Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?
On ilmne, et arhitektuur ei ole pelgalt ratsionaalne praktika. Igas ettepanekus on otsuseid, mida me ei seleta – ei taha, ei oska, ei mõista seletada. Arhitektuur ei ole selles osas mingi erandlik nähtus. Seletamatutest motiividest kubiseb ka poliitika, ärijuhtimine, laste kasvatamine, kunst, kirjandus, samuti olme, vähemalt minu jaoks. Erinevatel olenditel on selle seletamata jäämisega toime tulemiseks erinevad strateegiad, mõned on väga individuaalsed, teised kollektiivsed, on institutsionaalseid ja korduvaid ning igakordselt uuesti leiutatavaid. Mind on seletamise küsimus pikka aega vaevanud. Ma püüan järgnevalt kaardistada mõned teemad, mis selles asjas ikka ja jälle pinnale kerkivad ning mida tähele pannes võime oma praktikat pisut paremini suunata.
Hämaral osal on oma ajalugu, mis võimaldab eraldi uurimist. Õigupoolest on neid ajalugusid rohkem kui üks – ühiskonnana oleme me jaganud mingeid seletusi küll piirkonniti, küll ajastute kaupa, kultuurifraktsioonides ja vanusegruppides, etnilise, usulise või haridusliku jaotuse järgi. Igal olendil on lisaks oma seletuste kujunemise lugu – kuidas ta arenedes ja muutudes oma seletatava maailma osa koosseisu laiendab ning kuidas ühed seletused teistega asenduvad. Mingit sedalaadi uurimistööd käesoleva teksti kirjutamiseks tehtud ei ole, kõik klimbid on välja korjatud kogemuslikust supist, mida minu elu keedab.
Ma räägin arhitektuurist ruumikohaste ettepanekute tegemise praktikana, kuid siduvad osutused kaasavad ka arhitektuuri kui olemasoleva ruumilise keskkonna ülesehituse. Hämara komponendi ilmnemine mõlemas vaates seob need erinevad arhitektuuri tähendused antud küsimuses sarnasteks. See sarnasus lubab loota, et selline küsimuse püstitus võiks paeluda ka mittearhitekti. Seda enam, et arhitektuur on mõnes mõttes vaid näidisala, mille najal tollest hämarast osast rääkida. Nagu juba nimetatud, ilmneb ta ka teiste nähtuste koosseisus.
Hämaraks osaks nimetan ma neid aspekte projektist või mõnest muust arhitektuursest ettepanekust, mille kohta arhitekt eelistab ratsionaalseid selgitusi mitte jagada. Kui me tutvustame ettepanekut tellijale, ametkonnale, kolleegidele või üldsusele, räägime me mõnest ettepaneku aspektist. Me ise nimetame, et räägime olulisematest asjadest. Mõne rääkimata jäänud aspekti puhul oleme valmis vastama küsimustele, teiste puhul ei ole meil midagi öelda. Me kas ei tea isegi, miks asjad just nii on laotunud või arvame millegipärast heaks oma kaalutlusi mitte esildada. Selle hämara ja poolhämara tsooni isepäradest katsungi rääkida. Mul on hämara osa kohta märksa rohkem küsimusi kui vastuseid.
Kui ma räägin siin ratsionaaliast hämara osa vastandina, siis see ei pruugi olla ainus hämara osa määratlemise viis. Kui meie praktika ei ole üles ehitatud ratsionaalsusele, vaid näiteks emotsionaalsusele, siis hämar osa oleks see, mis ei ole emotsioonidel põhinev. Samuti võib hämaraks osutuda mittekeskkondlik, mittekompositsiooniline või mittefunktsionaalne. Väikeste jõupingutuste tulemusel suudan ma taandada kõik need erinevad aspektid omamoodi lokaalseteks ratsionaalsusteks, millel on oma reeglid, omad põhjuslikkused. Ratsionaalsuseks nimetan ma igasugust kaalutluspõhist seost, mitte mõnd hierarhilist kõikehõlmavat mõistuspära. Iga kaalutlus toob kaasa oma ratsionaalsuse, mis võib olla teise ratsionaalsusega vastuolus. Oma ratsionaalsus on funktsionaalsusel, konstruktsioonil, energiatõhusususel, isolatsioonil, mõnikord ka mahulisel kompositsioonil. Hämaraks saab (või jääb) asi siis, kui me seda ratsionaalsust ei näe või ei näita.
