Balti ruumid

Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).

Merle Karro-Kalberg, Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt, maastikuarhitektid, projekti „Kureeritud elurikkus” kuraatorid, Eesti:
Tühermaa iseloomustab seisundit, kus kõik on alles ees ja ümbrust võib enda järgi kohandada. Selliseid poolikuid, alles küpsevaid ja ideid ootavaid paiku jättis Nõukogude okupatsioon ja selle lõpp kõikjale Baltimaade linnadesse. Kuigi neid paiku ametlikel linnaplaanidel ei eksisteeri või kui, siis ainult potentsiaalsete ehitusaladena, on need linastele inimlikul tasandil argipäeva oluline osa. Samuti on need linnalooduse oaasid, kus taimed, loomad ja maastik saavad omatahtsi olla. Tühermaa on demokraatlik ja paindlik, siin saab teha kõike seda, mida reeglite kütkes linnaruumis teha ei tohi.

Kertu Johanna Jõeste, Tristan Krevald, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson, stuudio Täna, Eesti:
Katkestused, ülekirjutused ja jätkamised on Balti maastikesse tikkinud väga rikkalikke ja mitmekesiseid ruumilisi olukordi. Miski, mis on pooleli, sisaldab alati jätket ja laetud tühjust, võimalust minna kuhugi edasi, kujutada midagi ette, oma mõtetega mahtuda. Need tühjused ja poolikused loovad meie asulates mitmekihilisi ja elus ruume, kohti ja kodusid, mis tuletavad meelde, et mitte kellelgi pole päris viimast sõna, ent kõigil on võimalus midagi öelda.

Julija Čiapaitė-Jurevićienė, Karolina Čiplytė, Case Studio for Architecture, Leedu:
Me peame säilenõtkust –  raskuste talumist ja lausa tervitamist – millekski Baltimaadele iseloomulikuks. Naujoji Vilnia on endine tööstuslinnaosa Leedu pealinnas Vilniuses. Viimastel aastakümnetel teatakse seda hooletusse jäetud keskkonna ja keerulise sotsiaalse olukorra järgi. Kavandasime sellesse keskkonda uue pereelamu, et alata saaks linnaosa uuenemine. Kui muidu trügivad puutumata aladele uusarendused, siis see hoone kujutas endast teadlikku otsust tegeleda mineviku haavadega – taastades, lõimides ja taasavastades räsitud maastike ilu.

Petras Išora, Ona Lozuraitytė, Išora x Lozuraitytė Studio (IXL), Leedu:
Avatud paviljon on näide eksperimentaalsest, hübriidsest, akupunktuursest ja alt üles loodud tervendavast arhitektuurist. See on rajatud kasutult seisma jäänud modernistlikule taristule, mis omal ajal Baltimaade linnade orgaanilisele vormile nõukogudeaegsete üldplaneeringutega mehaaniliselt peale suruti. Paviljon toimib kujuneva kogukonnaaia ühe keskpunktina. Seda võib näha ühe okupatsiooniajal vallandunud modernismituhinas kaotsi läinud arhetüübi ümbermõtestamisena (tule ümber kogunemine, leiva küpsetamine, avaliku ahju kasutamine).

Dina Suhanova, arhitekt ja Läti kunstiakadeemia nüüdisaegse kunsti, disaini ja arhitektuuri instituudi teadur, Läti:
Õppisin alles hiljuti hindama Baltimaade maastikku kogu selle hooajalisuses mitmekesisuses: selle trööstitut hallust, pikka pimedust, külma ja vihma, pori ja lund. Baltimaad on justkui pidevas üleminekuseisundis, kus lopsakas suverohelus annab teed süngetele sügisvihmadele ja rusuvale talvele. Kuidas küll seda külma aega üle elada ja pimedas ajas rõõmu leida?

