Lugu harmooniate lõhkumisest ja dissonantsi väärtustamisest.
1974. Pikad betoontalad, kõrged hooned, majad all, inimesed ülal. Kraanad tõstavad betooni, diiselmootorid möirgavad. Ruum killustatakse. Sotsiaalsed klassid eraldatakse üksteisest. Liiklejad lahutatakse. Uus maailm, mis ei meenuta millegi poolest vana. Aegruum on lõhutud.
2018. Platvormil mängib ansambel elektrikitarri ja löökpille. Kollased vihmavarjud. Kamp noori. Pered ja lapsed künnavad maad ning istutavad aeda rikkalikku taimestikku. Platvormi all seisavad poiss ja tüdruk, kes karjuvad oma telefonidesse. Neid eraldab trepikäik. Betoon. Linnakunst.
Soovime teile rääkida kahe modernistliku projekti loo: üks Tšiilist, teine Soomest. See on jutustus abstraktsest ruumist, millele antakse uus väärtus, ja muudatustest, mis loovad võimalusi iseorganiseerumiseks. Tegu on looga, mis võiks meid õpetada 20. sajandi arhitektuurivoolude ambitsiooni enam hindama.
TASANDID
20. sajandi alguses sütitas uus mõttesuund arhitektide kujutlusvõime: neid paelus idee linnast, mis koosneb võimsatest vertikaalsetest omavahel eri tasanditel ühendatud hoonetest. Kõikjal Euroopas vaimustusid arhitektid ajastu vaimust, linnaelu keerles masinate ümber ning sõnad nagu „mobiilne“ ja „dünaamiline“ olid osa žargoonist. Arhitektuur muutus uues maailmas tähtsaks ja pakkus linnadele paindlikke lahendusi, mida nood ihalesid.
Vastloodud moodsate linnade killustunud ruumi liitsid tervikuks sillad ja tunnelid. Le Corbusier’ järgi pidid tänavad olema mitmetasandilised, need olid „muutunud linna uueks organiks, ülitähtsaks iseseisvaks üksuseks.“1 lisaks tuli luua teed, mis eraldaks jalakäijad sõidukitest, et liiklusvool linnas sujuvamalt kulgeks ning leida kohad puhkealadele.2 1940. aastatel kirjutas Le Corbusier need „tänavate aseained“3 sisse oma Marseille Unité d’habitation projekti. Tõstetud tänavad, nagu uut ideed nimetama hakati, olid hiljem tähtis osa tollasest moodsast ehituskunstist.
Euroopa ja Ameerika Ühendriikide modernistlikke sotsiaalelamuid on karmilt kritiseeritud ning kogu tänavad-õhus-kontseptsiooni on peetud rängaks eksimuseks. Paljud ütleksid, et see on näide modernismi täielikust läbikukkumisest, need on „inetud, sotsiaalse allakäigu, uimastikasutuse ja perede lagunemise“ põhjustajad.4 Tõstetud jalgteid on nimetatud üheks sellise kuritöö süüdlaseks.5 Arusaam, et modernistlikus vaimus loodud ruumid mõjuvad halvasti kogukondadele, kes neis elavad, on viinud selleni, et paljud elamurajoonid mõlemal pool ookeani on maha lammutatud.
MODERNISMI ELU JA SURM
Charles Jencks väidab, et modernne arhitektuur suri aastal 1972, mil lammutati kurikuulus sotsiaaleluasemete rajoon Pruitt-Igoe. Kui see väide on tõene, siis kehtib see üksnes Ühendriikide ja Mandri-Euroopa arhitektuuri kohta. Mujal maailmas modernistlik ehituskunst lausa õilmitses.