Miks me hämarast osast vähe räägime? Ühelt poolt on ratsionaaliast lihtsam kõneleda – seletuse kui rääkimise vormi omadus peaks ju olemagi selgus, hämar osa ei kipu selgusega hiilgama. Üheks põhjuseks võib olla ka hirm olla väljajääja – hämar osa püüab siduda osalisi läbi jagatud teadmatuse. Samas soovib ta end esildada kui omamoodi teadmist, mille sisust keegi ei räägi ja mille mõistmist on seetõttu võimatu kontrollida. Osapoolel, kes seda teadmist ei jaga või ei tunnista, võib jääda endast pilt kui mittearusaajast. See omakorda on meie koolisüsteemiga sissekasvatatud läbikukkumise tunnus. Keegi ei taha ennast üldjuhul läbikukkununa esitleda.
HÄMARA OSA ALLIKAST
Kui monokultuursetes keskkondades võib seletamata jäävale osale anda ühise jagatud nime – jumala tahe, looduse vägi, taevane jõud, kõiksuse kord, siis on temale osutamisega kaasatud see osa maailmast, mida antud jõu meelevald haarab. Hämara osa allikaks võib olla ka arhitekti seest tulev jõud – kõhutunne, kuues meel või väga heaks arhitektiks olemine. Hämar osa võib lähtuda kohast genius loci või geomantilise kaemuse näol. Ta võib tuleneda ka ajast, esindades aja vaimu. Üliõpilased on teinud projekte, kus pakutav ruumiline kooste väljendab vaimsust ühiskonna üldisele pragmaatilisusele vastandudes.
HÄMARA OSA ESILDAMISEST
Hämarat osa võib soovida varjata ja võib tahta välja panna. Ehkki arhitektuuri kuvand eeldab tegijalt pigem ratsionaalsust, püüab projekti tutvustav arhitekt leida selgitusi ka otsustele, mis on algselt tehtud ilma selge põhjuslikkuseta. Kui arhitekti käsitleda kunstniku või müstikuna, võib ta ka selged ratsionaalsed kaalutlused maskeerida salateadmise väljenduseks.
HÄMARA JA RATSIONAALSE OSA BILANSIST
Hämarat osa võib olla projektis rohkem või vähem. Hämarat osa võib olla meie praktikas rohkem või vähem. Me võime esitleda hämarat osa suurema või väiksemana sellest proportsioonist, mida me iseenese ees tunnistame.
Mõni asi algab ratsionaalselt, kuid asja koosseisus kasvab hämar osa, kuni ta domineerima hakkab. Hämar osa on nagu Trooja hobune – tema varjus võib asja koosseisu lisanduda täiesti uusi ratsionaalsusi. Üks ühiskondliku kooste näide on vabamüürlus. Kui ta sai alguse kiviraidurite-müürimeeste ametkondlikest organisatsioonidest. Liitu kuulujad olid osaduses teadmistega ühest ühiskonna jaoks tarvilikust praktikast. Tolle praktika koosseisus esitleti organisatsioonist väljapoole ka hämarat osa, mis vormistati võimuandvaks salateadmiseks. Tasapisi kirjutati liidust müüriladumise ja kiviraiumise oskused tolle salateadmise tagant välja ja lisandusid täitsa teistsugused huvid ja kaalutlused. Praegustel vabamüürlastel pole enam müüriladumisega mingit seost. Samasuguseid metamorfoose sünnitab hämar osa projektide koosseisus.
HÄMARA KOMPONENDIGA LEPPIMISEST
Võib täheldada erinevaid viise, kuidas me lepime selgituse puudumisega. Arenevate olenditena on meil kõigil kogemusi seletamatutest nähtustest. Me elame maailmas, mis on märksa vanem kui meie selgitusi otsiv mõistus. Paljud reaalsust kujundanud protsessid on toimunud meie kogemuse eelselt. Taevakehade tekkimine, geoloogiliste formatsioonide muudatused, eelnevalt ehitatud linnad ja millegipärast valesse sahtlisse sattunud kollane savikauss võivad, aga ei pruugi pälvida meie tähelepanu selgitust vajavate nähtustena. Tegutsevate agentide suur hulk piirab samuti ühe olendi võimekust kogu tegelikkust ratsionaliseerida. Seega oleme me harjunud, et mingi osa maailmast jääb selgitamata. Me võime omistada tollele selgitamata jäävale osale erinevat tähtsust – mõistatus võib olla meie jaoks maailma olulisem pool, aga me võime ta ka maha vaikida ja tunnistada ainult seda osa, millele me suudame ratsionaalse selgitava sildi külge kleepida.
