Globaalsed nihked

Hans Ibelings ja Powerhouse Company

Järgnev tekst on veidi lühendatud kujul tõlgitud arhitektuurikriitik Hans Ibelingsi ning arhitektide Charles Bessardi ja Nanne de Ru (Powerhouse Company) poolt 2012. aastal avaldatud raamatust SHIFTS: Architecture after the 20th century (Nihked: Arhitektuur pärast 20. sajandit). Kirjutama ajendas autoreid viimane suurem majanduskriis, mille põhjused ja tagajärjed ulatuvad ajas hoopis kaugemale kui vaid kriisieelsed ja -järgsed aastad. Lääne ühiskonnas võib leida palju viiteid sellele, et toimumas on suured muutused. Majandusmulli lõhkemine oli vaid sümptom, mis tõi esile pikemaajaliste probleemide iseloomu. Suured nihked ei toimu praegu mitte üksnes majanduses, vaid ka geopoliitikas, ökoloogias ja demograafias. Viimastel aastatel järjest teravamalt ka religioonis, mille tasakaalu maailmas kõigutavad äärmusliikumised. Raamatu autorid vaatlevad globaalseid muutusi Lääne(-Euroopa) perspektiivist, näidates uute raskuskeskmete kaldumist Itta ja Lõunasse. Kõige selle taustal maalitakse üpris tume pilt arhitektuuri tulevikust, kus välised tegurid sunnivad arhitektuuri kui siseseisvat distsipliini järjest enam taanduma. (Toim.)

1

Seda, et arhitektidel on ühtäkki vähem tööd kui enne majanduskriisi, et ehitustegevus on loium ja tühje hooneid rohkem, ei saa seletada ainult hüpoteegikriisist alguse saanuga – paljud põhjused on sügavamal ja ajaloos kaugemal. Majandussurutis on üksnes kiirendanud ja süvendanud varasemaid trende. Liialdamata võib öelda, et Läänes ja eelkõige Euroopas on 21. sajandi alguses toimumas nii suured muutused, mis ei luba enam loogiliselt arvata, et tulevik on vaid lähimineviku ekstrapolatsioon ja jätkumine. Ning sellel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed arhitektuurile.

Mõistagi ei ole see esimene kord, kui räägitakse, et elu ei ole kunagi enam seesama, et vanad ajad ei tule iial tagasi. Siiani ongi tegelikkus enamasti kujunenud hädakuulutajate ennustustest palju paremaks. Ometi on põhjusi, miks eriti eurooplased peaksid kaaluma võimalust, et seekord võivad asjad tõepoolest teisiti minna. Lääne õitseng ja edumaa, mille jõukad riigid on viimase pooleteise sajandi jooksul muu maailma ees saavutanud, tuleneb järjestikustest erandlikest asjaoludest, millest mõne juured ulatuvad hilisesse keskaega, suurem osa aga on pärit 18. ja 19. sajandist. Just need majanduslikud ja demograafilised tingimused on praegu muutumas. Maailma rikkaimate hulka kuuluvaid Euroopa riike räsib 2008. aastal alanud majanduskriis (ja karmid meetmed, mida valitsused on pidanud vajalikuks, et säilitada oma krediidivõimet). Rikkad riigid on ka praegu veel rikkad, aga nende majandus on oluliselt vähem dünaamiline kui tärkava turumajandusega riikides Brasiiliast Türgini, Hiinast Angolani ja Lõuna-Aafrikast Indiani.

Jaapani järel on Euroopa riikides kõige kõrgemad keskmise eluea ja madalaimad sündimuse näitajad. Aeglane majanduskasv ning majanduse ja rahvaarvu kokkutõmbumine mõjutab selgelt ehitustööstust ja seega ka arhitektuuri. Eriti raske on see mõju Euroopas, mis on kahtlemata suurima arhitektuuri ja arhitektide suhtarvuga kontinent. Ettemääratuse kuulutamisse laskumata – kui inimesi on praegu ja tulevikus vähem, on loogiline, et vähem on tööd ka kõigile neile arhitektidele.

POSTAJASTU

Kui jätta kõrvale majanduslik ja demograafiline seisak, mis on halvanud suure osa Euroopa (ja Jaapani) arhitektuuri dünaamilisusest, on mitte üksnes Euroopas, vaid kogu läänemaailmas alates 1970. aastatest toimunud hulk suuri poliitilisi ja kultuurilisi muutusi. Olukord on tunduvalt keerukam, kui lubab kokku võtta lihtne silt „postmodernism”, kuid mugavuse mõttes võib see praegu olla siiski parim sõna. Siin ei viita postmodernism magusates värvides klassitsistlikule stiilile arhitektuuris või citazionismo’le kujutavas kunstis, vaid nende aluseks olevale hoiakule, millest on läbi imbunud peaaegu kõik postmodernismi aspektid alates kirjandusest kuni faktivaba poliitikani: kõik-sobib-suhtumise kultuuriline relativism. Postmodernismile eelnes modernism, mis põhines industriaalsetel ideedel kasvust ja progressist, tehnika moderniseerimisest, arengust konkreetses suunas. Postmodernism võis esmalt tunduda (vastu)reaktsioonina modernismile, kuid selle tuumaks osutus hoopis arusaam, et kõik võib liikuda mis tahes suunas, eksisteerida ühel ajal. Sellisena on postmodernism stagnatsiooni keerukas vorm, väärtusetu vaakumi loomine. Postmodernism on kestnud juba üsna pikka aega, aga alles nüüd on seisak saanud nähtavaks.

