Põhja-Euroopa suurim metropol Peterburi kasvab jõudsalt. Kuid hiljutiste arengusuundade arhitektuurilist kvaliteeti saab harva võrrelda ajaloolise pärandiga. Kas Venemaa kultuuripealinn on ehituskunstis oma hüüdnime väärt?
Viimastel aastatel on Peterburis pidevalt hädaldatud nii raske majandusolukorra kui ka raugematu ehitustegevuse üle. Linn kasvab ning vajab aina uusi kodusid inimestele, kes eelistavad Venemaa kultuuripealinna riigi tegelikule poliitilisele ja majanduslikule pealinnale. Hetkel on linnas juba enam kui 5360000 elanikku. Paljud valivad Põhjamaade Veneetsia eeskätt ajaloolise vanalinna ilu ning siinse erakordse kunsti- ja kultuurielu tõttu, mis ei ole küll sündmuste ja asutuste osas nii rikkalik kui Moskva, kuid seevastu hõlmab hulgaliselt mittekommertslikke ja tõeliselt ainulaadseid nähtusi, sealhulgas näiteks AKHE teater või kunstirühmitus PARAZIT, kunstikeskus Puškinskaja 10 jne. Teine põhjus on majandus. Siin on kinnisvara tunduvalt odavam kui Moskvas. Peterburi eelistamine tähendab ühtlasi, et korteri ost Põhjamaade Veneetsias on umbkaudu kaks korda soodsam kui Kremli torne ümbritsevates linnaosades1. Siia kolitakse ka soovist elada veidi rahulikumat elu kui pealinnas. Peterburis on kõik aeglasem kui Moskvas, millel on oma head ja halvad küljed, kuid lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib välja tuua veel ühe raison d’etre. Peterburi on koht, kus on hea mõelda, unistada ja luua. Kuid millist arhitektuurset keskkonda luuakse neile, kes siia praegu saabuvad?
Keskus ja perifeeria
Peterburi lugu on küll lühike, ent tähelepanuväärne ning kõige dramaatilisemad peatükid leidsid aset 20. sajandil. Linna loomuliku kasvu lõikas läbi 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon ning nõukogude ajal võimendus vana linnakeskuse ja uute linnaosade polaarsus. Kuivõrd pealinnaks sai Moskva, ei olnud ehitus siin 1920. aastatel kuigi intensiivne, kuid juba Stalini-aegses Leningradis tutvustati ambitsioonikat ideed luua linnale uus keskus. Selle tulemusel viidigi 1930.-1950. aastatel linna Moskva rajoonis läbi ulatuslikke ehitustöid. Pärast 1960. aastate Hruštšovi reforme hakkas linn arenema ka põhja ja lõuna suunas, mis omakorda tõi vanalinna taas kesksele kohale. Nii loodigi Leningrad per se: uus linn ümber ajaloolise keskuse, millest sai asustatud muuseum. Leningrad on linna suurim osa, kuivõrd enamik inimesi elavad sõjajärgsetes hoonetes, mille ehitus tipnes 1960. aastatel.
Üldjoontes on Leningradis (erinevalt Moskvast) nõukogudeaegse ja vene kultuuri kooselu ja vastandlikkus visuaalselt ja ruumiliselt selgelt eristatavad: alternatiivne ja põrandaalune vabamõtlejate kultuur elas eeskätt vana Peterburi müüride vahel, kommunaalköökides ja paraadnates jne, seevastu sotsialistlikes mikrorajoonides, hruštšovkades ja teistes tüüpprojekthoonetes elutsevad intelligendid unistasid enamjaolt vanalinna kolimisest, kus vohas tõeline ja rikkumata kultuur. Jalutades Petrogradi või Vassili saare tänavatel, Fontanka ja Moila jõe kallastel, leiad end justkui teisest aegruumist, kus sind ümbritsevad revolutsioonieelsete arhitektide tööd kõikjalt Euroopast – Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt… „Igast riigist lipuridu/../ siis ilmub tervitama meid“2 siin kunagises Venemaa euroopastumise pealinnas. Sinna naasmine oli kõigi unistus.
