhitektuuri juurde jõudsid?

Keegi ei usu, aga mul oli raske puberteet. Olin kõige vastu, mistõttu kindlasti ei tohtinud näiteks matemaatikat õppida, olgugi et käisin matemaatika-füüsika eriklassis. Muidu olen iseloomult pigem liigagi korralik ja eeskujulik, aga keskkooli ma ignoreerisin täielikult. Pärast seda mul polnudki muud teha kui minna arhitektuuri õppima. Konkurss oli tollal tihe, aga hinded tunnistusel ei olnud sisseasaamisel määravad.

Indrek Peil ja Siiri Vallner. Foto: Mark Raidpere

Ometi kuskilt pidi ju arhitektuuri õppima minemiseks impulss tulema?

Nooremana tegin sporti, aga puberteedieas hakkasin kunstiga tegelema. Ega ma ikkagi mingi kunstnik polnud. Küllap see arhitektuur kuidagi sealtkaudu tuli. Tollel hetkel see valik nii loogiline ei olnud, sest 90-ndate alguses ei ehitatud ju midagi ja tundus, et kunagi ei hakatagi. Elukutse valikul oli minu ettekujutus arhitektist kui nurgas nohistajast. Mulle ei meeldi inimeste ees seista. Mõtlen majadest samamoodi nagu inimestest: meeldivad tagasihoidlikud, kes ei tee palju lärmi.

Ülikooliaeg on inimesele suuresti n-ö valmissaamise periood. Missugused toonased teemad siiani olulised on?

See oli Alveri-Kaasiku periood, aga mulle nad tunde ei andnudki, sest olin kogu aeg kuskil välismaal õppimas. Uus aeg oli just alanud, kõik olid veel vanad õppejõud, ainult Tiit Masso oli „noor”. Esimesed teistsugused inimesed, keda ma koolis nägin, olid 3+1 arhitektid (Markus Kaasik, Andres Ojari, Ilmar Valdur, tollal ka Inga Raukas). Nad olid siis just kooli lõpetanud, olime esimene kursus, keda nad õpetasid.

Eriti põhjapanev oli aga see, kui õppisin III kursusel ühe semestri Taanis. Eestis ei räägitud tollal arhitektuuri sotsiaalsest poolest üldse. Seal sain täismatsu. Taani kogu arhitektuur põhineb sellel, mida ruum sotsiaalselt tähendab. Tulin sealt tagasi ja tundus, et ma ei saa seda siin kellelegi rääkida, et see on tabuteema, millega normaalsed inimesed ei tegele. Siinsete suurte linnaplaneeringuliste ideede kõrval tundus see nagu mingi väike mõttetu asi. Pärast tuli see suure lainena peale ja on praegugi oluline teema.

Kuidas Ameerika periood Taani kogemust täiendas?

Elasin aasta Washington D.C-s ja aasta NYC-s. Seal sain selgeks, mis asi on lokaalsus ja autentsus. Olgugi et NYC on tohutu linn, saab seal elada täiesti lokaalselt. Kogu elu ja töö võib toimuda paari kilomeetri raadiuses. Autentsuse koha pealt saab USA-s täiskoolituse, sest seda esineb seal kõikvõimalikes varjundites. Arhitekti töös konstrueerime uusi keskkondi ja sellega ka uut „autentsust”.

LIFT11 linnainstallatsioon KAI, autorid Siiri Vallner ja Indrek Peil. Foto: Margit Argus

Tundub, et teatav kohavaim moodustab ka osa Kavakava DNA-st. Kuidas lokaalsuse teema tänase Kavakavaga seostub? Te pole vist Eestist väljapoole ühtegi projekti teinud.

Osalesime paar aastat tagasi Tšehhis perifeeriateemalisel konverentsil. Kohale olid tulnud sellised arhitektid, kes töötavadki ühes külas ja teevad tõeliselt lokaalset arhitektuuri. Väga imponeerib selline suhtumine ja hea meelega looksingi sellist kuvandit. Aga seal tundus, et see poleks lõpuni aus. Tegelikult … kui meil oleks piisavalt pealehakkamist ja initsiatiivi, siis teeks küll välismaa konkursse.

Praegu on teil ühe olulise tööna käsil koos Toomas Paaveriga võidetud Tallinna peatänava projekt, mille raames ehitatakse ümber Pärnu mnt lõik Vabaduse väljakust Viru ringini ning sealt Narva mnt kuni Jõe tänavani. Kuidas see töö teie senise loomingu konteksti asetub? Mis võiks olla selle kontseptuaalne tuum? Või on see pigem pragmaatiline linnaruumi parendamine, mille puhul kontseptuaalsusel kuigi suurt  kohta polegi?