[…]

Globaliseerumine, millest hakati palju rääkima 1990. aastatel, on silunud kõikjal erinevusi, sest samad ilmingud, moed ja trendid on nähtavad igal pool. Selle üle, kas maailm on tõepoolest lapik – kui laenata Thomas Friedmani metafoori –, on arutatud kõiksugu argumentidega, kuid on selge, et väga paljude inimeste maailmavaadet määratleb teadmine või tunne seotusest ülejäänud maailmaga. Ja seda isegi ilma internetita. Tõsiasi, et ilmub hulgaliselt raamatuid, mille peakirjad sisaldavad sõnu „globaalne”, „globaliseerunud” või „globaliseerumine”, räägib enda eest. Ka alternatiivne globaliseerumisliikumine, mis tekkis vastuseisust globaliseerumise neoliberaalsetele liialdustele, on osa samast fenomenist.

[…]

Arvamust, et oleme jõudnud uude dimensiooni, kus aeg ja ruum on kaotanud oma endise tähenduse, ja et vaatamata kõigele juhtunule on „meie” maailm oma praegusel kujul peatunud, võib pidada nartsissistlikuks postmodernseks analüüsiks, kuid oma iva selles arvamuses võib olla. Selles heiastub ka 1990. aastate algul sündinud idee, mille tegi kuulsaks Francis Fukuyama. Juba 1989. aastal, veel enne külma sõja lõppu, kirjutas ta oma essees „Ajaloo lõpp”, et „võib-olla pole me tunnistajaks lihtsalt külma sõja lõpule või konkreetse perioodi möödumisele sõjajärgses ajaloos, vaid ajaloo kui sellise lõpule, st inimsoo ideoloogilise evolutsiooni lõpp-punktile ja Lääne liberaalse demokraatia kui inimvalitsuse lõpliku vormi universaliseerumisele“.

On muidugi ajaloo iroonia, et Fukuyama analüüs kommunismi kokkuvarisemisest pidi tuginema hegeliaanlikule nägemusele ajaloost, millel on algus, keskkoht ja lõpp, ja et tema artikkel on kirjutatud Marxi teooria vaimus (Georg Wilhelm Friedrich Hegel ise oleks ajaloo lõpu paigutanud aastasse 1806, mil Napoleon alistati).

[…]

Mis on sellel pistmist arhitektuuriga? Kõik. Ka arhitektuuris on märgata samasugust stagnatsiooni, arengu lõppu. Vaatamata paljudele nüansierinevustele ei ole arhitektuur 2010. aastal kuigi palju erinev arhitektuurist 1990. aastatel. Kuulsad pole ainult ühed ja needsamad nimed, vaid ka arhitektuur liigub sessamas rööpas, mille märksõnadeks on staararhitektid, ikoonid ja Bilbao efekt.

Arhitektuuritaevasse on kerkinud uusi tähti, nagu hiljutine kuldpoiss Bjarke Ingels. Kõikjal, ka kõige ootamatumates kohtades otsitakse silmapaistvaid ikoone (on tähelepanuväärne, et sageli on nendeks muuseumid kui postmodernse arhitektuuri lipulaevad), mis looksid mainet kohale, mis seda hädasti vajab. Võtkem näiteks kõik need uued guggenheimid, millest kuulsaim valminud eksemplar Hispaanias Baskimaal (vt ka Guadalajara, Vilnius, Tokyo, Rio de Janeiro, Helsingi, Las Vegas ja Abu Dhabi) pole isegi mitte esimene omasuguste seas. Juba 1989. aastal võitis Hans Hollein kutsutud arhitektuurivõistluse Salzburgi Guggenheimi rajamiseks, hoonet ennast aga valmis ei ehitatudki.

Kui vaadata tagasi viimasele 25 aastale ja võrrelda seda aega 25 aastaga enne seda, pole arhitektuuris palju muutunud. Juhtunud on üksnes see, et selle aja jooksul on kerkinud metsikult palju uut arhitektuuri, kuni sinnamaani, et vähem kui tuhande elanikuga Austria külakesel Raidingil on oma kontserdihall (projekt Atelier Kempe Hill) ning Hispaania väikelinn Avilés (83 000 elanikku) saab endale ehitada oma Niemeyeri, isegi kui see maineka Brasiilia arhitekti järgi nimetatud kultuurikeskus pidi juba paar kuud pärast valmimist uksed rahapuuduse pärast sulgema.

2

Seisakuhetke on lihtsam käsitleda millegi lõpuna kui millegi tulevase algusena. Samas on võrdselt tõenäoline, et see, mis praegu paistab külma sõja järgse perioodina, võib osutuda millegi täiesti uue alguseks. Asjaolu, et vähemalt viimased 20 aastat pole päikese all olnud midagi uut ning arhitektuurisündmuste (see on sobivam sõna kui „areng”) puhul ei saa tajuda ühtki selget suunda, võib selgitada tuntud ajaloolise metafooriga pendli võnkumisest. Võib-olla võib praegust hetke kõige paremini võrrelda pika võnkega, mis muutub aeglasemaks ja aeglasemaks, kuni saavutab maksimumamplituudi. Aga võib-olla on see hetk juba möödas ja pendel hakkab teises suunas liikudes järk-järgult uuesti hoogu koguma.

