East projektiläbirääkimised

Vestlesime Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga, kes juhivad arhitektuuribürood East Architecture Landscape Urban Design Ltd., mis on minu peamiseks töökohaks Londonis. Vahetame sageli büroosiseselt ideid ja arutleme teemadel, millel ei pruugi olla ühegi konkreetse käsil oleva projektiga otsest seost, kuid mis on osa laiemast arhitektuursest diskursusest. Käesoleva Maja numbri jaoks palusin neil arutleda selle üle, kuidas Easti büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Londoni olud on sageli äärmuslikud, seetõttu on selle linna põhjal viljakas uurida ka rahvusvahelisi arhitektuuriküsimusi. Linn on alati suure pinge all, kusjuures olulisimateks survestajateks on ilmselt raha ja katkematu inimvoog. Vastukaaluks sillutavad need omakorda teed proaktiivsele avalikule sektorile ja planeerimissüsteemile. Minu eesmärk oli arutleda, mil viisil olukord Londonis mõjutab seal praktiseerivate arhitektide töömeetodeid, millised praktikad sellest suhtest sünnivad ja millist tööd teeb nendes tingimustes East.

Laura Linsi: Töötades koos Eastiga olen mõistnud, mil viisil on autorlus hägune Easti tegevuses, aga ka seda, et see on laiemaltki Londonile omane. Palun kirjeldage lühidalt, mis on Londonis töötamise eripära.

Dann Jessen: London on lihtsalt üks koht, lihtsalt üks linn, seega füüsilises mõttes on ta väike. Kuid tiheduse, kasutusviiside ja raha mõttes on ta üüratu. Ta on nii üüratu, et paljud töötavad siin arhitektina, ilma muudesse linnadesse või riikidesse hajumata. Sellise ainult ühes kohas tegutsemise juures on nii mõndagi erakordset – esile kerkib igapäevasuse aspekt. Pole üldsegi tavatu sattuda juhuslikult mõne koha peale, millega oled paar aastat tagasi töötanud. Need on alati kohe nurga taga. Tunne, et töötad millegi väga igapäevasega, asetab nii inimesed kui ka linna, ja tegelikult kogu neid ümbritsevad tingimused esiplaanile. See on nõnda vaid eripärase olukorra tõttu, kus ruum on väike, kuid intensiivsus suur.

Judith Lösing: Planeerimisprotsess Londonis erineb kõigi teiste Euroopa linnade omast, millega kursis olen. Teistes linnades on tööde aluseks detailplaneering, mis annab selged juhised, mille järgi töötada. Neist juhistest lähtudes tead ka oma vabadusi. Seevastu on Londonis iga projekt algusest lõpuni täielikult läbirääkimiste küsimus, mitte miski ei ole tagatud. Iga projekt loob end ise.

Julian Lewis: Tavapärane detailplaneering viib järk-järgult ehitatud arenduseni, uudsuseni. Saab justkui öelda, et tulemas on uus tükike linna. Seevastu Londonis on arusaam selline, et linn on juba olemas ja uue projekti roll on liituda olemasolevaga. Paradoksaalselt aga keegi juba olemasolevat üheselt ei kirjelda. Niisiis, iga projektiga pead katsuma seda uuesti mõista. Meie läheneme sellele jooniste, makettide ja arutelu kaudu. Katsume olemasolevat mõista seda läbi rääkides, arutades. See viib isemoodi disainini.

Foto: Nik Klahre

Laura Linsi: Kuidas erineb see teistesse linnadesse kavandamisest, kus ju samuti tuleb suhestuda juba olemasolevaga?

Julian Lewis: See on seotud läbirääkimiste olemusega Londonis, mis on detailplaneeringu kinnitamise ajal laetumad ja enam mõjutatud keerukast valitsemissüsteemist kui paljudes teistes linnades. Kliendiks on sageli rühm inimesi, kuhu kuuluvad erinevad ametnikud, riigiasutused ja kogukonna esindajad. Nende huvid võivad omavahel vastanduda või üksteisest välja kasvada. Seega on juba lähtepunkt ise mingi kompromissi tulemus. Eeldatav lõpptulemus on ebaselge, ei pruugi teoks saada või võib valmida vaid osaliselt. Kogu selle ähmasuse ja sellest tuleneva ajakuluga kaasnevad komplikatsioonid – see kõik õõnestab uudsust, mida võiks oodata mõnes teises Euroopa linnas, kus ette valmistatakse detailplaneering, koostatakse projekt ja asi ehitatakse kahe aasta pärast valmis. Me peame selle keeruka olukorraga positiivselt suhestuma ja sellega arhitektuurselt töötama.

