Rotor on grupp inimesi Belgiast, kes on juba üle kümne aasta tegelenud ühise huvi, materjalide ringlusega tööstus- ja ehitussektoris. Jätkuvalt kasvav arhitektuuribüroo hakkas kujunema mittetulundusühingu vormis pärast asutajaliikmete Tristan Boniveri ja Maarten Gieleni kohtumist. Millega te praegu peamiselt tegelete?
Praegu tegeleme Rotoris üsna palju arhitektuuriküsimustega, kuid alguse sai büroo inimestest, kellel on väga erinev taust ja huvitav elutee. Meie suhted arhitektuuriga on keerulised. Mingil hetkel jõudsime tupikusse (blind spot), mistõttu arendasime välja muid vaatlemise viise, millest paljud on muutunud omakorda kinnisideelisteks. Me ei lähene arhitektuurile üksnes ruumilisest küljest, vaid paljudelt erinevatelt positsioonidelt. Põhiliselt tegeleme ruumide materiaalsuse ja narratiiviga. Töötame tihti koos teiste arhitektidega, kes tegelevad ruumiküsimustega. Meid kutsutakse projektide juurde lugude ja/või materjalidega tegelema.
Rotor on tellimustööde käigus loonud omale võimalusi uurida materjalide ringluse erinevaid külgi – on tegeletud nii taaskasutamisest tulenevate juriidiliste küsimuste lahendamisega (Vade Mecum for Off-site Reuse), materjalide kulumisega (2010. a Veneetsia arhitektuuribiennaali Belgia paviljon Usures), ringkonnas rolli mängivate tegijate väljaselgitamisega (Opalis) jne. Praeguseks olulisimaks kõrvalliiniks arhitektuursete projektide kõrval paistab olevat hoonete dekonstrueerimine ja hangitud materjalide vahendamine (Rotor Deconstruction). Kas materjalide ringluses kehtivad mingid üldised põhimõtted?
Mis iganes järeldusi me materiaalsusest (füüsilisest ruumist) teha saame, võivad need ühes kohas kehtida, mujal aga täiesti kehtetud olla. Näiteks kui miski on Belgias loogiline, võib see Eestis vaid osaliselt kehtida ning Hongkongi kinnisvaraarenduse kontekstis täiesti kasutu olla. Seal võib olla ennetamine hoopis loogilisem kui hetkeolukorda sekkumine või tagajärgedega tegelemine. Seal võib-olla tuleb mõelda, mida materjalidega teha 30 aasta pärast, kui praegu ehitatud hooned uutega asendatakse. Samuti tuleb seal tegeleda inimeste teadlikkuse kasvatamisega, mis Lääne-Euroopa kontekstis juba tehtud tööks võib lugeda.
Iga kord, kui ma siin Tallinnas tühja hoonet näen, tekib minus belglaslik impulss teha see hoone kenasti korda. See on väga tugev impulss, samal ajal kui kohalikud suudavad neist varemetena näivatest hoonetest külmalt mööduda. Puuduvad universaalsed vastused materjalide ringlusega seotud küsimustele, kuid küsimuste esitamine on igas olukorras põhjendatud. Õnneks on meil siin toimunud väikestviisi euro-globalisatsioon – on hea teada, et sarnased töövõtted kehtivad eri kohtades. See on oluline, sest me räägime tööst, mis loob väärtust.
Materjalide taaskasutamine on Euroopas muutumas üha populaarsemaks nähtuseks, kuid protsessi juures on endiselt palju takistavaid tegureid. Taaskasutus on vaid üks võimalus kahanevate ressursside ja reostuse problemaatika käsitlemiseks.
Ma loodan, et kõik maailmas teevad, mida iganes saavad, vahenditega, mis neile kättesaadavad on. Loomulikult on inimesi, kelle positsioon võimaldab paremat ligipääsu võimule ja ressurssidele. Teistel jälle on teistsugused võimalused, millest tulenevalt on mõistlik rakendada hoopis teistsuguseid meetmeid.
Rotor tegeleb materjalide ringlusega põhiliselt jätkusuutlikkuse eesmärgil. 2013. aasta Oslo arhitektuuritriennaali „Behind the Green Door” näituse ja raamatu kuraatoritena on põhjalikult käsitletud ka jätkusuutlikkuse mõiste olemust ja muutumist 600 objekti kaudu. Kuidas te praegu seda teemat käsitate?