Seda ideed lahkab Paul Kennedy artiklis „Crossing a Watershed, Unawares”.¹ Ta kirjeldab, kuidas „tasapisi koonduvad muutuste jõud, enamasti nähtamatud, aga peaaegu alati ootamatud, mis varem või hiljem asendavad ühe ajastu teisega”. Ta osutab sellise koondumise ilmingutele: „Dollari nõrgenemine, Euroopa unistuste purunemine, relvakonfliktid Aasias ning ÜRO Julgeolekunõukogu teovõimetus vetoga ähvardamise korral – kas kõik need märgid üheskoos ei viita mitte sellele, et oleme liikumas tundmatutesse vetesse, rahutusse maailma, millega võrreldes Apple’i poest uue nutiseadmega väljuvate klientide õnnis rõõm paistab lame ja teisejärguline.” Kennedy usub, et Lääne inimesed on praegu samas olukorras nagu üle viiesaja aasta tagasi. „Ükski 1480. aastal elanud inimestest ei oleks ära tundnud maailma 1530. aastal.” Kennedy leiab, et praegu ongi „meie aasta 1480”. Kui Kennedy näeb raskuskeskme nihkumist läänest itta, Atlandi ookeanilt Vaiksele ookeanile, on tajutav ka nihe põhjast lõunasse, rikastelt endistele vaestele. Enamik majandusprognoose asetab suurema osa globaalsest majanduskasvust lõunapoolkerale ning ennekõike kohtadesse, kust 20. sajandi vältel tuli harva häid uudiseid. 2012. aasta aprillis ilmus Forbesi Aafrika-numbris (mis juba iseenesest on märk muutunud suhetest) artikkel, kus Aafrika aktsiaturge („mis teevad silmad ette paljude arenenud riikide omadele”) nimetati mandri „kõige paremini hoitud saladuseks”. Asjaolu, et Portugali kodanikud emigreeruvad tööotsinguil Angolasse ning et Angola investeerib oma kunagise koloniaalvalitseja majandusse, kes peab erastama virelevad riigiettevõtted Rahvusvahelise Valuutafondi poolt 2011. aastal seatud 80-miljardilise laenu tingimustel, räägib enda eest. Rohkem kui kusagil mujal on Hiina kanda kinnitanud Aafrikas, kus ta vastutasuks taristutööde eest saab kindlustada oma tulevasi vajadusi toidu ja tooraine järele.

HEGEMOONIA

Kennedy võrdlus 1480. aastaga on hästi valitud, sest sellest ajast, mil Lääs alustas maailma vallutamist, on pärit ka selle maailmahegemoonia – algselt Euroopa, seejärel Lääne ning viimasel sajandil peamiselt Ameerika hegemoonia –, mis nüüd hakkab lõpule jõudma. Mõistagi ei ole see esimene kord, kui Lääne allakäiku ette kuulutatakse. Alguses räägiti, et ohjad võtab enda kätte Jaapan, siis tundus, et valitsejaks saavad nn Aasia tiigrid, nüüd aga Hiina ja India. Jaapanit ei nimeta enam keegi majanduslikuks supervõimuks. Nüüd on uudistes päevakorral teised teemad: tohutu riigivõlg, deflatsiooni ja stagnatsiooni aastad ning rahvastiku kiire vananemine (Jaapani mediaanvanus on juba üle 44 aasta). Nii et kas võim läheb Hiina või India või mõne BRICS-i riigi (kellest üks – kummaline küll – on majanduslikult, poliitiliselt, sotsiaalselt ja demograafiliselt suurtes probleemides Venemaa) või hoopis mõne muu kätte, jääb praegu lahtiseks. Seda aga, et Euroopa hegemoonia, mis mõne arvamuse kohaselt lõppes Esimese maailmasõjaga, on alla käimas, ei saa eitada.

See ei ilmne tingimata jõukuse olulise vähenemisena makrotasandil, olgugi et vaeste osatähtsus rikastes riikides on tõesti häbiväärselt suur. Euroopa Liidus elab allpool vaesuspiiri (60% keskmisest palgast) peaaegu neljandik elanikkonnast, USA-s aga kuuendik, kusjuures vaesuspiir on seal seatud oluliselt madalamale, s.o 22 314 dollarini aastas neljaliikmelise perekonna kohta (45% keskmise perekonna sissetulekust) ja 11 139 dollarini ühe inimese kohta. Vaatamata sellele ja majandussurutise jätkumisele on rikaste riikide elanikud ikkagi väga palju jõukamad kui need peaaegu 3 miljardit inimest, kes peavad hakkama saama vähem kui 2 dollariga päevas.

Selles mõttes jaguneb maailm arenenud riikideks ja arengumaadeks, nende vahel ainsa erandina väike arv tärkava turumajandusega riike, ikka mööda neid laiu piire, mille 1500. aastal joonistas maha uus maailmakord, jättes ühele poole Euroopa ja hiljem ka Uue Maailma ning teisele poole kolooniad ja vallutatud territooriumid.

SURFKAPITALISM

Finantskapitalism on postmodernistliku ajastu märk, millele viitab ka Alessandro Baricco oma essees „I Barbari”. Teiste kulul elamine (ingl freeloading) on kasumlikum kui midagi ise teha. Näiteks Google, mis ei tooda kübetki infot ise ega teeni ka otsingumootori pealt, ajab kokku varandusi otsingumootoriga seotud reklaamidelt. Tööstuskapitalismis oleksid ka päringud tasulised, praeguses kapitalismis aga on otsingud tasuta, raha tuleb mujalt. Facebook teenib raha tohutu hulga isiklike ja isegi intiimsete andmete pealt, mida inimesed vabalt ja tasuta oma Facebooki lehtedel avaldavad. Mõlemad firmad jätavad nii info kui ka inimeste eraeluliste andmete (mis üksikult võttes on kasutud, aga kogumina osutuvad väärtuslikuks) töötlemise teistele.

See pole tuline kriitika nn surfikapitalismile, mis on olemas ega kao lähiajal kuhugi, vaid lihtne tõdemus. Niisama lihtne on tõdeda, et ka ühe hoone ehitamine, projekti elluviimine, toimub nende kahe kapitalismi vormi koosmõjus.