Näiteks Ladina-Ameerikas tehti Mehhikost Argentinani jõulise sotsiaalse tegevuskavaga „töölisklassi puudutavaid kõige radikaalsemaid katsetusi“.6 See kestis 1940. aastatest kuni 1980. aastate keskpaigani. Selliste ettevõtmiste hulka kuulusid mastaapsete elamukomplekside püstitamine, aga ka spordihoonete, raamatukogude ja koolide ehitamine. Lina Bo Bardi SESC Fábrica de Pompéia nimelises spordi- ja puhkekompleksis São Paulos (Brasiilia) olid muu hulgas eri tasanditel sillad, mis ühendasid kaht pilvelõhkujat. Kompleks valmis 1985. aastal.
Isegi Euroopas on täheldatav, et ajal, mil modernistlikke hooneid lammutama asuti, oli mõnes perifeerses linnakeses moderniseerimine ja linna ümber planeerimine alles hoo sisse saanud. Selline üldistus kehtib eriti ilmekalt Ida-Euroopa ja Põhjamaade kohta.
Meie loo kaht peategelast hakati looma kusagil aastatel 1969–1970. Üks neist asub Ladina-Ameerika lõunaosas Tšiilis, teine Põhja-Euroopas Soomes.
TULEVIKU POOLE VAADATES
1960. aastate lõpus haaras moderniseerimisunelm Santiago (Tšiili) ja Helsingi (Soome) ning mõlemas pealinnas asuti linnapilti uuendama. Alguses korraldati Santiago keskuses asuvas San Borja kvartalis tõeline n-ö tabula rasa ning 300 peret asustati ümber uude modernsesse elamukompleksi, mis sai nimeks Remodelación San Borja. Samal ajal hävitati Helsingis terved kvartalid ja puidust hoonetega linnaosad. Pasila oli 3000 elanikuga puithoonestusega töölisküla. Raudteeäärne asula pidi muutuma kasvava metropoli uueks keskuseks.
Modernistliku ehituskunsti ideaale järgides ei jäetud olemasolevast midagi alles. Uue ilmega San Borja ja Pasila kelkisid nüüd pilvelõhkujatega. Maju ühendasid tõstetud tunnelid, mis eraldasid jalakäijaid autoliiklusest.
Kummalgi juhul ei viidud arhitektide visiooni täielikult ellu. San Borjas ehitati välja üksnes pooled kavandatud ehitistest ning väike osa jalakäijatunnelitest – ainult neli 21 hoonest ühendati. Pasilas valmis kaks kolmandikku algsest linna laiendamise projektist, mille aluseks oli arhitekt Reijo Jallinoja diplomitöö (1967). Kolmest planeeritud tasandist sai valmis kaks.
Nagu kõikjal mujal maailmas, kritiseeriti ka San Borja ja Pasila jalakäijasildu. Pasilas olid need pinnuks silmas kohe algusest peale ja edasistes projektides olid arhitektid sunnitud oma lähenemist muutma. San Borjas leidis uuenduse unistus valusa lõpu sõjaväelise riigipöörde ajal, mis jättis elanikud ilma heaoluriigi hüvedest. Jalakäijasillad lagunesid ja muutusid probleemiks, 1990. aastatel piirati need taradega ning suleti avalikkusele.
Pasilas on endiselt ehitusbuum, asula keskosa arendatakse edasi. Ometi pööratakse nüüd, muutuste pöörises, tõstetud jalakäijasildadele, mis kunagi olid „unustatud nurgakesed“ (Helsinki Urban Art), märkimisväärselt tähelepanu: tegu on linnakunstiga. 2017. aastal alustati rohujuuretasandi liikumist ja linnakunstnikke kõikjalt maailmast kutsuti üles katma tühjad hallid seinad kunstiga.
Remodelación San Borja tõstetud jalakäijasillad taasavastati aastal 2013, mil noored aktivistid panid aluse projektile Pasarelas Verdes. Selle käigus korraldatakse muuhulgas regulaarseid üritusi, millele on nimeks antud Muusika + Taimed: koristatakse, tegeldakse linnaaiandusega, selle taustaks mängib elav muusika. Taoliste ettevõtmiste abil saavad Pasila ja San Borja tõstetud tänavad uue hingamise. Viimaks on need avalik ruum, mis täidab algset eesmärki.
