Küsimus lasub tundmatusel endal ja kuidas tundmatust ennast mõtestada. Sest lõpuks saab vast igale tundmatule luua tuntava, tuttava konteksti. Kuid kõneleme siinkohal tundmatuse tundest. Kas see võib olla midagi rohkemat, ehedamat või hoopiski delikaatsemat kui kõige ilmsem, näiteks mahajäetud hoone? Kas tundmatu võib jääda oma vormi keelelt lausa tundmatuks, et seda tähelegi ei pane? Ja täitsa tundmatu ta seejuures kunagi pole olnudki, vaid on hoopis olematu? Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
Ja võibolla mulle meeldibki ruum sellisena, nagu ta on – mitte võtta ja mitte jätta. Ja võibolla ongi keeruline näha, mis lasub tundmatuse taga, kui kõik on ja ei ole tunnetatav. Ja võibolla sinu juures mind tõmbaski kõige rohkem sina kui küsimus. Millisesse olekusse sa jäänud oled. Sest tundubki täitsa nii, et sinu ülesehituse puhul kehtib korraga nii entroopia kui ka negentroopia. Oma korrastatud vormis lood sa siiski sügava segaduse oma eksistentsiaalses kriisis, kus sa nii oled kui ei ole arhitektuur välises ruumis… tekitades sisemisi mõtisklusi… Seda kõike küll ehk ainult minu peas, kuid seal, minu peas, olenemata olulisusest need mõtisklused sinust siiski on. Ma mõtlen sinust nii ühte kui teist ja vahetevahel täitsa mitte midagi. Isegi unustades, et eksisteerid või et olen sind külastanud lugematuid kordi.
Kas mäletad veel, kui tulin su juurde ja lõin silmad maha, maha läbi lume sammudes. Sama palju sind minu ees kui taga. Kui teaksid, mida tahan, naeraksid ehk, sest seda kõike tegelikult pole vaja ja sinust kirjutada või mõelda isegi pole vaja. Küllaltki kaugele olen jõudnud alast, mida kunagi arvasin end tundvat. Kuid mida rohkem ma lubasin tunda seda tundmatut, seda kaugemaks „tundvat“ jäi ja ala kadus, eriliselt kadus eriala, aga erisusi hakkasin märkama. Aga enda asemel see kõik, mida arvasin tundvat, polnudki nii lihtne, kui näis, ja näilise ees sulgesin valust silmad. Võibolla see kõik, mis sinust kirjutan ja mõtlen, polegi muud kui vaid iseenda segaduse kaardistamine, mõttevaramu arhiivi korrastamine, profülaktiline küsimuste üle arutlemine.
Ma ennemuiste tegelikult ei teadnudki, et sa olemas oled. Aga tegelikult vist ikka teadsin kah. Mäletad, ma umbes seitse-kaheksa aastat tagasi sõitsin sinust mööda (see oli nii, jah!), nägin veel jänest piki sinu külge jooksmas, ent ometigi keegi ei jäänud mind uskuma. Seitse-kaheksa aastat sai nüüd mööda ja hakkasin sinust praegugi mööduma, algul sind täitsa ära tundmata. Ja tegelikult, kui ma sinuga päris aus olen, ja eelkõige iseendaga, meenus mulle meie esmakohtumine alles mõnda aega tagasi (nii umbes kolm päeva tahapoole). Jah, istusin kuskil vahepeal, sama palju sind oli minu ees kui minu taga. Selline tunne, justkui oleksin jäänud ajast maha. Või äkki hoopis linnaruumist lihtsalt korraks ära lõigatuna tundsin tundmatuse põhitõde, milleks oli tõsiasi, et ega’s see tundmatus ruumis niimoodi ei väljendugi, vaid küllap ikka iseendas, täitsa enda sees. Sest ega’s ruum ju ise ei tunne, vaid ikka mina ruumi ju ruumis tunnen.
Mina tundsin kord tunnet ja siis veel mitmeid kordi, kui sõitsin sinust mööda, silmanurgast sind piiludes. Hiilides mu alateadvusesse, sa tundsid mu nõrkust ning nõrkusena tugevdasid mu tundmust, tugevdasid mu nõrkust – nõrkust kukkuda, olla maas pikali, mitte teada, mis on ees ja mis on taga. Aga minu kukla taha sa jäid, olles pidevaks kaaslaseks. Esitades vaikivat kõla, vaikivaid sosinaid posisid mind salaja. Ja tegelikult mina ei tea, kas oled uus või vana, kuid olenemata sellest jäi su puudutus samaks. Sama õrnalt mind hellitasid oma teadmatusega, oma teadmatusega tahtsin tunda sind; kui mitte tunda, siis kasvõi näha.
Jalutan mööda ebateed, see tee pole kohe loodud tee, vaid hoopiski juhuslik. Läbi juhuse juhtunud, kui sind laoti üksteise otsa virna. Ma kogen ruumi läbi silmade ja mu silmad olidki need, mis mind su juurde tõmbasid. Kui kadusin ära tundmatusesse, ei olnudki kuskil kinni pidada, pidepunkti, kus pikemalt puhata ja tunda end endana. Olin täitsa kadunud mis kadunud ja oma ruumist oli ruumi puudu, puudu tunne või tunnetus jäi tundetuks; tundmatuks. Võibolla minule meeldibki ruum lihtsalt sellisena, nagu ta on. Mitte võtta ega jätta, vaid mõelda ja mõtestada. Mõtestatud ruum, mõtestatud arhitektuur. Mis lebab taamal, seal seina taga, seina sees. Et käega kombatav ei jääks ilmsi olevast maha, vaid muutuks teeviidaks nii vaikselt.
Kord öeldi mulle, et küll ma muutun. Nüüd ma tunnen ja usun.
Ja kes teab, võibolla see koht polnudki varem mingi koht, vaid alles nüüd praegu, kui mina tema kohaks vannutasin, sai temast koht. Ja nii sai tundmatust kohast tundmatu arhitektuur ja sellest omakorda tuntava arhitektuuriga koht. Ja äkki ma võingi mõelda tundmatust tuntavani nõnda, nagu looks projekti, olles vahendajaks oleva ja olematu piiril. Ja lõpuks siiski teinud ta olevaks ja põnevaks, aga eelkõige toonud ta siia meieni, aga eelkõige tegelikult ikka endani, ning kõik see aeg iseennast nimetades sisearhitekt-mõtlejaks. Kuigi siinkohal ju piisab vaid mõtleja tiitlist – või kas üldse iseennast kellekski tituleerida on vaja, sest lõppude lõpuks ei loe see tundmatuse tunnetuse puhul mitte kui midagi.
Võibolla minule meeldibki ruum lihtsalt sellisena, nagu ta on. Mitte võtta ega jätta, vaid lihtsalt mõelda ja mõtestada. Võibolla minule meeldibki ruumi lihtsalt kogeda ja mitte luua, või kui luua, siis ainult konteksti, ainult tunnetust, ainult et saaksin tunda miskitki, miskit, mis süütab minus leegi, mille paistel taastub orientiir.
MARIANN DRELL on Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna magistrant. Ta on ka tööturul praktiseerinud, aga hetkel keskendub koolile.
FOTOD: Mariann Drell
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2018), peateema Autor
