Rahvaarhitektuur ja mugavus

XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaalil Sloveeniat esindanud projekti „+/–1 °C: Hästi tempereeritud arhitektuuri otsinguil“ ühe autori Eva Guseliga vestleb Roland Reemaa.

Kui ressursside ületarbimine hakkab mõjutama energiaarveid, kipuvad vaidlused ehitiste kütmise ja jahutamise üle tuliseks minema. Kasutajad ja tellijad eeldavad energiatõhususe poole püüdlemist. Energiatõhusus on sisse kirjutatud seadustesse ja eeskirjadesse, seda rehkendavad insenerid ning lõimivad oma kavanditesse arhitektid.

Sloveenia arhitektuuribürood Mertelj Vrabič Arhitekti ja Vidic Grohar Arhitekti on sellist ahelat kahtluse alla seades pikalt juurelnud, kuidas suhestuvad tõhususepüüdlused jätkusuutlikkuse ja ökoloogia mõistega. 2022. aastal toimunud avatud konkursi võitmise tulemusena esitlesid arhitektid oma kriitilisi uurimusi 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil Sloveenia paviljonis kõneka nimega projektina „+/–1 °C: Hästi tempereeritud arhitektuuri otsinguil“. Tegemist on katsega tuua ökoloogia ja soojusmugavusega seotud küsimused tagasi arhitektuuri valda ning arutleda nende üle hoonete projekteerimise võtmes.

Paviljoni ja sellega kaasnenud publikatsiooni kiideti tundliku disaini ja selge sõnumi eest. Projekt uuris rahvaarhitektuuri tehnikaid kogu Euroopast ja innustas seeläbi arhitekte standardiseerumisele ja tehnoloogiale toetumist ümber hindama. Ajaloost tuleb küll õppida, kuid seejuures ei tasu nostalgiasse põgeneda. Uurisin ühelt projekti autorilt Eva Guselilt, miks me peaksime otsima soojusmugavust minevikust ja mida see tänapäeva jaoks tähendab.

Roland Reemaa (RR): Olen teie Veneetsia paviljonist ainult head kuulnud, kuid sooviksin meie vestluses keskenduda pärast näitust ilmunud publikatsioonile. Seal tuuakse näiteid ajaloolisest rahvaarhitektuurist üle kogu Euroopa, rõhutades seda, kuidas energiatarbimine, hoonete kavandamine ja inimeste tegevused ehk eluviisid olid eelmodernsel ajal lahutamatult ühte põimunud. Mis oli teie uurimistöö lähtepunkt ja kuidas te seda tööd korraldasite?

Eva Gusel (EG): Me alustasime oma uurimistööd Venemaa täiemahulise Ukrainasse tungimise esimesel aastal. Talv lähenes ning Vene gaasi sõltuvus sai Sloveenias ja ülejäänud Euroopas suureks vaidlusküsimuseks. See tegi projekti vahetult aktuaalseks.

Mineviku uurimiseks on palju eri viise –  seda saab teha näiteks materjali- ja ehitustehnikate või kogukonna kaasamise kaudu. Meie soovisime vaadata minevikku energiatõhususe vaatevinklist. Me keskendusime Euroopale siinse mitmekesise kliima tõttu, mis hõlmab nii käredaid talvi kui ka palavaid suvesid, nii meresid kui ka mägesid. Samuti on Euroopas pikk oma rahvaarhitektuuri uurimise traditsioon. See andis meile võimaluse võtta ühendust sõprade ja kolleegidega ning paluda neil jagada oma piirkonna ajaloolisi näiteid, mis saidki kataloogi ja näituse aluseks.

RR: Kataloog hõlmab viitkümmet näidet Euroopast ning laia valikut arhitektuurielemente, tekkidest ja vooditest ruumilise paigutuse ja lehestikuga kaetud fassaadideni. Kuidas võiks lugeja teie arvates nendest näidetest tänapäevases kontekstis mõelda?