Kui hämarat osa esindab keegi teine, saab välja tuua kaks metafoorset leppimisviisi. Lapselik vaatamisviis võtab pakutud seletamatuse vastu kui oma võimete piiratusest tuleneva paratamatuse. Laps peab sageli leppima täiskasvanute regulatsioonidega, mis lähevad vastuollu lapse jooksvate ratsionaalsete eelistustega. Teine leppimisviis on vanemlik, mis võtab seletamatut kui mingit väheolulist lapsikut uidu, mis ei vääri pingutust mahatampimiseks ja enese jaoks arusaadava korra raamidesse paigutamiseks. Olgugi, et need metafoorid tulenevad ehk aeguva peremudeli suhtelaotusest, on neil praegu aktiivsete põlvkondade jaoks vast arusaadav sisu.
Oluline leppimise juures on ka hämara osa positsioon kaalutluste hierarhias. Me võime olla valmis leppima hämara osaga, kui ta puudutab asju, mille jaoks meil ratsionaalsed kaalutlused puuduvad. Me võime teistel juhtudel olla valmis tunnistama hämara osa poolt juhitud otsuseid ka kohtades, kus ta ühe või teise ratsionaalsusega vastuollu läheb.
HÄMARATE JÕUDUDE LIITLASVÄGI
Kui vaadata projekti kui üht agenti, kelle soov on minna oma tagajärgede lõpuni, saab teda käsitleda omamoodi värbamisinstrumendina. Projekt katsub enesega liita võimalikult palju tegutsejaid – enesega liitmine tähendab projekti poolt vaadates impulssi, mis paneb ümbritsevad osapooled liikuma projekti teokssaamise suunas. Projekti jõud on seda suurem, mida rohkem on liitunud agente. Eriti olulised on need liitlased, kellest otseselt sõltub projekti teokssaamine – arendaja ja rahastaja peavad uskuma projekti rentaablusse, ametkonnad peavad nägema, et kõik regulatsioonid on järgitud, kasutajad peavad tahtma loodavat formatsiooni kasutada. Erinevad osalejad haaratakse projekti pooldajate ridadesse erinevate söötadega – kelle jaoks on oluline kasum, kelle jaoks mugavus, kelle jaoks turvalisus. Erinevad jagatud kaalutlused on suurepärased sidemete sõlmimise punktid. Samas on paljude osapoolte liitmine alati keerukas ja ennustamatu kulgemisega protsess. Hämara osa võimekus sisaldada iga vaataja jaoks just temale olulisi kaalutlusi muudab seletamatu komponendi instrumentaalselt viljakaks.
Ühtlasi võib hämar komponent sama ootamatul viisil tekitada projektile vaenlasi.
Kui arhitekt ütleb, et projekti sellisesse laotusesse on liidetud jumala kohalolek, siis kõik osutatud jumalasse uskujad peaksid koonduma kavandi toetajate hulka. Kui samalaadse pretensiooniga esinevad erinevad kavandid, muutub hämar osa üheks diskuteeritavaks väljaks. See võib tõsta küsimuse alla osutaja osaduse määra – kavand on seda rohkem jumalaga seotud, mida usutavamalt on jumalik seda teinud arhitekt. Seetõttu võtavad arhitektid aeg-ajalt ennast esitleda hämarameestena.
HÄMARA OSA GENEALOOGIAST
Millal hämar osa projekti siseneb? Kui projekti tutvustamise faasis võib täheldada erinevaid hämara ja seletatava osa bilansilisi laotusi, siis kas võib tuvastada momendi, millal hämar osa alustab otsuste mõjutamist? On kaks pisut erinevat vaadet – ühelt poolt võib öelda, et arhitekt alustab ratsionaalselt. Alustab funktsionaalsest programmist, ümbruse analüüsist, suundadest, sihtidest, maastikust, liiklusest, mis on kõik ratsionaalsele analüüsile allutatavad. Sünteesivas faasis asjade koosvaatamise tulemusena problemaatika keerustub ning tegemist nõudvad otsused ei allu enam selgetele üksikkaalutlustele. Siis liitub intuitsioon ja äratab hämara osa. Teine vaade ütleb, et arhitekt on algusest peale ühe jalaga hämaras tsoonis. Omades sirgelt vaatavat ja kõõritavat silma nagu üks tegelane Madis Kõivu romaanis, liigub arhitekt lahenduse poole kahest suunast – ratsionaalselt poolt ja hämaralt poolt.
