Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.
Intervjueeris Katrin Koov.
Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
Maja suvenumber on kohal! Teemaks maastikuarhitektuur ja külalistoimetajateks Anna-Liisa Unt, Merle Karro-Kalberg ja Karin Bachmann.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
Betoon pole mitte ainult füüsiline kehand, materjal või objekt, vaid ka sotsiaalne protsess. Kas ka progress?
Igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Renoveerimismaratonil on oluline arutleda selle üle, millist käsitlust ja lisandväärtusi saaks pakkuda olemasolev ruum, et avalduks selle täielik potentsiaal ja et see suhestuks hästi tänapäevase kasutajaga. Diana Drobot koos Päär-Joonap Keedusega heidavad pilgu juba 2010. aastal alanud renoveerimistöödele Rakveres Seminari tänaval ja järeldab, et ehkki ühe stiili ja mõõdupuu järgi rekonstrueeritud elamutest võib kujuneda naabruskond, ei taga see sidusat, kasutajaid toetavat hoonetevahelist ruumi. Ta kirjutab arhitektuurse terviku võimendamise võimalusest renoveerimismaratonil.
Rotermanni kvartal on taasiseseisvunud Eesti esimene ambitsioonikas katse luua terviklikku ja arhitektuurselt kõrgetasemelist linnaruumi. Tänavu möödub 20 aastat, mil kinnitati piirkonna arengu aluseks olev tsoneerimiskava. Urbanist Mattias Malk uurib, mida õppida märgilise ja murrangulise ruumi kujunemisest.
Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