EG: Me tegime koostööd kolleegidega üle Euroopa – nad saatsid meile praktilisi kaastöid. Lõpuks sõnastasime nende tehnikate põhjal 13 energiapõhimõtet, nagu näiteks „tuba toas“, „hooajaline eluviis“ ja „paks sein“. Neid tuleks mõista kui abstraktsioone viisidest, kuidas hoonetes energiaga tegeletakse. Tänapäeval on osa neist võimalik rakendada otse, teisi jällegi kaudselt. Üks praktilisemaid põhimõtteid on näiteks linnahaljastus, kus puud ja taimed on mugavate kohtade planeerimise ja kujundamise lahutamatu osa. Taimestikku ei peaks pidama üksnes dekoratiivseks –  taimedega saab luua linnadesse mikrokliimasid. Teine nüüdisaegses projekteerimises otseselt rakendatav idee on üldine arusaam hooajalisusest – temperatuuri tsoneerimise põhimõte.

RR: Kuidas te määratlesite rahvaarhitektuuri?

EG: Me määratlesime rahvaarhitektuuri millenagi, mida on loodud kogukonnateadmisi kasutades läbi sajandite ja põlvkondade ning mida on loonud kohalikud inimesed, mitte niivõrd arhitektid. Rahvaarhitektuuri taga pole autorit. Samuti pole sellel täiuslikke tüüpe või arhetüüpe. Üks näide, millele me sagedasti viitasime, oli Sloveenia Velika Planina mägikarjamaale iseloomulik karjusehütt. Väikest ristkülikukujulist lambakarjusele mõeldud kambrit ümbritses ringikujuline ala, kus viibisid lambad, kes hoidsid oma kehade ja kehasoojusega inimese eluruumi soojas. Selles ilmneb sümbiootiline ja ruumiline suhe, mis põhineb sisuliselt energiatarbimisel ja kooselamisel. Karjusehütti kohandati läbi sajandite pidevalt. Rahvaarhitektuurist rääkides on väga oluline mitte jääda kinni ühte konkreetsesse kujutluspilti.

RR: Kas neid karjusehütte on endiselt alles?

EG: On küll, nagu neid kataloogiski näeb, kuid iroonilisel kombel on need sageli tehtud Airbnb majutuskohtadeks ning saanud juurde soojuspumbad ja soojusisolatsiooni, nii et algne kontseptsioon on täielikult kaduma läinud.

RR: Te alustate kataloogi sissejuhatavat esseed 1923. aastast, mil Le Corbusier avaldas oma kanoonilise raamatu „Uue arhitektuuri poole“. Essee käib elegantselt läbi peamised sündmused, mõtlejad, projektid ja tehnoloogiad, mis või kes on arhitektuurset projekteerimist viimasel sajal aastal kujundanud. Mida selle perioodi vaatamine teie uurimistööle ja arusaamisele juurde andis?

EG: Saja aasta retrospektiiv annab sümboolse perioodi, mille üle mõtiskleda. Me alustasime Le Corbusier’ga kui üksikisikust modernismi käilakujuga, et kõrvutada tema töid rahvaarhitektuuriga, mis areneb ühistööna ja anonüümselt. Nihe rahvapäraselt mõtlemiselt modernsele ei toimunud muidugi üleöö, kuid saja aasta jooksul saab tõepoolest näidata, kuidas arhitektuurne projekteerimine on olnud samm-sammult aina vähem kohalike olude ning aina enam globaalsete tehnoloogiate ja rahvusvaheliste standardite kujundada. Võtkem näiteks keskküte. Keskkütet kasutati ka varem, kuid modernism hakkas seda rakendama laialdaselt. Enne seda tuli soojuse ruumides ja kehades jaotumisest mõelda kui arhitektuurse projekteerimise lahutamatust osast. Kuna need küsimused muutusid tehnoloogiliste uuenduste mõjul kõrvaliseks ning peideti seinte, põrandate ja lagede sisse, ei otsitud ökoloogilistele probleemidele enam arhitektuurilahendusi. Teisalt näitab kiire ülevaade möödunud saja aasta arhitektuuriajaloost, et viimaste aastakümnete ökoloogilised mured pole arhitektuurile läbinisti uued. Enim tuntud katsed nendega tegeleda hõlmavad näiteks Buckminster Fulleri ja Oswald Mathias Ungersi töid. Ent arhitektuur laiemalt keskendus siiski teistele probleemidele.