Üks parimaid põhjamaise pealinna ainulaadset loomust käsitlevaid raamatuid on Grigori Kaganovi „Peterburi. Kujutised ruumist“ (esmatrükk 1995. aastal)3. Raamatu autor on nõukogudeaegses Leningradis üles kasvanud teadlane ning raamat vaatleb ajajärku, mil linn sai tagasi oma endise nime ning vanadest headest aegadest võis taas vabalt rääkima hakata. Raamat, mis analüüsib, kuidas arhitektid ja (peamiselt) kunstnikud linna kujutasid, lõppeb 1990. aastatega ning oluline on märkida, et selles pole ühtegi pilti nõukogudeaegsetest linnaosadest, kuigi nende kogupindala oli juba suurem kui Peterburi vanalinna ala.
Viimane Kaganovi käsitletud arhitekt ja kunstnik on Mihhail Filippov. Teda kirjeldatakse kui Moskva päritolu arhitekti, kes maalis Peterburi, kuid tegelikult õppis ta Leningradi Repini nimelises akadeemilises kunstiinstituudis, kus hoiti (ja hoitakse siiani) kõrgel klassikalise joonistustehnika traditsiooni. Filippovi akvarellid kujutavad Peterburi motiive tehnikas, mis sarnanevad Aleksandr Benois’ või teiste 1920. aastate Mir Iskusstva liikumise esindajate töödega. Kaganov rõhutab, et tegemist on eeskätt motiivi, mitte niivõrd konkreetse paiga või hoone vaadetega. Ta kõneleb „klassikalise Peterburi hiilgusest“ ning „Peterburi igavese hinge tasasest särast“ Filippovi teostes4. Kuid samas täheldame siin ka unistust Peterburist, mis võinuks minna, kuid ei läinud täide, Peterburist, mis nõukogudeaegse katkestuseta võinuks jätkuvalt kasvada. Arhitekt spekuleeris 1990. aastatel: kuivõrd nõukogude süsteem on lagunenud, mis oleks, kui tuleksime tagasi sada aastat tagasi pooleli jäänud arengusuundumuste juurde?
Siinkohal on oluline mainida ka üht varasemat Mihhail Filippovi teost, mis pärineb 1984. aastast ning viitab lisaks Peterburile ka kõikidele teistele ajaloolistele Vene linnadele. Ajakirjade Japan Architect ja A+U korraldatud rahvusvahelisele visioonivõistlusele esitas ta võistlustöö „2001. aasta stiil“, milles kujutas modernistliku linna luhtunud utoopia teisendust ja vanalinna taassündi kõigi oma kirikute, madalhoonestuse ja roheliste aedadega. Antud töö peegeldas teatavat postmodernistlikku arusaama tulevikust, mis on kui mineviku poeetiline rekonstruktsioon, ning mida viljeleti iseäranis rohkelt 1980.-1990. aastate Nõukogude Venemaal. Tegemist oli unelmaga kommunismijärgsest ja neokapitalismieelsest Peterburist.
Postmodernismist supereklektitsismi
Pöördumine nõukogude modernismist traditsioonide juurde oli Peterburis teatud mõttes tunduvalt loomulikum kui Moskvas, kus linnakeskus tegi 20. sajandil läbi tohutuid muutusi. Kuid erinevalt Filippovi piltidel kujutatust näeme nüüd kommertsliku pseudoajaloolise arhitektuuri võidukäiku, mida hakati Moskvas nimetama „Luškovi stiiliks“ (sealse linnapea järgi) ning Peterburis „Peterburi stiiliks“ (nüüdseks on Luškov oma stiiliga läinud, kuid „Peterburi stiil“ on jätkuvalt elujõuline ning väljendub näiteks ametlike arhitektuurivõistluste nimetustes). Esimesed iseseisvad arhitektuuribürood asutati 1990. aastatel ning peagi said neist turgu valitsevad ettevõtted. Naiivne ja romantiline postmodernism muutus kiiresti pragmaatiliseks kapitalistlikuks realismiks (mõiste pärineb Bart Goldhoornilt) ning lõppeks muteerus millekski, mida täna nimetame supereklektitsismiks5.
