„Näeme palju vaeva selle nimel, et luua uusi iluideaale ehk silmaga hoomatavat poeesiat, mis suudaks ühiseid arusaamu värskendada.” Amid.Cero9
Eksperimentaalarhitektuuri büroo Amid.Cero9 moodustavad Efrén García Grinda ja Cristina Díaz Moreno. Nad alustasid koostööd 1997. aastal Madridis, kui otsisid üsna rangel ja traditsioonilisel arhitektuuriväljal võimalust teha midagi värskemat kui tollal kehtivad mallid võimaldasid.
Esimene ühine kavand oli Madridi läheduses asuva looduspargi konkursitöö, mis pakkus Parque Regional del Sureste maastikusse visuaalse pidepunktina mõjuvaid torne. Sellega sõnastati ka ühisloomingu lähteküsimused: milline on keskkondlik lähenemine arhitektuurile? Kuidas loodus saab olla arhitektuuri loomiskese? Mis üldse on kollektiivne looming? Efrén ja Christina usuvad, et arhitektuur pole püsiv ja aeg on nende ruumiloomingu juures oluline faktor.
Amid.Cero9 nimetab ennast vahendajaks. Seda tähistab nende nimes ka sõna „amid“, mis tähendab olemist millegi vahel – kontekstide, inimeste, taimede, loomade jne vahel. Ka esteetika on Efréni ja Christina meelest arhitektuuris vahendaja: eelhoiakute ja kinnistunud mõttemallide kahtluse alla seadja. Nad leiavad, et arhitektuur on sellises tõlgenduses füüsiline ja kultuuriline vahend, mis loob soodsa pinnase muutusteks.
2010. aastal osales Amid.Cero9 Veneetsia arhitektuuribiennaalil Jerte oru Kirsiõite palee projektiga (Cherry Blossom Palace).
Jerte oru kant on Hispaania üks vaesemaid, kuid tuntud kirsside piirkonnana. Kevaditi, õitsvate kirsside ajal, muutub org vaatamisväärsuseks, mis toob kokku palju rahvast ja annab piirkonnale identiteedi. Amid.Cero9 lõi avarasse kultuurmaastikusse väga väikese hoone, mis kõrgub viljapuude ja maastiku kohal. Paviljoni siluett kehtestab end vastandumise teel ja annab maastikule pidepunkti.
Praegu jagavad Christina ja Efrén end Madridi ja Londoni vahel. Veebruari lõpus kunstiakadeemia avatud loengute seerias peetud loengus keskendusid nad eelkõige vabahariduse (Institución Libre de Enseñanza / Giner de los Ríos Foundation) hoonele.
Kõige olulisemaks pidasid arhitektid kollektiivse identiteedi ja ajalooga tegelemist. Koos väikeste paviljonide süsteemi ja seda koos hoidva siseaiaga anti ajaloolisele ruumile nüüdisaegne vorm. Järgnevalt räägivad nad lähemalt, kuidas ruumiga poeesiat luua ning miks on vaja inetust.
*
Kunstiakadeemia loengu sissejuhatuses iseloomustatakse teie lähenemist arhitektuurile kui postdigitaalset ja popi-järgset. Mida see tegelikult tähendab?
Efrén García Grinda: Nende mõistetega näitame, et tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab oluliselt seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas ja kui jõuliselt uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. See ei ole pelgalt huvi digitaalsuse kui sellise vastu või soov seda distsipliini mõista, pigem huvitab meid, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.
Oluline on see, et lõpuks ei valmi pelgalt hoone kui objekt, vaid ruum, mis suudab muutuvate sotsiaalsete ja ühiskondlike oludega kohanduda. Kuid see peab olema ka iseseisev, märgiline, sellest peaks aru saama ka vastavat keelt oskamata. Ruum pole ainult elamuse konstrueerimine, vaid ka võimaluste loomine ja vabaduse andmine. Meie eesmärk pole kavandada hooneid, mis mõjuksid kui lõbustuspargid, vaid hooneid, mis oleksid tööriistad parema elu loomiseks.
Mõiste „popi-järgne“ (after-pop) võttis kasutusele hispaania kriitik Eloy Fernández Porta viitamaks kultuuriseisundile, mille keskmes pole enam popkultuuri mõtestamine, vaid digitaalsete tehnoloogiate tekitatud tohutu hulk informatsiooni ja kultuuriväljundeid. Seejuures muutuvad kultuurinähtuste algupärad ja allikad üha vähem oluliseks. Püüame uurida, kuidas see kõik meie distsipliini ehk arhitektuuri puutub ja kuidas uues olukorras ning seisundis liikuda.
