Arhitekti vastutust maavaradega ümber käimisel ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Roland Reemaa kirjutab piiratud ressursside vaatepunktist arhitektuuri eesseisvatest ülesannetest, mis on otseselt seotud toorainete päritoluga. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
Küsimusele „Mis on õhus?" vastavad Roland Reemaa, Urmo Mets, Juhan Kangilaski ja Andra Aaleo ning Keiti Kljavin.
Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa".
