Viimase kahe aasta EKA sisearhitektuuri magistritöid iseloomustab ühelt poolt oskus tõstatada globaalseid ja tõsiseid probleeme, teisalt poleemiline otsingulisus, küsimus, kuidas saaks sisearhitektuur aidata neid probleeme lahendada.
Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