Vaadates korraks enda ümber, näeme kindlasti kedagi telefoniekraanil kerimas. Teame, kus see inimene füüsiliselt on, kuid pole õrna aimugi, mis toimub temaga virtuaalses maailmas, kellega ja kus ta suhtleb. Võime sotsiaalmeedia vahendusel olla avalikus ruumis, viibides füüsiliselt kodus. Või vastupidi, pidada kellegagi privaatset kõnet, olles ise avalikus ruumis. Selline piiride hägustumine on toimunud ka intiimses sfääris ja teisendanud avalikkuse mõistet, lahustanud tavapärase arusaama intiimsusest ja füüsilisest ruumist.
Rääkisite loengus ka sellest, et ehituskultuur peaks looma elamuse, mida saab tunnetada paljude meeltega. Palun selgitage lähemalt, millist kogemust te arhitektuuriga luua soovite.
Cristina Díaz Moreno: See oleneb muidugi paljuski projektist. Töötades vabahariduse hoone aia ja ruumiga, püüdsime luua keskkonda, mis pakuks elamust, laskumata liigsesse nostalgiasse ja pealiskaudsesse sümbolismi, ning tooks esile selle piirkonna legendaarse kultuurikillukese.
Efrén García Grinda: Aiast sai kogu hoone mõtestamise kese. Aed on midagi sellist, mis arhitektuuri proovile paneb – see on pidevalt muutuv elavast materjalist, mänguline ja loomulik ruum. Aed on arhitektuuri vastand.
Ajalooliselt on arhitektuuril olnud oluline roll kollektiivse identiteedi loomisel ning kaudselt on arhitektuur väljendanud inimeste ühiskondlikku kuuluvust. Nüüdsel ajal on aga arhitektuur muutunud ressursside ja tahaliste vahendite rutiinseks haldamiseks, majandusliku tulu teenimise vahendiks. Püüame neid eeldusi, mis taandavad meie distsipliini administratiivseks ja kitsarinnaliseks, kahtluse alla seada.
Cristina Díaz Moreno: Meid huvitab arhitektuur, mis loob tundliku elamuse, samal ajal ennast peale surumata. Oluline on see, et lõpuks ei valmi pelgalt hoone kui objekt, vaid ruum, mis suudab muutuvate sotsiaalsete ja ühiskondlike oludega kohanduda. Kuid see peab olema ka iseseisev, märgiline, sellest peaks aru saama ka vastavat keelt oskamata. Ruum pole ainult elamuse konstrueerimine, vaid ka võimaluste loomine ja vabaduse andmine. Meie eesmärk pole kavandada hooneid, mis mõjuksid kui lõbustuspargid, vaid hooneid, mis oleks tööriistad parema elu loomiseks.
Nii tundlikku ruumi – tööriistu, mis argielu paremaks muudavad – saab kavandada ainult kasutajat väga hästi tundes. Nagu looks oma parimale sõbrale või pereliikmele. Kui palju aega te kulutate taustainfo kogumisele ja analüüsimisele?
Cristina Díaz Moreno: Nii palju kui võimalik. Märkimisväärne osa tööst kulub selle peale, et püüame uurida ja aru saada, millega iga konkreetse projekti juures üldse tegeleme. Alustame tavapärasest, nagu kontekstist, kliendist ja kohast, ja jõuame välja laiemate tähenduste ja taustsüsteemini. Nõudmised ja situatsioonid võivad olla väga keerulised, kuid meid aitab edasi läbimõeldud ja intelligentne sisend. See teeb projekti alati paremaks. Alati.
Efrén García Grinda: Kollektiivne loomine on juba ise hea baas lootuse, usu ja ootuse tekkimiseks. Selmet korrata traditsioone ja läbi viia tähtsusetuid vestlusi, kulutame küll palju enam aega, kuid püüame jõuda kvaliteedini. Alati on surve majandada rahalisi ressursse võimalikult tõhusalt ning saada hoone kiiresti valmis, kuid sellele allumine tähendab, et meid ümbritseb meid lõpuks ruum, millel puudub igasugune kvaliteet. Ajalooliselt on arhitektuuril olnud oluline roll kollektiivse identiteedi loomisel ning kaudselt on arhitektuur väljendanud inimeste ühiskondlikku kuuluvust. Nüüdsel ajal on aga arhitektuur muutunud ressursside ja rahaliste vahendite rutiinseks haldamiseks, majandusliku tulu teenimise vahendiks. Püüame neid eeldusi, mis taandavad meie distsipliini administratiivseks ja kitsarinnaliseks, kahtluse alla seada. Me ei küsi rohkem raha, me ei taha, et ehituskulud suureneksid, soovime vaid süvitsi minna ja sotsiaalsetele ning kultuurilistele küsimustele tähelepanu pöörata.
Cristina Díaz Moreno: Loodame alati, et suudame kliendiga luua usaldusväärse ja tiheda sideme, püüame teda loomisprotsessi sügavuti kaasata. See on oluline. Tuleb ka ette, et klient ei saa meie lahendusest esmalt üldse aru või väljapakutu ei meeldi talle põrmugi. Kokkulepped sünnivad veenmise ja läbirääkimiste tulemusena. Hoone valmimine on teekond.