RR: Vaatame lähemalt üht mõistet, mis on teie uurimistöös ja kirjutistes tähtsal kohal – „ökoloogia“. Kuidas te seda määratlete?

EG: Üks põhjus, miks me selle mõiste valisime, oli see, et me ei tahtnud kasutada sõna „jätkusuutlikkus“ [sustainability]. Inglise autor ja filosoof Timothy Morton, keda me kataloogi jaoks intervjueerisime, kirjeldab jätkusuutlikkust kui abinõu, millega hoitakse alal status quo’d –  muutusteta seisundit. Ent status quo on viinud meid meie praegusesse olukorda, kus meil tuleb tegeleda ehitustööstuse kasvuhoonegaaside heitega ja süsinikujäljega. Seega pole mõtet hoida alal jätkusuutmatut olukorda ja teha nägu, nagu võiksime pärast mõnda pisimuudatust tavapäraselt jätkata.

„Ökoloogia“ tähistab midagi laiemat – elavate ja elutute entiteetide vahelist kompleksset suhet, mille kujundamises on tähtsal kohal arhitektuur ja vastupidi. Meil pole kindlaid formaalseid parameetreid arhitektuuri ökoloogiliste tahkude mõõtmiseks peale tehnoloogiliste seadmete ja sisseehitatud toodete (nt soojusisolatsiooni) tõhususe. Kuid ma pean tõesti oluliseks, et arhitektid kujutleksid ja pakuksid viise, kuidas hõlmata ökoloogiat kohe projekteerimise alguses, täpselt nagu me teeme konstruktsioonide ja kandvate seintega. Oma projektiga väidame, et arhitektuur on kaotanud oma varasema suutlikkuse ökoloogiaga tegeleda ning et tehnoloogia on andnud kiire ja mõõdetava viisi, kuidas näiteks nõutavaid sisetemperatuuri standardeid saavutada.

RR: Väidate, et tehnoloogia on „ökologiseerunud“. Mida te sellega silmas peate?

EG: Praktiseerivate arhitektidena on meid hakanud väga häirima praegune olukord, kus eeldatakse tohutul hulgal soojuspumpade, päikesepaneelide, soojustagastussüsteemide, soojustuse ja muu seesuguse kasutamist, et hoonet säästvaks muuta. Neid nõudeid mõõdetakse ja rakendatakse nõudlike eeskirjade alusel, mis on hakanud takistama nüansirikkama ja ökoloogiliste probleemidega muudel viisidel tegeleva arhitektuuri arengut. Palju keerulisem on mõõta hoone kui organismi energiakasutust, keskendudes selle tegelikele elanikele ja nende loodud mikrokliimadele. Me ei ole tehnoloogia vastu, kuid me oleme kriitilised tõsiasja suhtes, et praegu saab iga hoone muuta ökoloogiliseks sellele aina rohkem ja rohkem tehnoloogiat lisades, et eeskirju täita. Samal ajal jäävad paljud hooned, mis tegeleks ökoloogiaga ebatavalistel viisidel, sootuks ehitamata, kuna sageli on väga keeruline tõestada nende „tõhusust“ ametlike eeskirjade vaatevinklist. Seepärast ei arene arhitektuur oma keskkonna järgi, vaid hoopis tehnoloogiat „ökologiseeritakse“, mis iroonilisel kombel heidutab katsetamist ja pärsib arhitektuuri edasist arengut.

RR: See on see, millele viitasite Mortonist rääkides –  et tegemist on lihtsalt status quo alalhoidmisega.

EG: Jah, tegemist on jätkusuutlikkuse lõksuga.