Minu suhtumine Läti maastikesse muutus märgatavalt pärast läti kunstniku Andris Eglītise maaliseeriaga „Läbi pimeduse“ tutvumist. Kunstnik kasutas kaubikusse rajatud liikuvat ateljeed ja jäädvustas lõuendile hetki tagasihoidlikelt pärismaastikelt eri aastaaegadel: lumesula põllul, hommikujahedust bensiinijaamas, lume sisse sõidetud poriseid roopaid ja vaadet läbi autoklaasi, millelt kojamehed uduvihma pühivad.

Linda Krūmiņa, MADE arhitekti, Läti:
Armastatud puu okste all peitub ainulaadne mikrokosmos. Päikesevalgus läbib lehestiku, mis heidab leebeid liikuvaid varje. Siin on võimalus tajuda loodust kõigi oma meeltega. See okstealune ruum, asugu ta su oma tagaaias või mõne aastasadu vana puu all mõisapargis, toimib turvalise ja omamoodi pühaliku varjupaigana. Kümnendi eest võtsime ette projekti, et luua Läti paviljon 2015. aastal Milanos toimunud Expo maailmanäitusele. Meie kavand hõlmas võimsa tammepuu okste alust ruumi, mis sümboliseeris tervislikku ökosüsteemi, kus materiaalsed ja immateriaalsed väärtused saavad olla kooskõlas.

Andrė Baldišiūtė, Emilija Martinkevič, DO Architects, Leedu:
Vilkpėdė linnaosa Leedu pealinnas Vilniuses oli kunagi väga looduskaunis. Metsaste küngaste allikatest tulev vesi suundus ojadena läbi oru, jõudes lõpuks Nerise jõe käärudeni. Eelmisel sajandil avastati aga Vilkpėdė orus mugav asukoht tööstusele, selle ojadest tehti kanalid ja Neris jäi suuresti unustusse. Ent miks mitte oja orgu ja orgu linna tagasi tuua? Meie büroo kolis mõne aasta eest sellesse linnaossa ja kutsus kaasa tosinaid teisi ettevõtteid. Mõni põõsas, pargipink, lapitud löökauk, korda tehtud töökojafassaad, uus kontor, kunstiladu, meditsiinikeskus – kõik need väiksed lisandused viivad Vilkpėdėt tilgahaaval lähemale kriitilisele punktile, pärast mida on suured muutused juba möödapääsmatud.

Eva Abdulina, Gateris Works, Läti:
Heinakuhjad on praktilised, mõnes mõttes ka arhitektuurirajatised, mis jäävad Baltimaade maapiirkondades aina haruldasemaks. Nad on meie regiooni ainulaadsuse manifest – piirkonna, mis pole veel täielikult industrialiseerunud ja progressi mõjul muutunud ning kus leidub veel maaelu veidrusi ja naiivsust. Peale nende praktilise otstarbe heina kuivatada võib heinakuhjadel olla ka teisi funktsioone. Nad pakuvad varju keskpäevapäikese või äkkvihma eest, vaikset peidupaika uinaku tegemiseks või võimalust kelmikaks muigeks, kui nähakse mõnda paarikest jaaniööl nende poole minemas.

Marija Katrina Dambe, Florian Betat, NOMAD Architects, Läti:
Viimase aasta jooksul oleme süviti tegelenud Läti maapiirkondadega, seda nii ruumiliselt planeerides kui ka 19. Veneetsia arhitektuuribiennaali jaoks Läti paviljoni ette valmistades. Sestap soovime esile tõsta Läti maapiirkondadele omast loomevabadust. Jõudsalt kahaneva rahvastikuga riigis võib maapiirkondadest saada katsetamise koht – neis on potentsiaali, mida pole veel piisavalt uuritud. Tüüpiline taluarhitektuur on nagu väike omaette maailm. Selles peegeldub igikestev eluviis, mida mõjutavad koht, saadaolevad materjalid ning piiratud rahalised võimalused. Kõik see innustab loomingulist katsetamist taaskasutatud ja kohalike materjalidega. Ühes sellises paigas, kus ehitiste püstitamisel oli kasutatud raudteeliipreid, bituumenlehti ja pudelikorgikinniteid, panustasime sellesse traditsiooni meiegi, ehitades käepärasest ja sulandudes ümbruskonda.