Efrén García Grinda: Meie jaoks on arhitektuur kollektiivne looming. Klient on harva üksikisik, tavaliselt on selleks hoopis kogukond, esinduskogu või terve linn. Üks arhitekt või klient ei suuda seda keerukat protsessi üksinda läbi teha. Meie jaoks on arhitekt suhete dirigent ja vahendaja, keegi, kes teadlikult ja targalt tegeleb tähenduste, kliendi ja kontekstiga, kes uurib ja pingutab, et mõista, filtreerib, valib ning seejärel formuleerib vastuse ning annab sellele materiaalse kuju.
Arhitektidena soovime olla peaaegu nähtamatud, justkui filter, mitte pidevalt oma eelistusi ja käekirja peale suruda. Loodame olla need, kes annavad ühistele unistustele, püüdlustele ja soovidele suuna, ning teha seda kõike ootamatul moel, et seada kahtluse alla üldtuntud mõttemallid. Tavapäraste arusaamade kritiseerimiseks on oluline, et arhitekt leiaks endas taas üles intellektuaalsuse. Kõige huvitavamad loomingulised tegevused on praegusel ajal seotud just ühistele ja kogukondlikele soovidele ning lootustele väljundi leidmisega.
Teie vabahariduse institutsiooni hoone, aga ka Kirisõite palee on poeetilised, mitmekihilised ja tulvil tähendusi. Arhitektuuriga luuletamine eeldab minu meelest alati paindlikkust ja seda, et iga projektiga alustatakse nullist, eelmistest lahendustest ei saa eriti midagi kaasa võtta. Kuivõrd te ise tunnete, et teil on oma, teistest eristuv käekiri?
Cristina Díaz Moreno: Ma tahan, et meie arhitektuurilooming oleks orienteeritud tavalistele inimestele. Ma ei tööta professionaalide heakskiidu nimel.
Ülal mainitud kriitilist vaadet on alguses keeruline selgitada. Tihtipeale on koledus miski, mis meid aitab ning selle kaudu olukord selgineb. Kole tähendab sageli ootamatust, midagi, mida pole varem nähtud või kogetud ja seda on raske omaks võtta. Inimesed annavad esteetilisi hinnanguid siis, kui tekib olukord, mis nihestab kehtivaid ilumalle, seades need kahtluse alla. Seetõttu näeme palju vaeva selle nimel, et luua uusi iluideaale ehk uusi poeetilisi visuaale, mis suudaks kollektiivseid arusaamu uuendada.
Efrén García Grinda: Vabahariduse institutsiooni hoone pealmise kestana kasutasime terasvõrestikku. See loob optilise illusiooni – annab võimaluse olla hoones justkui aias sees, jäädes aias olijale ise peaaegu nähtamatuks. Sarnane tunne tekib, kui vaadata vihmasel päeval aknast välja. Esmalt tekitas see hoone inimestes võõristust, mõnele meenutas sõrestik vanglat, teisele lõplikult viimistlemata betoonseina sarruseid. Kui selgitasime, et sellel välimusel on tagamõte, hakkasid ka külastajad nägema, kuidas võrestik on aia ja siseruumi vahendaja ja kokkusulataja ning tunnetasid ja oskasid teadlikult tähele panna fassaadi osalist läbipaistvust. Esialgu vihatud fassaadist sai hoone kõige silmapaistvam ja hinnatum element.
Jerte oru Kirsiõite palee lugu on sarnane. Vahetult pärast arhitektuurivõistluse võitmist hakati seda rahvasuus mädanenud kirsiks või meteoriidiks kutsuma. Ühtäkki aga, kui disainisime hoonet edasi, kaasates teisigi inimesi, kes aitasid ka ehitamise juures, hakati mõistma, kuidas hoone suhestub ümbritseva hämmastavalt kauni maastikuga, hoone võeti omaks ja sellesse armuti. Kahjuks saabus majanduskriis ning ehitus jäi pooleli, küll aga survestatakse poliitikuid hoonet lõpetama. Kohalikud tõesti soovivad selle silmanähtavalt pisut kummalise objekti kohalolu ning tajuvad paviljoni oru osana. Mõte kabelist oli piisavalt otsekohene kujund ning nüüd kasutavad kohalikud seda paika sageli pidustusteks ja palverännakute sihtpunktina, see on muutunud festivalide ja pühitsemiste keskmeks.
MERLE KARRO-KALBERG on maastikuarhitekt ja kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja.
PÄISES: Kuldne varikatus Pariisis, 2011. Foto: Daici Ano
AVALDATUD: Maja 97 (suvi 2019), peateema Arhitektuur on ruumikunst