Esmalt ja eelkõige on arhitektuur seotud suitsevate korstnatega. Ta kuulub tootvasse kapitalismi. Oma praegusel kujul on arhitektuur ikkagi tööstusajastu nähtus, nagu ka tema aluseks olev idee, et iga muutus on edasiminek (mitte ühegi teise valdkonna reklaamid ei ole niivõrd läbi imbunud parem-kui-kunagi-varem-optimismist). Ent hooned kuuluvad ka nende toodete hulka, mille pealt finantskapitalism teenida saab. Nii nagu miljonid (tasustamata) Facebooki kasutajad tagavad, et Mark Zuckerbergist saab universumi rikkaim mees, nii tagavad kõik need, kes loovad hooneid (seekord töötasu eest), alates arhitektidest, et hoonete omanikud saavad jõukamaks. Vähemalt oli see nii kuni majanduslanguseni. Sest ehitamine ise ei tee veel kedagi rikkaks. ÜRO keskkonnaprogrammi kohaselt on ehitustööstus Euroopa Liidus „suurim tööstussektor, mille osatähtsus rahvamajanduse kogutoodangust on 11% ja mis annab otseselt või kaudselt tööd 25 miljonile inimesele”.² See hulk inimesi on rohkem kui 13% Euroopa Liidu tööjõust ja näitab, kui tööjõumahukas on ehitussektor ning kui palju pingutusi nõuab rahateenimine ehitusvaldkonnas. Selle pingutamise lõpptulemuse pealt saab – või kinnisvarahindade languse alguseni sai – teenida palju rohkem. Briti suurarendaja Willmott Dixon on jõudnud järeldusele, et „poole kapitali kogumahutusest põhivarasse aastas moodustavad ehitised, mis koos päritud kinnisvaraga esindavad 75% kogu Ühendkuningriigi jõukusest”.³ 

Suure osa ehitise väärtusest ei moodusta mitte kivid ja mört, vaid maa. Näiteks Hollandis maksab põllumajandusmaa paar eurot ruutmeeter, mis on vähem kui odavaim vaip kõige odavamast säästupoest. Kui maa krunditakse arenduseks, võib see järsku sadu kordi rohkem maksta. Uusarendustesse kolivad inimesed maksavad kinni maa väärtusevahe, kohalik omavalitsus ja arendaja jagavad väärtuse tõusu. Seega arendajal ei ole tegelikult midagi sellest, et ehitis väga palju ei teeni. Kohalik omavalitsus lõikab aga kasu maa eraldamisest.

Kui autode puhul kehtib tõde, et iga uus auto kaotab salongist välja sõites 10% oma väärtusest, on majahindadega vastupidi. Paljudes riikides tõusevad kinnisvarahinnad kiiremini kui palgad ja inflatsioon. Kõik arvestavad sellega, et auto kantakse kümne aasta pärast maha, aga et ka maja väärtus võib kahaneda, ei mahu koduomanikele pähe. Maja on investeering, mille väärtus peaks aja jooksul kasvama.

3

Arhitektuur käib raha järel. Pole raha, pole ehitamist (üksikasjadesse laskumata). Raha ei taga alati ja igal pool arhitektuuri. Aga arhitektuur on nagu kapitali juhtindeks: kus on palju arhitektuuri, seal on ka palju raha ja majanduskasvu (mida ehitised ja nende väärtuse kasv samuti toetavad). Võtkem Iirimaa, mille majandus kasvas aastatel 1995–2000 keskmiselt 10% aastas ja pärast seda kuni kõva kukkumiseni 2008. aastal keskmiselt üle 5% aastas. Õitseng paistis välja ka arhitektuuris. Enne 1995. aastat oli erakordset uusarhitektuuri vähe, nagu seda ka praegu vähe luuakse. Üks märkimisväärsemaid kriisijärgseid projekte on Dominic Stevensi peaaegu nullkuludega iseehitatav maja, mis maksab lõpuks vaid 25 000 eurot ja mille saab igaüks ise kokku panna üksikasjalike juhiste järgi, mille arhitekt on riputanud oma veebilehele Irish Vernacular.⁴ 

Sama kehtib Hollandi kohta, kus SuperDutchi hiilgeaeg kattus 1990. aastate majandusbuumiga ning kus õitseng jätkus pärast sajandivahetusele järgnenud väikest langust kuni 2008. aastal alanud finantskriisini. Ka Hispaanias on Euroopa Liidu struktuurifondide toel alates 1990. aastatest toimunud tohutu majandusareng, mis on kauba peale andnud palju uut arhitektuuri. Nii Hispaanias kui ka Hollandis kasvas SKP 20 aastaga kolm korda, Iirimaal koguni neli korda.⁵ Seos arhitektuuri ja majanduse tippaegade vahel ilmneb ka nn pilvelõhkujaindeksist. Ikka ja jälle on rekordkõrgusega projektid – Chrysler, Empire State, Sears, Petronas – osutunud saabuva majanduslanguse ettekuulutajateks (mis paneb tõepoolest küsima, miks juba pelgalt selliste hoonete visandamine ei ole kohene põhjus neist loobuda). Praegune rekordhoone – 828-meetrine Burj Khalifa Dubais kuulub samasse kategooriasse. Selles kõrguses kehtib kahaneva kasumlikkuse seadus täiega, sest kogu vajaliku struktuuri tõttu toodab ülemistel korrustel tulu vaid vaevu 60% netopinnast.