On soov teadvustada, et olemasolev situatsioon on juba osa disainist ja sa ei pruugi palju teha, et seda kohandada, parendada, selle asemel, et seda ümber kavandama hakata.
Dann Jensen.

Laura Linsi: Kas sa leiad, et olulised ideed võivad sellises protsessis kaotsi minna? Kas projektid kipuvad Londonis päädima üheülbalise lahendusega?

Julian Lewis: Ideed on väga tähtsad, sest ilma nendeta hulbiksime kõik eksinuna merel. See on paeluv protsess, et hulk inimesi peab läbi rääkima selleks, et mingi projekt teoks saaks. Kuid ühel hetkel mõistad, et arutlusest on kadunud muu sisu peale tahtmise kindlustada ehitusloa saamine või sellest ilma jäämine. See tähendab, et protsess sisimas koondub nõõnsa tuuma ümber. 

Kui nüüd su küsimusele vastata, siis oleme sageli olukorras, kus oleme sunnitud mõtlema, kust leiame rahulduse ja mida peame väärtuslikuks. Teadvustame, et meie valikud jaotuvad ebaühtlaselt. Selle asemel, et pidada kõike sama tähtsaks, laseme teinekord teadlikult mõnel asjal minna, kuid hoiame varmalt kinni mõnest teisest. 

Laura Linsi: Sinu kirjeldatud protsessi näib hägune autorlus juba sisse kirjutatud olevat.

Julian Lewis: Koos töötamine on vältimatu, sest London on kompleksne koht – siia on koondunud palju niivõrd erinevaid inimesi, see omakorda eeldab ideede tasandil koostööd ja -mõtlemist. Selle komplekssuse keskel peab keegi rääkima paigast, seda mõistma ja mõtlema võimalustele, kuidas seda edasi viia.

Dann Jessen: Mida me tegelikult autorluse all silmas peame? Kas enesekeskset taotlust saada oma nimi kiviplaati raiutud, et seda järgmised sada aastat meeles peetaks? Isiklikult ei paku see mulle mingit pinget. Autorlusega kaasneb teatud ootus –idee strateegiast detailse lõpuni viimine, see ongi ainuõige teguviis. Sellest tulenevalt ongi olemas täiesti üheselt mõistetavaid projekte, mille autor on ära tuntav jne.

Judith Lösing: See on peaaegu et vulgaarne.


Dann Jessen: Ja kuidagi natuke maotu.


Julian Lewis: Sobimatu.
 

Laura Linsi: Milline oleks siis alternatiivne teguviis?
  


Dann Jessen: Mulle näib, et nii viimase 20 aasta jooksul on tekkinud konkreetne soov proovida linnas autorluseta töötada. Teadvustatakse, et olemasolev juba ongi disainitud ja pole vaja muud kui, et seda kohandada, parandada, selle asemel, et seda täielikult ümber projekteerida.
Niipea, kui hakkad mõtlema, kuidas oma tööd olemasolevaga lõimida ja seda täiustada, lood arhitektuursele projektile uudse kultuurilise konteksti.

Julian Lewis: Signatuuriga disaini puhul kiputakse asju enda poole tõmbama. Kui väldid signeerimist ja vaatad selle asemel tähelepanelikult ja uudishimulikult endast väljaspoole, linna, tekib rahulolu ümbritsevaga loodud suhetest. Signatuurid kipuvad olema isiklikud ning on seega vähem huvitavad.

Laura Linsi: Kas autorlusest on võimalik mõelda ilma selgelt eristatavate signatuurideta?


Judith Lösing: Autorlust on võimalik näha ka positiivsemalt – näiteks nii, et idee teostatakse sellisena, nagu ta kavandati, mitte mõne lahjendatud versioonina, mis on läbinud miljon kompromissi ja töötuba, kus igasse vajalikku kasti on tehtud linnuke. Autorlus saab esindada ka idee selgust.