Sisuliselt see muust loomingust ei erine. Teeme oma tööd väärtuste baasilt, loome väärtustele ruumilise väljenduse. Peatänava ideoloogia pole meie välja mõeldud, aga oleme sellega igal juhul ühel meelel, vähemalt praegu – kunagi ei tea, mis suunas mingi projekt liigub, eriti kui mängus on poliitikud. Kuna linn on nii suur organism, on keeruline kõiki selle rakukesi mobiliseerida. Peatänav on nagu slogan, mis koondab kõiki ametkondi. Näidistänav, nii nagu peaks tegema. Momendil on kõik üksmeelselt selle mõtte taga. Meie jaoks on siin käivitav motivaator see, et kõik linnaruumi kasutajad on võrdsed ja ühtemoodi austusväärsed. Tallinna kontekstis on see suur läbimurre.

Kui kontseptsioon on juba olemas enne teie mängutulekut, kas see devalveerib teie jaoks projekti?

Praegu mitte. Arhitektuur ja linnaehitus … see on aeglane asi. Sada aastat pole midagi, ja siis saad ühtäkki teatepulga, et jookse nüüd ja püüa edukalt edasi ka anda. Eestis on väga vähe järjepidevust. Selle projektiga saame midagi jätkata ja see on südantsoojendav – see on teistsugune tunne kui muidu arhitektuuri tehes. Meie lemmikosa selles projektis on bastionivööndi juurdetoomine – tegelikult pole seegi meie leiutis, meil õnnestus see lihtsalt uuesti fookusesse tuua.

Peatänava problemaatiliseks lõiguks on kiratsevate äridega Narva mnt lõik, on selle puhul veel potentsiaali? Kohati tundub, et siin ei saagi suurt midagi teha.

Kui, siis väga suure pingutusega. Huvitav on uurida, kuidas võimusuhted ruumis paika pannakse. Narva mnt on hea näide. Tegelesime sellega ka 2013. aasta TAB-i projektis. Praegune olukord on mitmeastmeliselt tekkinud, sel on palju erinevaid põhjuseid. Nõukaajal esindustänavat luues blokeeriti tänav suures osas mereäärest ära, hiljem pani eraomand viimased kangialused ka kinni. Praegugi on arendajatel palju sellist demagoogiat, et jätame tänava asemel läbikäike ja kangialuseid, igal ajal avatud siseruume. Aga väga lühikese aja jooksul kaob see kõik ära. Ruum omastatakse. Arhitektid ei tohiks selliste illusioonidega kaasa minna, see on enesepetmine.

Teie viimase aja projektidest köidab mind enim nõukaaegse Maarjamäe memoriaali kõrvale planeeritud kommunismiohvrite mälestusmärk, mille eest saite ergutuspreemia. Mulle tundub, et see võiks olla teie etalonprojekt, mis annab hästi edasi Kavakava ideoloogiat.

Monumenditeema puudutab mind teravalt. Teadsin kohe, et peame seda tegema, ja et peame ka kunstniku kampa võtma. Jass Kaselaan on hea isemõtleja tüüp, tal ei ole seda kaasaegse kunstniku monumendikompleksi. Idee metsast oli meil juba olemas, aga me veel ei teadnud, kuidas müüri lahendada. Jass arvas, et peaks tegema nii, et memoriaali keskele ei pääsegi. Maarjamäe memoriaali kõrvale mälestusmärki teha on peaaegu võimatu ruumiline ülesanne.

Meie jaoks oli oluline, et see täiendaks olemasolevat, aga lisaks selgelt teistsuguse kogemuse. Sealne mets on ruumiliselt võimas – korrapäraselt ja tihedalt istutatud, pime mets –, kuid ei seostu otseselt olemasolevaga, nii et selle mitmekordistamine sobis meie ideedega. Oluliseks pidasime ka tseremooniate läbiviimise korda – pärgade asetamine toimub igal pool täpselt ühtemoodi, see etikett pärineb kuskilt teisest ajastust ja ei tähenda enam eriti midagi. Me tahtsime, et tavapärane pärjapanemise tseremoonia oleks ümber mõtestatud – isegi kui minna delegatsiooniga, turvad ja sõdurid kaasas, siis kohale jõudes metsas hargnedes oled paratamatult üksinda selles hetkes.