Veel paar tundi enne avamist 4. jaanuaril 2010 kandis torn nime Burj Dubai, aga nimetati viimasel minutil Araabia Emiraatide presidendi Khalifa bin Zayed Al Nahayani auks ümber. President on ühtlasi Abu Dhabi emiir. Abu Dhabi oli kuu aega varem aidanud naaberemiraadil Dubail tasuda 59 miljardi dollari suurust laenu, mille emiraadi valdusfirma Dubai World oli paigutanud nii investeeringutesse oma riigis kui ka projektidesse nagu MGM Grand Casino Las Vegases.

Ruutmeetri hind Burj Khalifas moodustas 2008. aastal puhkenud kriisi eelsest tipphinnast 2012. aastal vaid neljandiku. Õitsenguaegade arhitektuur pole mitte ainult spekuleerimise objekt, vaid viib ka selliste ehitusžanrite vohamiseni, mis on spekulatiivsed selles mõttes, et nende aluseks on väärtuse kasvu eeldus. Miks muidu peaks keegi tahtma maksta üle 20 000 euro ruutmeetri eest majas, mis saab korraks maailma kõrgeimaiks hooneks kohas, mida võib linnaks nimetada vaid tingimisi? See on arhitektuur, mis ei tulene mingist otsest ühiskondlikust nõudlusest või vajadusest, vaid spekuleerib tarbijate, ostjate või rentnike võimaliku huviga paigas, mis võib muutuda atraktiivseks, kuna kõik seal on ülivõrdes (Burj Khalifa peamine väärtus seisneb tema kõrguses). Utoopiad kaotasid oma usutavuse pärast modernismi (ja selle tõttu) ning need heidetakse tänapäeval kõrvale kui ideoloogilised kimäärid. Nende asemele on tulnud, nagu Dubaiski, niisama utoopilised asjad, kuigi need põhinevad ideaalil, milles pole ühtki ideed, mis oleks sügavam kui iha täiuslikult toimiva turumajanduse järele. Modernismi ühiskondlik ideaal, mis lubas, et kõigil läheb paremaks, on asendunud puhtrahalise õigustusega, et igaüks saab suuremat kasu.

[…]

Arhitektuur on tugevasti seotud Euroopa arusaamadega, mis tänu Euroopa hegemooniale on levinud ja põlistunud kogu maailmas. Vaadakem arhitektuuri ajaloo mis tahes ülevaadet: seal räägitakse ikka Euroopast. Arhitektuuri mõiste on enamasti määratletud arhitektuuriga, mis kujunes välja pärast 1750. aastat: see on töö, mida teevad professionaalid, kes lähenevad ehitatud keskkonnale kultuuriliste ambitsioonidega, ning enamasti on selle tellijaiks valitsus ja ühiskond. Enne seda aega oli arhitektuur miski, mida sai endale lubada üksnes valitseja, kirik või kaupmees. Pärast 1750. aastat muutus arhitektuur kogu Euroopas kõigi omaks, kõikjalolevaks, kõikehaaravaks ja kodanikuühiskonna olemuslikus osaks. Mujal maailmas ei ole see sellises ulatuses kunagi juhtunud ja pole tänapäevalgi nii, isegi mitte Põhja-Ameerikas ja Austraalias.

Arhitektuur võib paista kõikjal ühesugune, kuid sellel ei ole sellist kultuurilist ja ühiskondlikku tähtsust, kui üldse, nagu Euroopas. Kui kümme maailma kõige kallimat ehitist peaks olema märk sellest, mis arhitektuuris toimub, siis Euroopa ei mängi enam isegi mitte teist viiulit. Ning ka avalikul ja kultuurilisel mõõtmel, mis oli Euroopas alates 1750. aastast nii oluline, pole maailma tasandil peaaegu mingit tähtsust.

Läänelik ja modernne on mõisted, mis on pikka aega kattunud. See kattuvus on seniajani tuntav selles, et modernsust ja moderniseerimist mõistetakse üldiselt läänelikus, valgustusajast pärit tähenduses, ja selles, kui raske on sügavuti mõista moderniseerumist lääne perspektiivist vaadates sellistes riikides nagu Hiina, India, Singapur või Katar.

Alates 18. sajandist moodsat Läänt – Euroopat ja Euroopa vallutatud Uut Maailma – vorminud revolutsioonide loodud kontseptuaalne raamistik kehtestati Lääne maailmahegemoonia perioodil suures osas maailmas. Sellele on juhtinud tähelepanu Dipesh Chakrabarty oma raamatus „Provincializing Europe”: „Mõisted nagu kodakondsus, riik, kodanikuühiskond, avalik sfäär, inimõigused, võrdsus seaduse ees, üksikisik, eristus avaliku ja erasfääri vahel, subjekti idee, demokraatia, rahvaste enesemääramisõigus, sotsiaalne õiglus, teaduslik ratsionaalsus ja kõik muu kannavad Euroopa mõtte ja ajaloo pitserit.”⁶ Nüüd aga selgub, et see, mis tundus universaalne, pole seda mitte. Sama kehtib ka nimetatud euroopalike tõekspidamiste alusele ehitatud arhitektuuri puhul. Lääne perspektiivist paistis globaliseerumine päädivat peamiselt läänelike nähtuste levimise ja aktsepteerimisega kogu maailmas, olgu tegemist McDonald’si, demokraatia või postmodernistliku arhitektuuriga. Peamine vastuargument globaliseerumisele oli see, et Starbucksi– ja IKEA-suguste kettide tõttu muutusid kõik paigad ühesuguseks. Umbes nii, nagu Coca-Cola oli aastakümneid olnud maailmas ameerikastumise sümbol. Aga muus osas paistis globaliseerumine täitsa nauditav, eriti kui saabusid näiline „uus majandus” ja digitaalajastu ning igaüks võis tunda end maailma nabana ja minna, kuhu soovib. See õnnis globaliseerumine sai raske hoobi, kui selgus, et läänevastane terrorism on niisama liikuv ning võib samuti kus tahes pead tõsta. 1990-ndate optimism pidi uue sajandi algul taanduma pessimismi ja hirmu ees ning nüüd paistab olevat võimust võtnud uus tunne: globaliseerumine ei seisne enam maailma läänestumises, vaid vastupidi.