Dann Jessen: Aga Londoni muudabki eriliseks see, et siin ei ole võimalik rakendada ühtainust ideed. Ja see nullib kogu diskussiooni autorlusest ning ühtäkki saab mõtiskleda koha enda üle. Autorlus kandub üle olukorrale, sellest saab paik, millega põhjalikult suhestuda. Kogu loba arhitektuuri traditsioonilisest trajektoorist ja kultuurist jääb kõrvale. See ongi Londoni puhul kõige imelisem ja värskendavam – autorlus ja üksikidee jäävad kõrvale. See võib olla pagana ärritav, aga ka imeline.


Laura Linsi: Kuidas seostub see Easti enda projektidega?

Judith Lösing: Rääkisime büroos hiljuti kvaliteedist ja sellest, milliseid projekte me eelistame ja enim naudime. Nentisime, et meie maastikuprojektides on täpsust, millele me oma hoonetes veel vastet leidnud ei ole. Maastikuprojekti puhul on tellijaks koht ise. Me määrame lähteülesande ning saame olla väga kohaspetsiifilised.

Julian Lewis: Avaliku ruumi projektid levivad loomupäraselt väljapoole. Oma tudengitega vaatame suuri kuure, okastraataedu, veehoidlaid, jõgesid kui imetabaseid linnu. Meie jaoks on väga oluline, et tudengid joonistaksid neid suure hoolega. See võib tunduda veidra ülesandena, kuna suuremale osale inimestest on need ehitised kõrvalised. Meie aga oleme nendesse mitmekesistesse komponentidesse kiindunud, kuna nad moodustavad osa mõne koha seisundist. Nende tükkide kokkusobitamine kirjeldab olukorda, millesse saab sekkuda ainult väga väikselt, kuid mille mõju võib olla skaalade ülene. Muudatus teeraja ühes osas tähendab arvestamist ka okastraadi, hoidla ja kuuriga selle ääres. Arhitektina kujundad neidki, isegi kui need otseselt ei muutu. Pöörad neile tähelepanu.

Laura Linsi: Easti töö peatänavatega on selles kontekstis eriti huvitav. Londoni peatänavad ulatuvad üle juriidiliste omanduste piiride, majandus- ja sotsiaalsüsteemidest puhta logistika ja infrastruktuurini. Nad ei ole kunagi ühesed ega otsekohesed. Peatänav on Londonile kõige iseloomulikum ruumitüpoloogia – nende võrgustik liidab linna tervikuks.

Julian Lewis: Peatänavaid on peaaegu võimatu päriselt hoomata, sest need on nii pikad ja looklevad, varieeruvad, paljude poodidega – ja samas on see kirjusus ka nende tugevus. Need muudavad põnevaks nende kasutamise eri vormid, ajad ja muu äärmuslik mitmekesisus. Ma arvan, et siit tuleb välja ka meie tugevus. Me saame sellest keerukusest aru, meile meeldib, et me oskame seda joonistada, seda esitleda ja luua tugeva narratiivi millegi kohta, mille tähendus pole ainult ühene. See on miski, mida kasutada ruumi vormimisel.

Dann Jessen: Eriti tore nende projektide juures on see, et nad on mingis mõttes renoveerimisprojektid. Pead järele andma – iga väiksemgi liigutus puudutab midagi, mis on juba varem olemas. Nii maastiku kui ka avaliku ruumi puhul pole midagi võimalik täielikult kontrollida.

Laura Linsi: Kas nendest projektidest ilmneb mingi taktika või strateegia, mida East kasutab?

Julian Lewis: Me ei karda välja tuua erinevusi ja vaadelda asju sellisena, nagu nad on, me ei anna hinnanguid, et üks asi on veidi inetu ja teine päris kena. Oleme väga avatud, lubame endil näha uut asjades, mis muidu näiks ehk tuttavlikud. Oskame sellist vaatenurka väga tugevalt esitleda.