Nägin ajalehes fotot, kuidas Kaljulaid käis Berliinis müürijupile lilli panemas. Lilli pidi ükshaaval paneeli vahedesse toppima. Juba see on teistsugune kogemus ja sellest saab hakata vaikselt vormuma teistsugune tähendus. Siin on palju vastandlikke kvaliteete: ühtaegu suur ja väike, avatud ja kinnine, kutsuv ja tõrjuv, materiaalne ja immateriaalne.

Tähtis on veel kaitsetuse teema. Mulle on hästi oluline see, et me ei teeks võimsat memoriaali, vaid et sel oleks mingi kaitsetuse moment juures. See oli meil oluline ka Okupatsioonide muuseumi puhul. Et selle kaitsetus oleks selgelt tajuda ja näha.

Arhitektina sa lood ruumi ja paned inimesed oma taktikepi järgi käituma. Kas selline manipulatsioon võib mingil hetkel eetiliseks probleemiks kujuneda?

See on algusest peale eetiline probleem. Igasugune ruum manipuleerib heal või halval viisil kasutajaga. Mul pole ses suhtes illusiooni. Arhitektuuri ülesanne ongi ruumi korraldada ja selle läbi inimeste käitumist suunata. Küsimus on, et kuidas seda teha nii, et vabaduse moment sisse jääks. See on mulle ka ruumi kasutajana kõige olulisem, et ruum ei ahistaks, ei oleks liiga ära organiseeritud. 

Ühest küljest on tarvis ruumi organiseerida, teisalt jätta lahtisi otsi. Kuidas sa nende vastandlike taotluste vahel laveerid?

Minu arust peab ruumis alati mingi lõtk sees olema, kerge „juhuslikkus”, mis jätab hingamisruumi. Aga peaks olema ka mingid vihjed ja suunised, kuidas ruumi kasutada, ülearu neutraalne või universaalne ruum pole ka hea. See on põhjus, miks me ei tegele kommertsarhitektuuriga, me ei tahaks projekteerida mingit ostukeskust, kus arhitekti kohustus on panna inimest tegema midagi, mida ta muidu ei teeks. Näiteks Okupatsioonide muuseumi puhul tegime seda vahest kõige naiivsemal, innukamal moel, kuna see oli meie esimene projekt. Kõike pole päris lahtiseks jäetud, ruumi kõrguse muutus paneb sind teatud moodi käituma, liikuma. Aga see on väga kerge tõuge. Võib-olla ei pane keegi seda tähelegi.

Kui eelnev puutub rohkem intuitsioonide valda, siis sellele vastukaaluks on su loomingus tajuda ka sümpaatiat süsteemide või korrapärasuse vastu. Kõige illustratiivsem on see vahest teie väheste eramuprojektide puhul, kuid ka nt Lotte lasteaia, Rakvere Vallimäe trepi ja Pärdi keskuse projekti puhul. Mainisid ülikooliaegse mõjutajana 3+1 arhitekte, kelle projektides on see veelgi silmanähtavam, ja ühe oma praeguse lemmikuna Hollandi bürood OFFICE Kersten Keers David van Severen, kes viivad süsteemiihaluse lausa fetišistlikule tasemele. Kas vajadus projekt mingile süsteemile allutada tekib siis, kui puudub raamistik, näiteks olemasolev substants või ranged piirangud, millega kontakti astuda?

Võib küll olla, jah. Võib-olla siis muutub süsteem nähtavaks. Aga samas kui ma mõtlen, misasi on arhitektuur, siis see ongi süsteem. Kord, struktuur või süsteem võib esineda peidetumal kujul ja võib olla ka nähtaval. Igal juhul on see arhitektuuri alus. See on miski, mis mind arhitektuuris kütkestab. OFFICE-il muutub see kohati kinnisideeks, tarbetuks, aga ma ei tea, kuidas see päriselt mõjub, ma pole nende hoonetes käinud.

Pildi ja päris ruumi vahel võib olla suur vahe – näiteks oli väga mõjus, kui nägin kooli ajal päriselt Louis Kahni hooneid. Olin enne arvanud, et see on mõttetu formalism, aga see oli täielikult formalismi vastand. Perfektselt lihtne süsteem või geomeetria võib tegelikult pakkuda nii palju võimalusi ja tohutut vabadust. Ja kui plaani peal perfektsesse kohta sisse lähed, siis tegelikult seda kohapeal ei taju. Kui vaid saaks kokku panna täieliku perfektsuse ja täieliku vabaduse. Aga see on võimatu. Sellega peab piiri pidama. Kui OFFICE-i asju tükk aega vaadata, võib veidi õudne ka hakata. 

Näiteks OFFICE-i Pärdi keskuse konkursitöö oli päris radikaalne. 

Ja minu meelest oli see nii äge. See oli üks mu lemmiktöö.