On olemas teatud hulk sõnavara, mida me kasutame keeruliste teemade üle arutlemiseks. Näiteks, kuidas me suhestume materiaalsusega ning kuidas me sellega tegeleme. Meil on hulk mõisteid nagu jäätmed, taaskasutamine, korduskasutamine, väärtustav ja mitteväärtustav taaskasutamine, mõnikord ka keerulisemad terminid nagu passiivmaja või stabiilsus. Meil on mõisted, mida kasutame teatud nähtuste või objektide iseloomustamiseks ning tihti on nendel sõnadel võime liita suurt hulka inimesi.
Mõisted eksisteerivad, sest paljud inimesed on need omaks võtnud. Tihti kaasneb sellega aga tõsiasi, et sõnade tähendus on paindlik – erinevate inimeste jaoks võib sisuline/kitsam tähendus olla erinev. Endiselt on aga olemas üldine arusaam, mis võimaldab sujuvat arutelu. Mõisted võimaldavad inimestel koguneda, arutada ning edasi liikuda – see on väga hea. Samal ajal on tegu pelgalt tähistajate, mitte reaalsusega.
Näiteks „jätkusuutlikkuse” mõistet kasutati pikka aega ühiskondlike suundumuste küsimuse alla seadmiseks. Praeguseks on selle termini aga kasutusele võtnud võimuesindajad ja suurfirmad, kes kasutavad seda tegelikust sisust sõltumata oma võimu kinnistamiseks. Suur naftafirma võib kasutada terminit „jätkusuutlik”, et selle abil endast paremat kuvandit luua.
Mõistel „jätkusuutlikkus” oli algselt teatud jõud, mis nüüdseks on kadunud – teisisõnu on see kaotanud võime küsimusi esitada. Praegu on alles mingi õrn konsensus ja arusaamine selle sõna tähendusest, kuid kõik kasutavad seda omaenda huvides. Isegi püüd mõistet uuesti määratleda ei lahendaks probleemi, sest defineerimine kitsendaks ja sulgeks osaliselt debati. See ei ole sõna, milles peitub tõde – see on konstrueeritud mõiste. Jätkusuutlikkuse mõiste võeti kasutusele 1980-ndatel maailma keskkonna- ja arengukomisjoni kogunemisel. Eesmärk oli luua kontseptsioon, mis koondaks inimesi ühise eesmärgi nimel. Taasdefineerida mõistet, mis on kunstlikult loodud, on võimatu.
Me saame sarnast loogikat laiendada enamikule sõnavarale, mida kasutame keeruliste teemade käsitlemiseks. Siinkohal teen üleskutse jääda kriitiliseks oma eneseväljenduse suhtes. Teen üleskutse olla ühenduses objektide tähendusega ning tegeleda rohkem objektide endi kui nende kohta loodud abstraktsioonidega. Meil on kalduvus tegeleda objektidega vahendatult – sõna ja pilt on tugevad meediumid. Näiteks tegeletakse arhitektuuriga tarkvara ja ekraanide vahendusel või kogutakse elamusi fotograafia abil. Peame meeles pidama, et objektide kirjeldamine on vaid vahend pääsemaks nende endini. Mõnikord peame astuma sammu tagasi ning kogu olukorra küsimuse alla seadma.
Selliste mõteteni jõudmist mõjutas tugevalt Oslo arhitektuuritriennaali näituse ja raamatu koostamine. Paljud on hiljem meie juurde tulnud ning tunnistanud, et pärast raamatu „Behind the Green Door” lugemist on neil võimatu kasutada mõistet „jätkusuutlikkus” endisel viisil. See sõna on otsekui tähendusest tühjendatud ning tuleb kasutada muid sõnu. Kuna väited tuleb ümber sõnastada, siis tuleb ka oma mõtted üle mõelda.
See võib tunduda takistavana, kuid tegelikult võib see olla parim asi, mis üldse juhtuda sai. See ajendab minema edasi ehk tagasi esialgsete küsimuste juurde. Kui meil mõnda aega oli olemas otsetee, siis nüüd tuleb taas avada põhiküsimus: mis on meie esmane eesmärk?
TRISTAN BONIVER on Belgia arhitekt ja maailmaparandaja, kes on praktiseerinud ka graafilise disaineri, konsultandi ja arendajana. Lisaks on ta figureerinud Brüsseli alternatiivse põrandaaluse elektroonilise muusika skeenes. Eelmisel kevadel esines ta ettekandega EKA avatud loengute sarjas.
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
