Linnahall settib

Aeg

Vaatan seina. Minu aju (ja sinu oma ka) koosneb umbes 80% ulatuses veest. Vesi on maakeral ringluses olnud vähemalt neli miljardit aastat. Umbes 470 miljonit aastat tagasi elasid sellessamas vees, mis mu ajurakke toidab ja hoiab, okasnahksed, lubikojaga käsijalgsed ja lülijalgsed trilobiidid. Nende ja teiste ürgsete elukate purdosad moodustavad Eesti põhjaranniku lubjakivide põhilise koostisosa.¹ Umbes 50 miljonit aastat hiljem elasid niisamuti sellessamas vees, madalates troopilistes laguunides meriskorpionid ja lõuatud, kelle kivistisi leiab Saaremaa savikatest dolokividest.² Sealhulgas Tagavere dolomiidist, mille õhukesed plaadid Linnahalli seintelt murenevad.

Kummaline (aja)lugu on see, et miljoneid aastaid on elusolendid olnud elus ja siis surnud ja siis muundunud nii keemiliselt kui ka füüsiliselt sadadeks erinevateks materjalideks, mida iseenesestmõistetavalt võtan. Ja loomulikult võtan: maailmas, milles elan, on need ju kogu aeg olemas olnud. Inimesena olen orgaanilise mateeria kokteil, mis on oma aegade algusest  – kiviajast saadik – kahmanud mineviku materjale, et neist olevikku ja tulevikku vormida. Oleme minevikust lõputus sõltuvuses.

Tähemärgid

Linnahall valmis 1980. aastal, mis teeb tema vanuseks 44 aastat. Minu eluajal on ta kogu aeg (iseenesestmõistetavalt) olemas olnud. Praegu on 45% Eesti inimestest elanud ka maailmas, kus Linnahall oli alles tulevik.³ Vahel mõtlen, kas hooneid, mille kerkimist oleme näinud, tajume kuidagi ajutisemana.

Arvestades Linnahalli suhtelist noorust, on sellele pretsedenditult palju tähemärke kulutatud, alates kümnetest kui mitte sadadest kursuse- ja magistritöödest ning kunstiprojektidest, biennaalidel serveerimiste, ideekonkursside, tasuvusanalüüside, ekspertiiside ja arvamuste kuni kakofooniliste kommentaariumiteni – no ei ole siinmail pakkuda samavõrd kirgi kütvat, diskussioone tekitavat arhitektooni. Muidugi haigutavad võrdlemisi värskete ideoloogiliste kummitustena me maal ka sajad mõisad, kolhoosikeskused, tehased ja memoriaalid, ent linnaruumiline prominentsus koos mitmeplaanilise piiripealsusega teeb Linnahallist võrreldamatu ühiskonna suhtumiste ja põrkumiste näitelava.

Õigupoolest pole Linnahall vististi üldse lava, vähemalt mitte siis, kui lava tähendus taandada passiivseks taustaks, vaid (näite?)mängu aktiivne osaline – tegelane, kes ikka ja jälle välja(le) kutsub. Kutsub katusele päikeseloojangule. Kutsub sisse. Kontserdile, estraadile, vestlusringile. Karaokele ja keeglile. Kutsub duellile. Vaagima hea linnaruumi põhimõtete üle. Muinsuskaitselisi küsimusi lahkama. Autoriõigusi mõtestama. Toob kokku ja lööb lahku. Meenutab… mida ta meenutab? Midagi oma ja midagi võõrast. Et raha pole ja raha on vaja. Räägib lugusid tehastest ja lammutamisest ja arhitektuuri kvaliteedist ja ehitustööstuse kurioosumitest. Nende seas seigast, et väidetavalt mängib väikest rolli selles, et dolomiitplaadid koos neile vaenuliku tsemendiseguga üldse Linnahalli seinal on, asjaolu, et kivi oli kallis ja võrreldes muude rangelt reglementeeritud tehaseliste materjalidega, nagu betoon, silikaatkivi või teras, andsid laguunides settinud lõuatud ja meriskorpionid ehitustrustile võimaluse töö hind (ja seega ka kasum) ise määrata.⁴