Kümnest kaheksa maailma kõige kallimat hoonet asuvad paikades, kus eeldatavasti universaalsed ühiskondlikud ja kodanikuväärtused ei domineeri: Las Vegases, Chakrabarty Indias, ebatäieliku demokraatiaga riikides nagu Taiwan või puuduva demokraatiaga riikides nagu Hiina või Dubai. Muidugi saab neid kõige kallimaid hooneid nimetada arhitektuuriks, aga nad ei ole kodanikuühiskonna otsene või kaudne järelm selles mõttes nagu on Euroopa arhitektuur.

[…]

4

Üks globaliseerumise aspekte on suurenenud teadlikkus ülemaailmsetest ökoloogilistest probleemidest, nagu kliimamuutused ja sellega seotud ilmastikuäärmused, toidutootmine, veekasutus, keskkonnareostus ning fossiilkütuste ja teiste maavarade ammendumine. Need probleemid puudutavad kõiki inimesi planeedil, aga raske kohustus lahendusi leida lasub rikastel riikidel, kelle ökoloogiline jalajälg on kõige suurem. Seda enam, et kriisi mõjud ei ole jaotunud ühtlaselt. Vaesuses virelev Bangladesh kannatab tõusva mereveetaseme all rängemalt kui rikas Šveits, mis asub kõrgel Alpides. Maailma ökoloogilised probleemid mõjutavad arhitektuuri otseselt lihtsalt seetõttu, et elu (eriti rikastes riikides ja jahedamates piirkondades) käib üldjuhul siseruumides, majades. Paar aastat tagasi jõudis USA keskkonnakaitseagentuur hinnangulisele järeldusele, et „ameeriklased veedavad keskmiselt 90% või rohkem oma ajast siseruumides”. Ka teistes rikastes riikides on suurem osa inimesi enamiku ajast siseruumides, mis muide paneb hoopis uude valgusse need tohutud loomingulised ja rahalised pingutused ligitõmbavate avalike välisruumide loomiseks, kus suurem osa inimesi veedab oma ajast vaid murdosa.

Hoonete arvele langeb peaaegu 40% kogu USA energiatarbimisest (2005), 72% kogu USA elektritarbimisest (2006), 13% kogu päevasest veetarbimisest (1995) ning peaaegu 40% kogu riigi süsiniksdioksiidi heitest (2008).⁷ Kui kanda need suhtarvud üle kogu rikkale maailmale, tähendab see, et vähem kui pool rikaste ühiskondade keskkonnamõjust on seotud hoonetega, arvestades, et inimesed veedavad neis sisuliselt terve oma elu. See võib tunduda julgustavana, aga ei maksa unustada, et energia ja toore ei kulu ning jäätmed ja CO₂ heited ei teki ainult hoonete kasutamisel, vaid ka nende ehitamisel, renoveerimisel ja lammutamisel. ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) andmetel paiskas 1999. aastal ehitussektor atmosfääri „35% ülemaailmsest CO₂ heitest – rohkem kui ükski muu tööstusharu”.⁸ […] Veelgi enam, UNEP-i andmetel „hõlmab ehitussektor tervikuna ligikaudu 40% kõigist inimtekkelistest jäätmetest”.⁹ Ses mõttes on sellel olukorral, millesse Euroopa ehitus praegu on jõudnud, ka positiivne aspekt: mida vähem ehitatakse, seda parem keskkonnale. See ökoloogiline süütunne, mis on hakanud viimastel aastatel ehitussektoris tunda andma, on ühte heitnud targa ettevõtlusega, kuivõrd kriisiaegadel osutub säästlikkus viimaseks kehtivaks argumendiks, mis annab uusehitusele legitiimsuse. Lisaks on tekkinud terve uus sertifitseerimise ja klassifitseerimise maailm, kus nagu poksiski jagavad võistlevad organisatsioonid oma tiitleid võitjatele igas kaalukategoorias. Seega saab peaaegu iga hoone mingis konkreetses kategoorias kuulutada „kõige säästlikumaks”. Siiani on säästlikkuse meistrivõistlusi võitnud ehitusteenuste pakkujad, harva või peaaegu üldse mitte omistatakse neid tiitleid arhitektidele. Arhitektuuri ja arhitekti roll inflatsioonilises säästlikus ehitamises on praegu enamikul juhul väga piiratud.