Dann Jessen: Kindlasti on meie vaatenurka Londonile tugevalt kujundanud asjaolu, et me ei alustanud hoonete juurdeehitustest ega liikunud sealt järjest suuremate hoonete projekteerimise poole. Me alustasime hoopis nende ülimalt veidrate projektidega, mida polnud võimalik täielikult kontrollida. Keskne küsimus oli, kuidas liita juba olemasolevaid ruume, et tehes väga vähe ühe koha peal, kehtestaksime hoopis suuremat ideed, mille mõjutamiseks muul juhul ealeski vahendeid poleks jagunud.
 
Julian Lewis: Meile meeldib olla otsekohene. Rohkem kui kaunistatud hooned ise, on idee hoonete kaunistamisest, et muuta nad arhitektuurseks, või ideede vähesus kaunistustes tõtt-öelda üsna tülgastav. Niisiis me püüame leida viise, kuidas luua tähendusrikast liigendust ja ruumi ning rõhume materjalide omavahelise hea suhte väljatöötamisele. Teadmine, kuidas täpselt väljenduda, eriti jooniste kaudu, on väga oluline.

Laura Linsi: Arendajatele esitatakse palju nõudmisi, et nende uusarendus pakuks linnale uusi mänguväljakuid, õuealasid ja muid hüvesid. Avalik ruum on nüüd kohustuslik peatükk ehitusloa taotlemisel ning peab selgelt väljenduma arendusstrateegias. Kas see on alati nii olnud?

Dann Jessen: Avalikule ruumile tähelepanu pööramine on saanud tavaliseks. Seda nii selle väärindamise ja tähelepanemise mõttes, aga ka meetodina, kus disaini ja autorlust hoitakse tagasi. See pole alati nii olnud.
  


Julian Lewis: Sellest on tõesti saanud oluline teema. Terminoloogiat sellest rääkimiseks ei olnud varem isegi olemas. Tänapäeval peab ka kõige ahnem, küüned enda poole tegutsev arendaja näitama, kuidas ta läheneb avalikule ruumile ja huvile. Eeldatakse, et nad initsieerivad selle teema.

Laura Linsi: Easti tegevusel on selles ilmselt oma roll olnud mängida. Kas seda arutelu on nüüd veel võimalik laiendada?

Julian Lewis: Arvustasin hiljuti üht riiklikku kava, mis käsitles Londoni linna avalike ruumi projektide teostamist. Minu ülesanne oli anda hinnang uutele planeerimist puudutavatele juhenddokumentidele. Ühel hetkel ütles tegevmeeskond, et alla teatud summa maksva projekti puhul ei muretse nad liialt planeeringule vaheülevaatuste korraldamise pärast. Küsisime, kui palju taolisi projekte neil on. Selgus, et palju. Ilma igasuguse omavahelise seoseta on sellised väiksed projektid justkui pisikesed kiud, millest igaüks valmib teatud arvu tänavakivide ja ehk mõne puuga. Mõistsin, et eraldi võivad need projektid näida ebaolulisena, kuid koos vaadatuna on neil suur mõju. Ilmselgelt tuleks nad kokku koguda ja luua üks suur projekt. Sellise arutelu jaoks on Londonis veel väga palju ruumi.

PROJEKTID

Rainham, Riverside. Asukoht: Rainham, Ida-London. Aasta:1995-2014-… .

Fotod: Jason Orton

Need fotograaf Jason Ortoni fotod ei ole tehtud Easti tellimusel. Jason isegi ei teadnud, et need kohad on projekteeritud, rääkimata sellest, et see oleks Easti töö. Sellegipoolest jäädvustavad fotod täpselt atmosfääri ja ruumilise omaduse, mida püüdsime projekteerides saavutada. Disainisime sellesse kõrvale jäetud maastikku viisil, mis seda tunnustab. Thamesi jõeäär Reinhamis on võimas ruumiline kogemus. Jalutades corten terasest ja betoonist tugimüüri ääres, tuleb eriti hästi esile metsiku jõe ulatuslikkus ja kaunis tühjus, mis on tekkinud autoteede ja suurte ligipääsmatute laohoonete vahele sisemaal. East projekteeris seeria erinevaid ühenduslülisid teeradada, treppide, kaldteede, istmete ning betoonist kallakute näol, mis olemasolevasse maastikku sisse lõikavad. Need ruumilised sekkumised suhestuvad jõe, soo, teede ja laohoonetega viisil, mis pakuvad külastajale kõrvaltvaataja rolli asemel võimaluse tegelikult kohal olla.