RR: Räägime selle kõige pinnalt ka õhust. Tehnilises mõttes on ühtlase temperatuuriga siseruumid väga energiakulukad. Kui tähtis on ruume kavandades soojusmugavus?

EG: Me puudutame seda küsimust väga otseselt juba näituse pealkirjas ja kataloogis, kus +1 ja –1 on aruteludes temperatuuri ja mugavuse üle tähtsal kohal. Nüüdisaegseid siseruume köetakse väga sageli ühtlase 20–23 °C-ni, kuid bioloogilisest vaatevinklist peaks siin olema rohkem varieeruvust. Näiteks magamiseks sobib paremini jahedam temperatuur, samal ajal kui duši all käimiseks kasutatavaid ruume saab ajutiselt soojaks kütta. Temperatuur on otseselt seotud funktsiooniga ja rahvaarhitektuuris oli sellel eri ruumiti või isegi ühe ruumi piires palju rohkem kõikumisi.

RR: Kus te näete praktiseeriva arhitektina võimalusi sekkuda, et vähem tehnoloogiast sõltuda ja rohkem rahvaarhitektuurile omase mõtlemise lainele häälestuda?

EG: Ma arvan, et üks huvitav arutelu puudutab meie mentaliteeti ja käitumist ruumide kasutamisel –  näiteks nende kasutamist hooajati või eri temperatuuridel. Nende asjade muutmine ei vaja tavaliselt ruumilist sekkumist, vaid üldisemat hariduslikku lähenemist. Sloveenias selliseid teemasid näiteks klientidega väga laialdaselt ei arutata. Kõik soovivad lihtsalt mugavust. Samas tuleb rõhutada, et eesmärk polegi väiksem mugavus, vaid suurem kooskõla inimeste vajadustega. Kronobioloogia on valdkond, mis uurib bioloogilisi rütme. Selle uuringud näitavad selgelt, et pidev 23 °C on väga ebaloomulik –  palju kasulikum võib olla temperatuurigradient.

Oleme tunnistajaks nähtusele, kus äärmuslik ebamugavus on hakanud muutuma millekski populaarseks ja atraktiivseks – inimesed käivad jäävannis, piiravad ajaliselt oma söömist jne ning kõike seda tervise nimel. See, kui ebamugavusest saab luksuskogemus, pole ilmselgelt ökoloogilise projekteerimisega kooskõlas ja võib sellele isegi vastu töötada, näidates selliseid kogemusi millegi üldsusele kättesaamatuna, kuid sellest ilmneb, et vahelduva iseloomuga keskkonnad on inimelu ihaldusväärne osa.

Lisaks on minu meelest väga oluline meeles pidada, et arhitektid ei seisa nende probleemide ees sugugi üksi. On palju teisi sektoreid, kes valdkonnast huvituvad ja seda uurivad, ning meil tuleks nendega koostööd teha. Arhitektuur on ülemaailmse keskkonnakriisi üks pisike osa ja me ei tohiks kajakambrisse kinni jääda.

Me ei ole tehnoloogia vastu, kuid me oleme kriitilised tõsiasja suhtes, et praegu saab iga hoone muuta ökoloogiliseks sellele aina rohkem ja rohkem tehnoloogiat lisades.

 

RR: Ajaloos on olnud mitu teoreetilist ja praktilist katset arhitektuuri „ökologiseerida“, ent peavoolule pole neil suurt mõju olnud. Miks – kui üldse – arvata, et praegusel ajal on oodata varasemast suuremaid muutusi?

EG: Ökoloogilised probleemid jäid 1950. aastateni arhitektuurivaldkonna ja ka üldisemalt ühiskondliku teadvuse äärealadele. Kuuekümnendatel hakkasid inimesed rohkem teadvustama, kuivõrd habras on maailm nende kätes, nagu võib näha näiteks kontrakultuurist ja hipiliikumisest. Alles siis jõudis see teema arhitektuuri ja isegi siis ainult marginaalsena. Praegu on meie keskkonna olukord palju hullem kui 50 aastat tagasi ning enam ei tule kõne allagi mõelda arhitektuurist või ehitamisest, ilma et mõeldaks selle keskkonnamõjule  –  meil lihtsalt pole muud valikut kui see peavoolu tuua.