Kohati näen, et tood süsteemile allutatud korrapärasusse ka mingeid ootamatusi. Mitte et lööks süsteemi sassi, vaid paned sellele lisakihistuse, annad justkui inimliku puudutuse. Süsteemsus pole sul totaalne.

See tuleneb sellest, et olen selline pehmo – tegelikult tahaksin olla sama radikaalne nagu OFFICE, või veel radikaalsem, aga ma ei saa, sest mingil hetkel mul lööb naiselik pehmus välja ja kogu radikaalsus läheb vett vedama.

Pärdi konkursil saite III preemia, kusjuures edestasite OFFICE-it, kahjuks jäite võidust ilma nii kommunismiohvrite memoriaali kui ka näiteks sisekaitseakadeemia konkursil – viimase puhul oleksite seda kohe eriti väärinud. Kuidas sa kaotamisse suhtud?

Ma olen siin büroos see sportlane. Keegi on antud hetkel parem ja võidabki. Mulle on see sisse kasvanud. Spordis tehti kohe selgeks, et kaotuse puhul pole mingit eneseõigustust. Spordis on tulemused siiski üldjuhul objektiivselt mõõdetavad… Indrek ütleb ka, et vaimse tervise huvides peaks teisiti mõtlema, kõvasti kiruma ja …

Tundute Indrekuga nii erinevad, ent mingi nurga alt ka hästi sarnased. Kuidas te klikite?

Me väga ei klikigi (naerab). Aga jah, kuidagi see toimib. Mulle meeldib Indrekuga koos tööd teha, kuna ta toob projektidesse teravuse. See tundub vajalik. Teistes tiimides olen ma kartnud, et asjad lähevad liiga ilusaks. Mulle tohutult meeldis, kui kunagi Sami Rintala tegi koostööd Marco Casagrandega. Rintala on selline pehme ja tundeline, Casagrande tema täielik vastand. See, mis Sami nüüd ise teeb, on superilus, aga midagi nagu oleks puudu. Indrek mõtleb alati oma peaga, ta ei võta ühtegi ideed või kontseptsiooni niisama üle, vaid mõtleb need ise uuesti läbi, ta on igasuguse refereerimise vastane. Niisama ei tõmmata ühtki kriipsu.

Kui minu salahobi on see triangulatsioon, siis Indrekul muusika ja arhitektuuri ühendamine. Kompositsioon üldiselt, mitte ühe eriala keskselt – mingisugusel baastasandil on eri kunstialade tööriistad sarnased. 

Kas uued ideed sünnivad pigem vaidlustes või vaikuses?

Peale vaidlust vaikuses ilmselt, aga ilma vaikuseta ei tule midagi. Paljud loominguinimesed vajavad mõtete vormumiseks publikut. Kui ma tiimis töötada tahan, siis pean seda respekteerima.

Teie sekkumine olemasolevasse mateeriasse või linnaruumi on alati justkui kirurgiline, muutused on delikaatsed, hädavajalikud, tuues esile olemasolevad väärtused. Üks selline töö on näiteks Kultuurikatel, mida oled nimetanud unistuste projektiks, kuid mis erinevatel põhjustel ei läinud päris nii, nagu oleks võinud. Mis selle protsessi käigus viltu läks?

Oleme Katla puhul näinud viit tellijate generatsiooni, usun, et praegunegi olukord ei säili. Kui alustasime, tegime kõigepealt seal tegutsenud MTÜ-le lihtsa study nende umbkaudse kondikava alusel. Vaatasime, mida vastavalt ruumide eripärale teha annab. Pärast tegime suure workshop’i, alles siis tuli konkurss. Tegelikult me justkui polnudki projekti autorid, sest konkursil suuresti lihtsalt vormistasime workshop’i töö ära. Lähtekohaks oli grupi nägemus.

Arhitektidena olime kui ruumi kuraatorid. Enamik praegu valminust on projekti järgi tehtud ja meil suuresti õnnestus see uhke ruum sealt üles leida ning välja mängida. Ruumilise poolega ongi üsna hästi, kui välja arvata lammutatud estakaad ja metsik aed. Ainult kasutuse pool valmistab pettumust, ning see, kui lihtne on ruumi ja imagot kaaperdada nii, et keegi ei piiksata ka.

Kui probleemsetel teemadel jätkata, siis paraku peab mainima ka Eesti suurimat arhitektuuritellijat RKAS-i, kellega teilgi omajagu jagelemist on olnud. Mida õieti tegema peaks, et RKAS arhitektuuri halvamata toimima saada, mis peaks muutuma?