Kui me ütleme, et arhitektuur on algusest peale seletamatu praktika, säilib tegijal õigus igale miks-küsimusele vastamata jätta. Kui selline õigus on kohal esimesest skitsist kuni tööjooniseni, on ühiskonnal väga raske sedalaadi tekkinud kavadesse materiaalset ressurssi investeerida. Minu isiklik eelistus on ilmselt võimalikult paljude otsusteni jõudmine ratsionaalsuse piirides. Siis jääb hämaraks osaks too ülejäänu, millel on selgitaja või kuulaja jaoks vähem tähtsust. Aga ma ei ole näinud, et see vaatamisviis oleks domineeriv.
Võib küsida, kas arhitektiks saamine eeldab hämara osaga tegelemist algusest peale või lisandub see repertuaari meisterlikkusega koos. Kas arhitektuuri õpetades peaksime alustama ratsionaalsusest ja eeldama hämara osa iseeneslikku lisandumist oskuste omandamisega koos? Või on arhitektuuriõppe esimeseks sammuks initsiatsiooniriitus, millega omistatakse õppijale õigus jätta oma kaalutlused esildamata?
HÄMARA OSA ÜHISKONDLIKUST JÕUST
Hämaramehed on ajast aega soovinud oma osaduse kohta ühiskonnalt tunnustust pälvida. Kui üks müstik suudab nõutada oma hämarale jõule üldsuse mandaadi, saab ta õiguse koostada osaduspõhiseid hierarhiaid, öelda, mis on parem, mis halvem ilma põhjustele osutamata. Positsioonide haaramine põhineb sageli hoopis vähem hämaratel võitudel. Kui arhitekt saavutab tunnustuse näiteks oma täisratsionaalsel loomingul, võib ta edu jätkumise tagamiseks hakata saadud tähelepanu konverteerima hämara osaduse renomeeks. Hämarapõhine autoriteet annab õiguse teha eksperdi staatuses meelevaldseid avaldusi. Kui sealjuures arhitekt ei loobu oma ratsionaalsest mõtteviisist, võib hämarapõhine tunnustus anda tema avaldustele lisajõu.
Hämarapõhise autoriteedi ihaldusväärsuse näiteks on ka müstikuteks pööranud ärimehed ja poliitikud, kes jätkavad oma ametialast tegevust tollekohaste kaalutluste väljal, kuid esitlevad ennast üldsusele ka vaimse või spirituaalse liidrina.
Ühiskonna jaoks on üldjuhul nii, et kui esitada ühe asja otsustamiseks kaks teed, millest üks on ratsionaalne ja teine hämar, siis kaasav ühiskond eelistab ratsionaalset viisi. Kui asi on ühiskonna jaoks väheoluline, siis ta lepib hämara otsusega kergemini. Arhitektuur on ühiskondlik loome ja toimub ühiskondliku raha eest. Seega võib nõuda/eeldada arhitektilt, et ta annaks arusaadavad dilemmad ühiskonnale arutada. Ma arvan, et hämarat osa ei saa meie ühiskondlikust reaalsusest välja kirjutada – ei arhitektuuri, kirjanduse, poliitika ega teiste praktikate koosseisust. Samas ma arvan, et temast rääkimine aitab meil tema erinevaid vorme tundma õppida, tuvastada ja mõjutada. Ma tahaks, et me võime hämara osa iseloomu kohta küsida, et me võiks teda tunnustada ja tagasi lükata. Tahaksin, et saaksime oma osalustest ja osadustest rääkida ja neid läbi valgustada, neisse oma ja teiste kaalutlusi projitseerida. Esialgu ehk omavahel arhitektidena ja siis ka ühiskonnana.
INDREK RÜNKLA on arhitekt. Ta on töötanud pikalt büroos Alver Arhitektid ja õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, hetkel on ametis Kultuuriministeeriumis arhitektuuri- ja disaininõunikuna.
Üleval: keskaegse kavandava ehitusmeistri nähtavateks atribuutideks olid sirkel ja mõõdunurk. Samas polnud pelk täpsus see, mis lasi tal kuninga kõrval kujutatud saada.
Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94)