RR: Sõna „ökoloogiline“ avab tänapäeva kontekstis keskkonnaga dialoogi astumiseks palju erinevaid ja mitte üksnes mõõdetavaid viise. Arvestades kõike seda, mida oleme arutanud, ning arhitektuurivaldkonna kohal laiutavat kliimaärevust, kuidas te näete eriala ees seisvaid võimalusi ja proovikive?

EG: See küsimus kerkib väga sageli – oma äärmuslikul, ehkki asjakohasel kujul on see küsimus: kas me üldse peakski enam ehitama. Kahtlemata on arhitekti roll muutumas ning me töötame aina enam kohanduva taaskasutuse projektide ja olemasoleva hoonekoe renoveerimise vallas. Sellegipoolest on endiselt palju „arhitektitööd“ uute ruumiplaanidega, materjalivaliku ja -kasutusega ning kõigi nende tahkude sidusaks disainiks lõimimisega hoolimata sellest, kas me renoveerime või ehitame midagi uut. Arhitektide fookus ja positsioon on muutunud, aga ma ei usu, et eriala oleks oma tähtsust kaotamas. Pigem võib see saada tähtsamaks kui kunagi varem, kui see olukorrale kriitiliselt läheneb.

Meie projekt on pälvinud päris palju tähelepanu näiteks Saksamaal, Austrias ja Prantsusmaal ning samuti Põhja-Euroopas. Kõrgmäestikega maades ja põhjapoolsetes maades on majade kütmisega tegeletud juba sajandeid, kuid nüüd räägime aina enam ka nende jahutamisest. Paljud sellistest riikidest on nüüd kujunemas alternatiivsete energialahenduste ja sealjuures nende rakendamise eestvedajateks. Näiteks Saksamaal Baieri liidumaal on energiatõhususe eeskirjad väga ranged, kuid regulatsioonide kõige tipus on eksperimentaalne klassifikatsioon, mis võimaldab mõnest standardist mööda minna, et uuenduslikke ja eksperimentaalseid kontseptsioone luua ja katsetada. Sloveenias ja enamikus Euroopa riikides selline variant puudub. Minu meelest on irooniline, kuidas me peame oma ühiskonda varasematest ilmselgelt arenenumaks kõigi nende ametlike bürokraatlike eeskirjade tõttu, mida me oleme kehtestanud, samal ajal kui needsamad eeskirjad panevad meid kapselduma ning piiravad meie endi uudishimu, katsetamist ja arengut. Lubatud on vaid eeskirjade piiresse jääv standardlahendus.

RR: Näib, et me pole sisekliimaga tegeledes kaotanud mitte üksnes oma praktilist meelt, vaid ka rituaalse meele.

EG: Üks lihtsaimad, ent tähendusrikkamaid ja sügavamaid rituaale on jahedatel õhtutel sooja ahju ümber koguneda. Ahi polnud üksnes küttekeha, vaid ka sotsiaalsete suhete looja, ühiselu kese. Tegelikult hindame me seda veel praegugi niivõrd kõrgelt, et paigaldame oma kodudesse ahjusid just selle tunde tekitamiseks ja rituaali taaselustamiseks, olgugi et ruumide kütmiseks me neid üldiselt ei kasuta, kuna meil on olemas keskküttesüsteemid. See on üks vähestest energiaga seotud rituaalidest, mida endiselt harrastatakse hoolimata sellest, et oma algupärase mitmekihilise funktsiooni ja otstarbe on ahi minetanud.

ROLAND REEMAA on arhitekt ja õppejõud, stuudio LLRRLLRR asutaja.

PÄISES foto: Klemen Ilovar
AVALDATUD: MAJA 4-2024 (118), peateema ÕHK