Taoliste ettevõtmiste abil saavad Pasila ja San Borja tõstetud tänavad uue hingamise. Viimaks on need avalik ruum, mis täidab algset eesmärki.
MITMETASANDILISE RUUMIKORRALDUSE VÕIMALUSED
Huvitaval kombel on tõstetud jalakäijasillad nii Pasilas kui ka San Borjas muutunud moodsaks kultuuri- ja sotsialiseerumisruumiks. Modernistliku visiooni purunemine tekitas midagi uut ja ootamatut. Nende edulugude näitel on võimalik taoliste alade väärtust märgata ka mujal.
Progressi ja uue ratsionaalsuse nimel tahtsid modernismi arhitektid täielikult ümber defineerida traditsioonilise vormi ning asendada see uue ruumisüsteemiga. Mitmetasandilised avalikud alad ja tänavad olid selle nägemuse võtmekomponendid. Linnaplaneerimises on n-ö lõhkumine selle lähenemise pärand.7 Ometi võib vahel ühiskonnakorraldus ja poliitiline õhkkond nendele struktuuridele uue tähenduse andmise võimatuks teha. Võib ka juhtuda, et arhitektid ja planeerijad on ise naiivsed või mõelnud ehitistest liiga lihtsalt. Kuigi suur osa nende konstruktsioonide vastu suunatud kriitikast on õigustatud, peame meeles pidama, et põhiprobleem ei olnud mitte ruumis, vaid ühiskonnas. Siin on võimalik märgata seoseid segregatsiooni ning mustanahaliste järjepideva represseerimisega Ameerika Ühendriikides ning töötuse ja töölisklassi allakäiguga industrialiseerimisest toibuvas Euroopas.
Arhitektide ja kriitikutena näeme modernismi tihti kui ideoloogilist hüperplaneerimise ajastut. 1960. ja 1970. aastatel seati tõepoolest sihiks teha sotsiaalseid muutusi ehituskunsti kaudu. San Borjas ja Pasilas muutusid uued kõrgelennulised ideed anonüümseteks ruumilahendusteks, teiseks reaalsuseks, mis nüüd, aastaid hiljem ja muutunud ühiskonnas pakuvad uusi võimalusi.
Näib, et ruum, selle nüansid, kasutus ja tähendus – see detailirohke protsess, mille käigus luuakse keskne linnaruum –, võib radikaalses ja abstraktses modernismivoolus hoopis teise varjundi saada. Mitmetasandilisus, lõhed ja eralduskohad, mis jagavad ruume ja kasutusalasid osadeks, mis loovad tõkkeid ja veidrusi, on ka positiivse kõrvalmõtte kasvulavaks. See „võimalusterohke ruum“ (loose space8) on väga oluline sotsiaalses tähendusloomes ja muutuses. Otstarbetud ehitised San Borjas ja tühjad betoonseinad Pasilas on kohad, kus tuttav sisu lõpeb, tehakse ruumi kujutlusvõimele ning igavasse igapäeva tekivad justkui õhuaugud, kust saab tärgata miski uus.
Loodame oma looga vihjata, et lisaks lammutamisele on ka muid võimalusi, näiteks sotsiaalne ruumiloome.
Kui tuleme tagasi Pruitt-Igoe lammutamise juurde aastal 1972 ja hoiame meeles Charles Jencksi modernismi lõpu ideed, siis loodame, et siin välja toodud paralleellood aitavad näha valikuid. Modernistlikel projektidel on oma väärtus, mis tuleb üksnes üles leida ja ellu viia. Kuna betoonehitiste rajamisel on tehnilisi probleeme ja me püüdleme pidevalt majanduslikult tõhusamate lahenduste poole, on 1960. ja 1970. aastate modernistlike hoonete lammutamine ja muutmine praegu üleilmne suur probleem. Loodame oma looga vihjata, et lisaks lammutamisele on ka muid võimalusi, näiteks sotsiaalne ruumiloome.