Praegu on nii mõneltki poolt kostunud, et RKAS-i tegevus toob Eesti arhitektuurielule rohkem kahju kui kasu. Momendil küll. See on läbinisti tehnokraatlik ja bürokraatlik asutus, mis kujundab vastavat maailma. Nendega on väga vilets koostööd teha. Klassikaline bürokraatia pööritamise näide, kus ei tegeleta sisuliste asjadega. Süsteemis on oma normid, aga arhitekt on selles süsteemis täielik viga, ebavajalik hälve. Samamoodi ka kasutaja. Juhtimine ja protsesside läbiviimine on omaette kunst, RKAS-is on need väga raamistatud. Inimesed üksipulgi on normaalsed ja targad, aga kui nad RKAS-is kokku saavad, siis IQ kõigil kohe langeb drastiliselt, kuigi peaks olema vastupidi. Võib-olla aitaks, kui RKAS-i masinavärgis oleks rohkem arhitekte tööl, viiks seda maailma veidi tasakaalu. Aga kokkuvõttes pole RKAS mingi kurjuse pesa, nad ikka üritavad ka. Idee projekteerimise-ehitamise-haldamise kompetentsikeskusest on teoreetiliselt õige.

Kuidas selles bürokraatia pöörises arhitektuurne kvaliteet üldse tekkida või säilida saab? Ma mõtlen sellist kvaliteeti, mida on keeruline sõnadesse panna, mingi lisandväärtus, ütleme kasvõi ruumipoeesia. Teie tööd kipuvad ju sisaldama tabamatuid kvaliteete, mis pole puhtalt pragmaatilisel tasandil tehtud ja mida ei saa otse rahasse ümber arvestada. RKAS-i stiiliks on aga enamikul juhtudel pigem betooni valatud Exceli tabel.

Sellest me ei räägi. Kui meil RKAS-i projektis ongi midagi sellist, mis on väga tähtis, tuleb see ära peita, et mitte keegi ei teaks, et see meile tähtis on. Kõik peab justkui odav olema, aga sisuliselt ei huvita kedagi, kuidas seda saavutada. Sel aastal Veneetsias eksponeeriti Rural Studio tuletõrjehoonet Alabamas, tohutult lihtne ja odav ehitis, aga RKAS-i ülesandepüstituse alusel ei saaks sellist teha. See peaks vastama kõikidele normidele. Süsteem ei võimalda tellimust lahendada võimalikult odavalt.

Tuletõrje päästedepoo tüüpprojekt (arhitektuurivõistluse võidutöö 2015). Autorid Siiri Vallner, Indrek Peil.

Et odavana kavatsetud ehitis oleks ka päriselt odav ja ei püüaks uhkemana näida?

Päriselt, jah. Meie peagi ehitusse minev tuletõrjedepoo on Vastseliinas metsa vahel, kus võiks ju vabalt akna lahti teha, aga ei, see peab olema jahutusega tehnikaime. Lõpuks võib ju arhitektuuri ka kõrvale jätta, ega see olegi kõige tähtsam. Aga me ei saa loobuda oma maailmavaatest ja minna vastuollu asjadega, mida õigeks peame. Ei saa teha maja, eriti veel tüüpprojektina, mis tegelikult kasutajale ei sobi ja on kallis hallata. Aga arhitektid lähevad sellega kaasa … See maksab 10 aasta pärast valusalt kätte.

Ühiskond muutub, väärtused muutuvad, keskkondlikkuse ja odavusega on aeg tegeleda päris sisuliselt. Mul on kahtlus, et tulevikus ei usu enam keegi, et selliseid asju sai tehtud. Siis pole enam kedagi süüdistada ka, vaadataksegi ikkagi arhitektide otsa ja küsitakse, miks te nii tegite.

Kuhumaani oled valmis võitlema? Barrikaadidele?

Varem ma arvasin, et arhitekt peaks olema nagu kapten, kes jääb kuni lõpuni laevale. Selles ma pole enam nii kindel. Kahju on sellest, et arhitektid ei koondu eriti. Kogu nende karjäär on üles ehitatud üksteisega võistlemisele ning koostööd ergutavaid töövorme ja tegevusi on vähe.

Oled maininud, et projektidesse peab leidma positiivse energia, optimismi, helguse. On see alati võimalik?

On küll võimalik, aga seda tuleb eraldi meeles pidada.

JARMO KAUGE on arhitektuuriajaloolane ja -kriitik, kes töötab Eesti Arhitektuurimuuseumis fotokoguhoidjana ning kureerib näitusi.

PÄISES foto: Mark Raidpere.
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv

JAGA