Wood Green & Green Lanes. Asukoht: Wood Green Põhja-Londonis. Aasta: 2015

Foto: Grant Smith

See kolme kilomeetri pikkune projekt hõlmas koostööd erakordselt mitmekesiste huvigruppide, klientide, kogukondade eestvedajatega ning mitmesuguseid rahastusallikaid ja projekti ettepanekuid. Läbirääkimised kõikide nimetatud gruppidega projekti elluviimiseni võtsid mitmeid aastaid, aga see ei tähenda, et kõik seotud protsessid aeglased oleks olnud. Käesolev joonis, mis tekkis ja korrastus joonistamise käigus, oli esimene katse jäädvustada kogu projekt ühe korraga. Me kutsume sellist joonistust „karvaseks joonistuseks“ – kõiksugused mõtted ja ideed joonistatakse ning kirjutatakse üles ühe istumise käigus kuni uusi enam ei teki. Selle kiirelt tehtud joonistuse eesmärk oli tuvastada täielik, kuigi vältimatult tinglik, kogum ideid ning nende omavahelisi suhteid. Karvane joonistus on üks viis mõtteid kinni püüda, samuti on see vahend nende nii endale kui ka teistele tutvustamiseks.

Park House  Aparthotel. Asukoht: West Ham Lane Ida-Londonis. Aasta: 2015-

Foto: David Grandorge

Easti perspektiiv seda hoonet projekteerides oli linnalik – arhitektuurseid otsuseid mõjutas eelkõige olemasolev olukord igal küljel. Me kasutasime kolme materjali: telliskivi, eelvalatud betoonelemente ja alumiiniumi. Me heitsime täielikult kõrvale väikedetailid või fassaadi kaunistamise ja eelistasime suunata kogu töömahu nende kolme materjali proportsioonide ning asetuse hoolikale väljatöötamisele.

Betoonist esimene korrus tekitab selge horionstaalse joone, millest ülesse poole jääb telliskividest hoonemaht – katkematu vormitud seinapind, mis loob ühtse linnaliku mahu, mis sisaldab erinevaid kasutusi. Aknad on suured ja veel suuremadki viimasel kahel korrusel. Teiselpool tänavat idapoolsest fassaadist asub park ning see fassaad on tõmmatud krunipiirist sissepoole, et luua laiem kõnnitee. Mört telliskivide vahel on sel fassaadil tellistega sama värvi. Hoone teised küljed kohanduvad külgnevate tänavate ja hoovidega lõdvemalt. Varikatus sissepääsu kohal, katusealune ja paviljon on läveks väiksemas skaalas. Nad on kutse hoonele lähemale tulemiseks.

Elthami peatänav. Asukoht: Eltham Kagu-Londonis. Aasta: 2015-2017

Foto: Nik Klahre

See avalik ruum Elthami peatänava ääres Passey Place’i põiktänaval oli eelnevalt olemas, kuid üle koormatud ning kehva kvaliteediga. Uus lahendus, mis hoomab ristmikku, aeglustades seeläbi autoliiklust ning ühendades mõlemad tänavapooled, kasutab maas triibulise mustriga graniitsillutist, erinevaid puid ning graniidist istmeid, millesse on graveeritud kohalike inimeste nimed nagu on kombeks linnas olevatel memoriaal-pinkidel. Kuigi Elthami peatänava parandustööd on eelkõige uueks mõnusaks taustsüsteemiks, on Passey Place’i tänavalõik projekti osa, kus disain on kõige selgemini märgatav. See toob esile piirkonna mitmekesise ajaloolise identiteedi, mida kannavad ümbritsevad art deco stiilis Courtauldi instituut, Eltham Palace ja Well Hall Pleasaunce’i viktoriaanlik puudesalu.

LAURA LINSI on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, Rhode Island School of Designis USAs ja Delfti Tehnikaülikoolis Hollandis. Ta töötab kunsti-, näituse- ning avalike ruumi projektidega nii arhitekti kui ka õppejõuna. 2016. aastal asutas Laura koos Roland Reemaaga kollektiivi RLOALUARNAD, et uurida argipäeva keerukusi linnas ja maal.

PÄISES foto: Nik Klahre
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2019), peateema Autor

JAGA