Mineviku taagast vabanemine ei tähenda keskkonna vägivaldset hävitamist. Tagasivaatav mõttemuutus võimaldab tehtut hinnata teisest perspektiivist ja lasta mõttel lennata.
JÄRELSÕNA
Me ei tea, et Eestisse oleks kunagi mitmetasandilisi elurajoone rajatud. Erandiks võib olla Lasnamäe kanal, paekivisse süvistatud Laagna tee, aga Lasnamäed ei saa kuidagi pidada läbimõeldud mitmetasandilisuse näiteks. Lasnamäe on kunstnikke varemgi ligi tõmmanud, millest annab tõestust Raul Kalvo võimas ajutine skulptuur „Uurijad“, mida esitleti mõni aasta tagasi LIFT11 festivali käigus (publicspace.org), aga ka Lasnaidee treppide värvimise aktsioon või sisearhitektuuri tudengite Lasnaviljamäe installatsioon Pallasti sillal. Tagasihoidlikumad projektid, mis sarnast vaimsust Eesti arhitektuuris esindasid, olid näiteks Tuljaku kohvik Pirita maanteel Tallinnas (Valve Pormeister 1964–1966) ning mõned Toomas Reinu tööd, näiteks Rapla KEKi kontorid (1971–1977) ka Vändra (1969–1978) mitmetasandilised elamud. Muu hulgas vihjas vabaõhukino Katusekino Viru keskuse katusel sellele, et modernistlike (antud juhul postmodernistlike) ruumide ümberhindamisel on võimalik lagedale tulla ootamatute ja uuenduslike lahendustega.
DALIA MILIáN BERNAL on Mehhiko arhitekt, kes on lõpetanud Darmstadti Tehnikaülikooli Saksamaal. Bernal kirjutab praegu doktoritööd Soomes Tampere Ülikoolis. Ta on töötanud teaduri ja õppejõuna Querétaro Ülikoolis (Universidad Autónoma de Querétaro). Bernal on alati tundnud huvi sotsiaalsete protsesside ja ruumi seoste vastu. Viimastes uurimustes on ta keskendunud tühja, maha jäetud ja täpselt ette määramata funktsiooniga linnaruumi teisendustele ja sotsiaalpoliitilistele muudatustele Ladina-Ameerikas.
PANU LEHTOVUORI on planeerimisteooria professor Tampere Ülikooli arhitektuurikoolis. Lehtovuori teadustöö fookuses on kriitiline linnateooria ja nüüdisaegsed linnaruumi mudelid.
PÄISES: San Borja. Foto: Bruno Giliberto
AVALDATUD: Maja 95 (talv 2019), peateema Triiv
1 Gold, J. R. (1997). The Experience of Modernism: Modern Architects and the Future City 1928–1953. London and New York: E & FN Spon
2 ibid
3 ibid
4 Dobraszczyk, P. (14.08.2015). Sheffield’s Park Hill: the tangled reality of an extraordinary brutalist dream. The Guardian, https://www.theguardian.com/cities/2015/aug/14/park-hill-brutalist-sheffield-estate-controversial-renovation
5 Murphy, D. (2016 juuni / June). Notopia: The fall of streets in the sky. The Architectural Review, https://www.architectural-review.com/essays/campaigns/notopia/notopia-the-fall-of-streets-in-the-sky/10006944.article
6 Carranza, L. E. & Lara, L. F. (2014). Modern Architecture in Latin America: Art, Technology and Utopia. Austin: University of Texas Press.
7 Avermaete, T. (2003). Stem and Web: A Different Way of Analysing, Understanding and Conceiving the City in the Work of Candilis-Josic-Woods. Kogumikus / In: Team 10 – Between Modernity and the Everyday Conference. Delft: TU Delft
8 Franck, K. A. & Stevens, Q. (2006). Loose Space: Possibility and Diversity in Urban Life. London: Routledge.