Jurga Daubaraitė, Jonas Žukauskas, Neringa Forest Architecture, Leedu:
18. sajandi algul rajati Läänemerd Kura lahest eraldavale Kura säärele keerduv ja põimuv mägimänni (Pinus mugo) mets, et stabiliseerida liikuvaid liivaluiteid ja seeläbi toonase Memeli (praeguse Klaipėda) sadama ümbruskonda. See metsataristu on tähelepanuväärne inimese kujundatud kultuurmaastik ning kuulub 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja. Praegu, mil kliimasoojenemise vastase tegevuse puhul nihkutakse selle mõju leevendamiselt rohkem sellega kohanemisele, pakub selline mets näidet pikaajaliseks taristuks loodud keskkonnast.

Laura Malcaitė, arhitektuuribüroo INBLUM Architects partner ja Vilniuse kunstiakadeemia kaasprofessor, Leedu:
Põimitud lood, peidetud minevik, haprad hetked. Ehituskivid moodustavad märkimisväärse osa linnamaastikust. Osa neist pärineb Leedust, paljud aga kaugematest paikadest. Need siledaks kulunud kivid on linnakeskkonda sulandunud, andes ruumile kuju, ent talletades ühtlasi nii elavate kui ka lahkunute saladusi ja mälestusi. Nõukogude ajal hävitati jõhkralt paljud juudi kalmistud. Sealsed kivid võeti kasutusse treppide ja muude linnaobjektide rajamiseks, ilma et nende päritolust oleks teatud. Lähen ettevaatlikult trepist üles. Istun päikselisel pühapäeva pärastlõunal pargis ja vaatlen vaikselt eemal kihavat linnaelu. Toetun vastu sooja kivimüüri, teadmata, kust selle kivid pärinevad, ja vajun omaenda mälestustesse.

Möödunud aastal avanes mul viimaks võimalus seda paika külastada. Mind hämmastas selle ruumiline ja arhitektuurne keerukus ning ainulaadne iseloom. Park meenutab labürinti, kuhu on lihtne ära eksida. Selle ajalooga kursis olevad inimesed räägivad lugusid, millest ilmneb selle keeruka plaani praktiline otstarve. Pargist olevat saanud varjupaik läbikukkunud skulptuuritudengitele, kes rajasid sinna mitteametliku kommuuni. Nõukogude võimu tagakiusamisest pääsemiseks muudeti paik järk-järgult labürindiks. See võimaldas selle elanikel liginevaid võimuesindajaid juba kaugelt märgata ja piisavalt varakult sügavale kompleksi nurgatagustesse peituda.

Koit Ojaliiv, Kuu arhitektid, Eesti:
Esimesena kargas mulle pähe Põhja-Eesti klint – äkki see ongi mu lemmik ruumiline olukord? Selles loodusmonumendis on lahedat mastaapi, ürgsust ja energiat. Pealegi on tegu justkui suurima lokaalse materjalilaoga, mis aeg-ajalt paneb mõtlema, miks me seda (materjali) siis nii vähe väärtustame.

Gustavs Grasis, kunstnik, arhitekt, Läti:
Selline oli 1990ndatel ja 2000ndatel üles kasvamise tunne. Lopsakus, nostalgia (mille vastu?), lagu ja hüljatus. Kortermajade piirkond, avatud köögiaken. Tähelepanelik vanaema mõõdab hoovi. Keegi putitab midagi oma rõdul. Äkki juhtub õhtul miskit põnevat? Ma tahan krõpsu ja Coca-Colat, ja kuskil rahvuspargi tee ääres on unustatud šašlõkikoht.