MARGINAALNE POSITSIOON

Ehitus ja arhitektuur pole kindlasti tingimata kattuvad mõisted. Hinnanguliselt on ligikaudu 95% kogu maailma hoonetest ehitatud ilma vähimagi arhitekti panuseta.¹⁰ Euroopas (ja arvatavasti ainult Euroopas) on arhitekti abil ehitatud arhitektuuri osatähtsus oluliselt suurem. See tuleneb kõigiti sellest rollist ja vastutusest, mille arhitektid omandasid 19. sajandil, kui neile usaldati kodanikuühiskonna kujundamise ülesanne. Professionaalid laiendasid seda vastutust üha enam, kuni see hõlmas lõpuks kogu maailma alates sohvapatjadest kuni linnaruumini. Kuskil ei ole maailmaparandajate proportsioon nii suur kui Lääne arhitektide hulgas. Kuid et arhitektid osalevad vaid vaevu 5% ehitatud keskkonna loomises, ei ole neil võimu, et esile kutsuda tõelisi muutusi globaalsel tasandil. Isegi Euroopas on arhitekti roll piiratud ning dereguleerimine on seda veelgi pisendanud. Selle tulemusena ei ole Euroopa arhitektide seisund enam nii erandlik, kui see oli seni, ning on kiiresti muutumas sama marginaalseks kui mujal maailmas. Nii nagu Hiinas, oodatakse Euroopa arhitektiltki vaid visandit, mis annaks hoova või hüppelaua, mille abil käiku lükata projekt, kus nii arhitekti kui ka arhitektuuri osa on vaid tühine. See marginaalne seisund ei ole kooskõlas arhitekti arusaamaga endast kui universaalist, kelle tegevus, isegi kui see ei loo paremat maailma, muudab maailma paremaks paigaks.

[…]

ALLAKÄIK

Ökoloogilised muutused, sh demograafiline muutus, on kahtlemata kaugemaleulatuvamad kui praeguse aja majandusprobleemid. Isegi kui Lääne majanduskriis kestab pikka aega, on selle mõjud lühiajalisemad ja pinnapealsemad kui ökoloogilised järelmid, mille toovad kaasa kliimamuutused, maavarade ammendumine, mitmekesisuse vähenemine, toidutootmise problemaatika ning maa, õhu ja vee saastumine. Pealegi, rikka Lääne majandusprobleemid, kui suured need ka poleks, on globaalsest vaatenurgast siiski luksuseküsimus. Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu arvele, kus elab kokku vaid 10% maailma rahvastikust, langeb 40% maailma SKP-st. Praegu elab Lääs psühholoogiliselt võttes üle pigem kaotuse vastumeelsust kui kaotust ennast. Samas ei saa eitada, et Lääne allakäigu tunnetus – õigustatult või mitte – on tugevam kui kunagi varem.

Majanduskriisi varjus leiavad ses küsimuses hukukuulutajad endale õigustusi lihtsamini kui optimistid, eriti kui viimaste vastuväiteid saab tõrjuda argumentidega, nagu: „Allakäik ei ole kiire protsess ega ka mitte lineaarne. Tsivilisatsioonid langevad aste-astmelt, kus kriisi- ja langusperioodid vahelduvad stabiilsuse ja osalise taastumisega.”¹¹

Allakäigu ennustamine nagu ka allakäik ise ei toimu kiiresti. See, mida Paul Valéry kirjutas vahetult pärast Esimest maailmasõda oma essees „Vaimu kriisist”¹² ei ole mutatis mutandis kuigi erinev sellest, mida Dambisa Moyo pea sajand hiljem väidab oma raamatus „How the West was Lost”.¹³ Ja ka itkus selle üle, et arhitekti roll mingi määratlemata minevikuga võrreldes aina väheneb, ei ole midagi uut. Ses mõttes on allakäiguargumentide kasumlikkus juba ammu kahanemisteel.

KOLLAPS

Kahanev kasumlikkus on nähtus, mida antropoloog Joseph A. Tainter kirjeldas oma raamatus „The Collapse of Complex Societies” kui iga kollapsi põhitegurit. Lühidalt: mingil hetkel on keeruka süsteemi ülalpidamine kulukam kui kasulik. […] Arhitektuuriga jätkamist senisel kujul võib pidada meie oodatava tuleviku jaoks kahjulikuks ja oluliseks. Ikoonobjektid alluvad ilmselgelt kahaneva kasumlikkuse seadusele. Kulud, mis on alati olnud suured, kaaluvad üha enam üles oma eesmärgi. See ei ilmne kuskil selgemini kui kõrgustesse pürgimisel. Pärast 828-meetrist Burj Khalifat ahvatleb kilomeetrine kõrgus ning kindlasti kerkib uuesti päevakorda ka Frank Lloyd Wrighti 1956. aastal Mile High Toweriga saavutamata jäänud piiri ületamine. Ka vormis paistab, et kõigi nende kaarte, kuplite ja raskusjõudu eiravate kujude puhul on piirid juba sihikule võetud.

Küsimusele, kas selline ikoonide võidujooks viib arhitektuuri või maailma edasi, ei saa automaatselt jaatavalt vastata. Aga põlvkonna staararhitektide jaoks, kes praegu on toiduahela tipus, ei jää ilmselt muud üle kui selles edasi- (ja kõrgemale) marssimises vastu pidada, et säilitada oma positsioon alfameestena (kelle hulgas on erandina ka üks naine). Spektri teises otsas on maailmaparandajate uued põlvkonnad, kes sellest olelusvõitlusest osa ei võta, olles täiesti teadlikud, et nad ise ei jõua tõenäoliselt iialgi toiduahela tippu. Nad otsivad erinevat ja tagasihoidlikku elupaika, mida sageli ei nimetata isegi enam arhitektuuriks, vaid mille jaoks on leiutatud uus termin „ruumiagentuur” (ingl spatial agency), mis rajaneb eeldusel, et isegi (palju) ehitamata on võimalik saavutada suuri muutusi.¹⁴

Nende kahe äärmuse vahele jääb arhitektide hulk, kes tegutsevad ehitusega kogu selle ulatuses, kusjuures nende roll ei seisne enam kogu protsessi juhtimises alates kavandist ja projektist kuni ehitustööde järelevalveni. Paljudel juhtudel on arhitektid kõigest suurte kinnisvaraarenduste esteetikakonsultandid. Nad tegutsevad vastavalt oma võimalustele, kasutavad olemasolevat ning jätkavad hoonete kujundamist nii hästi, kui saavad.

