Suvi 2019: arhitektuur on ruumikunst

SISUKORD:

PERSOON
Urbanistlik visionäär 〉 Villem Tomistet intervjueeris Ingrid Ruudi

RUUMIKUNST
Liiguta mind 〉 Võru uuest linnaväljakust kirjutab Maria Pukk
Tänavad ja väljakud 〉  Leonard Ma
Vastasseisud ja mõõduvõtud arhitektuuri ja kunsti vahel 〉  Kaja Pae
Mõistatuslik arhitektuur 〉  Kaja Pae
Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel 〉  Leonhard Lapin
Vint ja Maasik ehk armastus geomeetria vastu 〉  Jaak Kikas
Fotoetüüd Villa Valeri II 〉  Paco Ulman
Lusthoone lihtsad rõõmud 〉  Triin Ojari
Koledus viib mõnikord tõhusamalt edasikui ilu 〉 Merle Karro-Kalberg

JUHTKIRI:

Arhitektuur on ruumikunst

Vastuolu või mõistatuslikkuse peitumine kunstis on harjumuspärane, see on midagi, mida sealt otsime. See muudab teose kõnetavaks ja justkui elusaks – lahenduse otsimine jääb õhku, nii et teosele tekib ajaline mõõde. Kuidas on vastuoludega arhitektuuris? Kas ja kui palju võib arhitektuurses projektis lahendamata jätta? Avalikus ruumis sisaldub rida vastukäivaid soove ja huvisid, mille kooseksisteerimise võimalust avaliku ruumi projektid püüavad otsida. Vahel osutuvad vastuolud nii sügavaks, et kogu jõud kulub lepituse otsimisele ja otsade sidumisele ja ruumiloome loominguline külg jääb tagaplaanile. Praktilised küsimused nõuavad otsustamist ja lahendamist, detailirikkus röövib kogu tähelepanu.

Ometi võib see (näiliselt) lepitatud vastuoludega ruum, kus kõik on justkui õigesti ja ära lahendatud, muutuda igavaks ja uute vajaduste tuules kaotada ajakohasuse. Seda ilmestab ka väljend „igav põhjamaine avalik ruum“. Aga millepärast siis igav? Kas ratsionaliseerimine ei jõudnud lihtsalt seekord oma parima tulemuseni või on ratsionaliseerimisel alati minisugune ülejääk – mõistatuslikkus, vastasseisu lepitamatus, mida ratsionaliseerimise võrgusilmad ei püüa?

Olukorda tabav ja arhitektuurile kunsti mõõdet andev on see ülejääk arhitektuurses projektis mängu võtta ja anda talle vääriline roll. Uurides teravalt ümbritsevat ja vältides eelhoiakute võtmist, võib märgata vastuolude paljusust, mitmetahulisust. Ratsionaalsusega hoomamatut saab käsitleda ja esitada esteetiliselt, seda vahendab silmaga kogetav visuaalne maailm. Nii ei pea küsimust esteetikast mõistma kui midagi pealispindset või väheväelist, vaid vastupidi. Ning see, mida kogeme pelgalt pinnalisusena, ei rakenda esteetika täit potentsiaali. Esteetiline „mõtlemine“ on üks viise reaalsuse hoomamiseks. Kuna see on meeleliselt tajutav, võib see igaühte kõnetada, puudutades seeläbi kogu ühiskonda. Kui sageli võib see kunstiline kujund – vastuolu mittesalgamine – olla kõnetavam kui katse lahendada midagi ratsionaalselt?

Ehitatud arhitektuur teeb paratamatult otsuseid, et täita talle füüsiliselt seatud eesmärke – võimaldada, hõlbustada, kehastada, pakkuda varju… Kuid arhitektuuri loomist võib vaadelda ka kui küsimustele osutamist. Arhitektuuriajalugu tunneb küllaga projekte, mis joonistavad vastuolud või probleemid välja ja pakutav „lahendus“ on rohkem terane küsimusepüstitus kui vastus. Asi ei ole muidugi näiliste esteetiliselt esitavate vastuolude või ühildamatuste loomises või nende ihaldusväärseks muutmises. Küsimus on nende paratamatus olemasolus – nende kaudu esitub midagi tegelikkusest.

Seda vastasseisude kehastamise võimet, esteetilist osutust saab pidada arhitektuuri jõu allikaks – vastuolu esitamises võib olla rohkem mõju kui mõistatuse näilises lahendamises.

Peatoimetaja Kaja Pae

Juuli, 2019

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.