Karstimaastik ja bastion

Linnahalli üks arhitekte Riina Altmäe on kirjeldanud hoone siseruumide kujundina karstimaastikku: stalaktiitidest ja stalagmiitidest vormunud ruumi, mida inimene on siit-sealt veidi muutnud, kindlustanud ja kohandanud vastavalt oma vajadustele ja võimalustele.⁵ Karstimaastiku tekkeks on vaja kivimeid, mis lahustuksid liikuva põhjavee murendaval toimel, ent mis oleksid samas piisavalt vastupidavad, et sinna tekkinud lõhed ja teised karstivormid ei langetaks kivimit kohe kokku.⁶

Palju on kõrvutatud Linnahalli vormi Tallinna vanalinna ümbritseva (nüüdseks kasutuse kaotanud, ent ometi parajasti restaureeritavate) bastioniseintega. Sõna „projekt”, nagu seda praegu tunneme, ilmus kasutusse paralleelselt tulirelvade kasutuselevõtuga sõjanduses, mis muutis bastionite planeerimise tollase ehitussektori põhiliseks leivaks. Võrreldes varasemate ehitustöödega vajasid need uued rajatised nii ennenägematut planeerimise kiirust kui ka täpsust. Kasutusse tulid ranged joonised – ortogonaalsed projektsioonid, mis aitasid täpselt planeerida nii nõutavaid töid kui ka materjali hulka ning andsid kindluse, kuhu ettevõtmine teel on.⁷

Nii ühendabki bastioneid ja Linnahalli seegi, et nad on teadlikult disainitud. Nii Linnahalli kui ka üldisemalt projekteerimise praegused viisid on kiira-käära lausa bastionitest välja kasvanud. Karstid ei ole teadlikult disainitud ning ei settiv aeg ega olendid ses tea, kuhu nad teel on. Karstid ei ole igavesed. Ent ometi muljetavaldavad maastikutrikid praeguses ajas – tõik, mis ühendab nii karste, bastione kui ka Linnahalli.

Kummaline võib eesti keeles olla ka imelik. Ja imelik juba otsapidi imeline. On nii imelik kui ka imeline, et kunagi ei tea, mis milleni viib. Et me oleme ju isegi osa settivast ja muutuvast ajast (settekivimid tekivad üldjuhul veekogude põhjas, koobastes või kõrbes, nii et paeks me oma antropogeensete setenditega nagu Linnahall vast veel vormumas pole). Igatahes ei ole enamasti ka lähteülesandeks ega arhitektuurseks eesmärgiks projekteerida objekti kui diskussioonide sütitajat – midagi, mis pakuks pingelisi etüüdivõimalusi ka kõige viisakamas lõunalauas. Ometi võib sütitaja(ks) sellegipoolest vaikselt settida.

MADLI KALJUSTE on vabakutseline arhitekt, kes avastab elu läbi majade.

PÄISES foto: Martin Siplane
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI

1 Heldur Nestor, Alvar Soesoo, Ari Linna, Olle Hints, Jaak Nõlvak, Ordoviitsium Eestis ja Lõuna-Soomes (Tallinn: Geoguide Baltoscandia, 2006).
2 Heldur Nestor, Alvar Soesoo, Silur Eestis (Tallinn: Geoguide Baltoscandia, 2006).
3 Rahvastikupüramiid | Statistikaamet.
4 Veronika Valk, Ivar Lubjak, Maria Pukk. „Unista > taju > kohane > toida ehk mida teha Tallinna linnahalliga“, Akadeemia 11 (2012).
5 Ene Pajula, „Meeldivad vanad konstruktsioonid“, Õpetajate leht, 05.11.2010.
6 Ülo Heinsalu, Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s (Tallinn: Valgus, 1977).
7 Pier Vittorio Aureli, Architecture and Abstraction (MIT Press, 2023).