Reinis Salins, Layercake Studio, Läti:
Aja jooksul on see jagatud ruum loomulikul viisil kohanenud kohaliku kultuuriga – võidutsevad introvertsus, privaatsus ja vaikne individualism. Nagu lätlased ütlevad: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“). See on miski, mida tulevikus meeles pidada ja austada.

Gabrielė Ubarevičiūtė, After Party, Leedu:
Kolme Balti riigi põhjapanev ühisosa ei peitu mõnes konkreetses füüsilises ruumis, vaid äsja iseseisvunud riikides üles kasvanud noorte optimismis. Need Nõukogude aja varemetest tõusnud hoogsad, säilenõtked ja otsekohesed vaimud teavad, kuidas teha vähemaga enamat.

Hanna Eliise Kitter, Saskia Krautman, Kail Timusk, Carolyn Vilk, Anett Maiste, Elise Marie Olesk, Camille Tõntson, Kunstiryhmitus/Art Gr0up, Eesti:
Eestis elamine annab meile võimaluse hõlpsasti oma igapäevaruumi luua, on vaja vaid märgata ja tegutseda. Linnaruumi sekkumine ja sel teemal kaasarääkimine on iga linnaelaniku endastmõistetav õigus. Praegusest Tallinnast peab isetegevuse märke aga teadlikult otsima: esmapilgul paistab tänavaruum olevat vaid ametlike ürituste ja transpordi päralt. Raske öelda, kas tegemist on eestlaste passiivsuse peegelduse või lihtsalt vähese inimeste läbivooluga, kuid tänu tühjana mõjuvale ruumile paisub iga tegevus suuremaks ning igapäevategevused moonduvad kerge vaevaga vaatemängudeks. Loodame, et linnaruumi performatiivselt kasutades jõuame ka selleni, et lavast saab platvorm, mille kasutamine ei mõju enam esinemisena – et avalikust ruumist saabki kõigi ruum.

Eneli Kleemann, Saskia Epp Lõhmus, Katariina Mustasaar, Mia Martina Peil, Marie Anette Veesaar, Anna Riin Velner, Lill Volmer, Stuudio Kollektiiv, Eesti:
Veeäärne ruum seob – Eesti, Läti ja Leedu ühine nimetuski tuleb (Balti) merest, mis meid nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt koos hoiab. Juba möödunud sajandil oma kuurordi- ja supelkultuuriga silma paistnud balti randadele on siiani iseloomulikud lihtsa vormiga rannakabiinid, mis katavad keha vaid osaliselt, paljastades supleja varbad ja peanupu. Lühikesele suplusperioodile vaatamata leidub neid nii pikkadel valgetel liivarandadel kui ka eraldatud metsajärvede ääres. Rannakabiinis ja selle ümbruses valitseb õhkõrn piir privaatsuse ja avalikkuse vahel, mida kõik rannakülastajad iseeneslikult austavad. Sügisel rajasime VARESE arhitektuuriresidentuuri käigus Valka Pedeli jõe äärde kohalike elanike soovil rannakabiini, mille ehitamiseks taaskasutasime Eesti-Läti piirilt kogutud ehitusmaterjali. Kogukonna kaasamise toel kohtuvad selles nõukogudeaegne pärand ja nüüdisaegsed töövõtted. Riietuskabiin kui praktiline avaliku ruumi element on meeldetuletus, et veeäärne ruum peaks olema avatud kõigile.