Arvestades praegusi majanduslikke ja demograafilisi muutusi, vajab Euroopa selliseid hooneid vähem kui minevikus. Mõistagi ei tähenda see, et arhitektid peaksid loobuma mõttest, et kuigi vajadus massilise ehitamise järele on möödas, on alati ruumi- ja planeerimisteemasid, mida ei suuda mitte keegi paremini lahendada kui just arhitektid. Kas see viib mõne valmishooneni või sellise sekkumisteni, mis ei vaja materjale, polegi tegelikult nii oluline. Pealegi on ju palju hooneid, mida on vaja säilitada, restaureerida, remontida või ümber ehitada. Ja mõistagi jäävad alles eritellimused, nii nagu need olid olemas ka ajal enne tööstusrevolutsiooni, mil arhitektid veel ühiskonda ei kujundanud, kuid üksikud nende hulgast said luua kirikliku või ilmaliku võimu sümboleid.

See, et vähenenud nõudlus eeldab vähemat hulka arhitekte kui praegused pool miljonit ainuüksi Euroopas, on ilmselge. Niisama selge on, et mitte kõik üleliigsed arhitektid ei lähe uusi väljakutseid otsima tõusva majandusega riikidesse. Brasiilial endal on 80 000 arhitekti. Pealegi, BRICS-i riikide keskmine arhitekt on enam-vähem samas seisuses nagu dereguleeritud Euroopas, mistõttu võimalus, et neile seal tööd leidub, pole palju suurem kui siin.

Igaühel, kes on üles kasvanud teadmisega kasvu ja progressi lahutamatust seotusest, on peaaegu võimatu mõista, et edaspidi ei ole arhitektuuri mitte rohkem, vaid vähem. Kui raske on seda kujutleda, saab näha õppeasutuste pealt, kes koolitavad siiamaani leegionide kaupa arhitektuuritudengeid eeldusega, et senikaua, kui maailma rahvaarv kasvab ja linnades elab üha rohkem inimesi, ei vähene kindlasti ka nõudlus arhitektide järele.

Sellegipoolest on pikk rodu ameteid, mis on välja suremas, ning tegevusalasid, mis on tehnika arengule jalgu jäänud või mida Lääs ostab lihtsalt madalama palgatasemega või vähemate keskkonnanõuetega riikidest sisse. Sama võib juhtuda ka arhitekti ametiga. Nii nagu tööstusajastu hävitas või marginaliseeris meistri- ja käsitöö, näeme ka tööstusajastu järgsel ajal kõiksugu elualade ja ametite kadumist. Kes oleks võinud 30 aastat tagasi aimata, et postkontorid muutuvad üleliigseks?

Maailma, kus on vähem uut arhitektuuri, on raske ette kujutada sellise Euroopa arhitekti perspektiivist, kes on harjunud kasvu ja progressi ideega ja kes iga probleemi lahendab vaistlikult kuupmeetreid lisades. Maailm, kus ei looda arhitektuuri, on arhitektile niisama ettekujuteldamatu kui kirjanikule maailm, kus ei kirjutata raamatuid. Aga ikkagi, kui 95% maailmast saab ka ilma arhitektideta hakkama, on siiski – kas või hüpoteetiliselt – võimalik ette kujutada maailma, kus arhitektuuri üldse ei ole. Mitte millestki, nullist ja ilma eelteadmisteta võib olla võimalik kujutleda selles maailmas uut korda, kus arhitektuur ei ole pelgalt meile praegu teada oleva tuletis või nõrk peegeldus, vaid kus kõik eilsed kõigitöödetegijad, pääsenuna ängistavast olukorrast, kus neid ei kasutatud muuks kui vaid võrgutavate piltide loomiseks, saavad üles ehitada uue eneseteadvuse ja taasmääratleda oma eriala.

Tõlkinud Hille Saluäär

Avaldatud autorite loal.  

Soovitame lugeda ka samadelt autoritelt 2016. aastal ilmunud raamatut China’s Turn (mõlemad raamatud saadaval ka EKA raamatukogus)

AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv

1 Paul Kennedy, Crossing a Watershed, Unawares“ – The New York Times, 25. oktoober 2011.

2 www.unep.or.jp/ietc/focus/EnergyCities1.asp

3 Briefing Note 33: ’The Impacts of Construction and the Built Environment’, December 2010, produced by WD Re-Thinking Ltd.

4 www.irishvernacular.com/step-by-step.html

5 www.economywatch.com

6 Dipesh Chakrabarty, Provincializing Europe: Postcolonial Thought and Historical Difference, Princeton, Oxford 2007, lk 5.

7 https://archive.epa.gov/greenbuilding/web/pdf/gbstats.pdf, Buildings and their Impact on the Environment: A Statistical Summary, aprill 2009.

8 www.unep.or.jp/ietc/focus/EnergyCities1.asp

9 samas

10 Marcel Vellinga, Paul Oliver, Alexander Bridge, Atlas of Vernacular Architecture of the World, London 2008.

11 John Michael Greer, The Loong Descent: A User’s Guide to the End of the Industrial Age. Gabriola Island 2008, lk 158.

12 Paul Valéry, La Crise de l’esprit, 1919. Eesti keeles ilmunud Loomingus nr 9/1938 ja http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=793.

13 Dambisa Moyo, How the West Was Lost; Fifty Years of Economic Folly – and the Stark Choices Ahead. London 2012 (2011), 

14 Nishat Awan, Tatjana SCHneider, Jeremy Till, Spatial Agency: Other Ways of Doing Architecture. London/New York, 2011.