Kristel Niisuke, Nikita Atikin Arhitektid, Eesti:
Meie edu võti seisneb võimaluste nägemises ja innovatsioonis. See tähendab julgust proovida, areneda ja saada paremaks. Tähtis on järjepidevalt areneda ja täiustada. Meie jaoks on tähtis olla paindlik ja kohaneda uute vajadustega ja soovidega – see loob meile uusi võimalusi.*

*Tekst parafraseerib Rimi Balticu kodulehel esile toodud väärtusi. Rimi on vaid Balti riikides tegutsev kaubamärk. Teksti kirjutamisele eelnenud päevadel müüs Rootsi firma ICA Gruppen selle 1,3 miljardi euro eest Taani ettevõttele Salling Group. Pean tõdema, et selle kaubandusettevõtte väärtused ei erine palju Baltimaade ruumiväärtustest. Ajalooliste ja geograafiliste põhjuste tõttu on ellujäämiseks tulnud järjepidevalt areneda ja kohaneda. Ehkki supermarketite kett on olemuselt globaalne nähtus, peidab see endas ka midagi ootamatult kohalikku ja baltipärast.

Siiri Vallner, Kavakava arhitektuuribüroo, Eesti:
Teeinsenerid, muud „maaparandajad“, nõukaaegsed tüüp-projektid ja suured poeketid sulavad kaugvaates kõik kokku. Kui seda õhukest pealiskihti kraapida, tulevad välja vanad kohad, mida võiks pidada täiesti unikaalseks, ent selgub, et ka neil võib olla naabrite juures teisik. Kuidas küll on Kalamaja pargil Riias teisik, kui selleks oli viimase viiesaja aasta jooksul vaja teha igas muutumispunktis täpselt sama ruumiline valik? Sarnasuse kõrghetk saabub igal kevadel, kui raagus puude alune kattub tumesiniste siniliiliatega – vana kaksikute trikk kanda ühesuguseid riideid.

Paula Veidenbauma ja Diāna Mikāne, Gel Office, Läti:
„Lähemal, kui arvatakse“. Baltimaadest, Baltimaadesse või Baltimaades reisimine tähendab sageli Riia rahvusvahelise lennujaama (RIX) transiidikoridoride läbimist  –  tegemist on Baltimaade ühise kiireks liikumiseks mõeldud ootesaaliga. Ümberistumise eel terminalides veedetav aeg venib kui mesi ja möödub männirohelistel siltidel leiduvaid samblikurohelisi suunaviitasid vaadates, tax-free-poodides Riia palsami, sprotikarpide ja Mádara kosmeetika hindu uurides, enne väljumist kasepuidust interjööriga ootesaali toolis vedeledes. Teel mõne joogiveekraani juurde on suur tõenäosus kohata sõpru, sugulasi või kolleege, kes reisivad Vilniusest, Palangast või Tallinnast kuhugi mujale. Pärast Air Lituanica ja seejärel Estonian Airi tegevuse lõppemist 2015. aastal ning teise Eesti lennufirma Nordica tegevuse lõppemist 2024. aastal on AirBaltic jäänud ainsaks Balti riikide rahvuslikuks lennufirmaks, mille keskus on RIX. Nii kaua kui Riia rahvusvaheline lennujaam ootab Rail Baltica kiirrongi kaudu ühendamist rohelise liikumiskoridoriga, jääb Baltimaade ühendatuse unelmat kehastama RIX-i ümberistumisterminal.

Liene Pavlovska, kunstnik, stsenograaf, ruumikujundaja, Läti:
Baltimaades ilmnevad arhitektuurikihistustes erinevate ja ideoloogiliselt põrkuvate minevikuperioodide ruumilised representatsioonid. Sageli tuletavad need meelde ajaloosündmusi, mis on olnud traumaatilised nii ühiskonnale tervikuna kui ka üksikisikutele. Ehkki see kehtib paljude paikade kohta, on Baltimaade ajalugu iseloomustanud järsud võimuvahetused mitme sajandi vältel. Nende ruumide potentsiaal ja jõud seisnevad tõsiasjas, et hoolimata trauma pidevast kohalolust peitub neis ka lootus ja trots ning nendega töötamine võib olla teatud viisil tervendav.

AVALDATUD: MAJA 1-2025 (119), peateema BALTIC EXTRA