Kõige paremini esindavad supereklektitsismi arhitektide nagu Jevgeni Gerassimovi, Sergei Tšobani ja Jevgeni Podgornovi tööd. Lühidalt öeldes on supereklektitsism postmodernistliku kultuuri seisund, mis viib postmodernismist (ja postpostmodernismist) veelgi kaugemale. Kasutades metamodernismi asemel mõistet supereklektitsism, püüame näidata, et avangardijärgne kultuur tegi täisringi ja naasis oma 19. sajandi juurte juurde. Selle „rauaaja“ modernismieelse ratsionalismi stiil ja põhimõte (tsiteerides Vene luuletajat Aleksandr Blokki) oli kasutada mineviku vorme ja meetodeid, kuid rakendada neid vastavalt kaasaja vajadustele ning uudsel tehnilisel tasemel. Eklektilise meetodi teooriat arhitektuuris käsitles mitmeid Prantsuse kirikuid renoveerinud arhitekt Eugène Viollet-le-Duc teoses Entretiens sur l’architecture (1872). Ta julgustas oma kaasaegseid mitte püüdma taaselustada minevikku, vaid mõistma ja kasutama seda6. Kuigi Viollet-le Duc kritiseeris akademisimi ja ülistas gooti kunsti, oli tema ratsionaalse meetodi aluseks kartesiaanlik bon sens7. Sestpeale on vormivaliku peamiseks kriteeriumiks olnud mõistus, kuigi antud vorm pidi olema ka ilus ja ligitõmbav (emotsionaalne).
Ühelt poolt võib moderniseerumise lugu vaadata kui Viollet-le-Duci loogika edasiarendust, teisalt aga kui püüdu ratsionaliseerida ilu irratsionaalset tahku (miks just gooti?). Kaasaegse esteetika pikk teekond toob meid avangardi ja ekspressionismi eksperimentidest art deco ja postkonstruktivistlike sünteetiliste liikumiste ning 1960.-1990. aastate postmodernismi kaudu tänapäeva, mil Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraator Yael Reisneri sõnul taas kord „ilu loeb“, kuid tegemist on teistsuguse iluga, „ilu pole üks ja ainus – sel on palju palgeid“. Paradoksaalsel kombel kaikub sama tõekspidamine vastu ka kultuuri- ja poliitilise diskursuse vastaspooluselt: Donalt Trumpi hiljutine manifest „Teeme föderaalhooned jälle ilusaks“ kinnitab – iludused on tõepoolest tagasi.
Supereklektitsism on kultuuri seisund, milles kõik tuleb globaalse „esteetilise impeeriumi“ juurde arvata ning midagi ei tohi välja jätta. Seega ei saa modernistlikku idealismi enam kasutada „absoluutse arhitektuuri“ allikana (ning Piero Vittorio Aureli püüd leida ideaalse vormi alus Miesi pärandist ei veena mitte kõige vähematki). Modernism on pelgalt üks võimalikke stiile supereklektitsismi raamistikus ja ei midagi enamat. Õigupoolest oleks antud ajajärgu suurejoonelise stiili raames ehk täpsem üldse mitte kõnelda stiilidest, vaid formaatidest (nii nagu raadiomuusikas eristame džässi-, roki-, teknokanaleid jne)8.
Tuleme aga tagasi Peterburi. Antud kontekstis vastab palazzo formaat ehk klassikalise muusika või isegi kerge džässi kanalile. Sedalaadi arhitektuuri ostab endale elamispinnaks peaasjalikult eliit. Siinkohal saame eeskätt viidata Jevgeni Gerassimovi ja Partnerite projekteeritud hoonetele: korterelamud Veneetsia, Pobeda 5, Verona, Vene maja ja kõige hiljutisem Art View House Moika jõe kaldal. Neid supereklektilisi hooneid iseloomustavad rohked looduskivikaunistused ja sageli ka monumentaalsed mõõtmed. Viimistlusi uurides täheldame supereklektitsismi ühte peamist omadust: detailid jäljendavad originaali (renessanss-, 19. sajandi ja Stalini-aegsest arhitektuurist), kuid uudse arvutitehnoloogia abil teostatud koopia on originaalist täpsem. Digitaalselt toodetud jäljend on ideaalse kujuga, mida tolleaegse käsitöötehnikaga poleks olnud võimalik saavutada. Kuid samas puudub sellel ka inimlik puudutus, või ütleme siis juba hing. See on „super“ per se. Antud paradigmas on „Vene maja“ iseäranis oluline, kuivõrd siin näeme eklektilist hoonet, mis meenutab 19. sajandi vene pseudo-historitsismi, kuid nüüdne hoone on hulga suurem ning puuduvad vertikaalsed proportsionaalsed variatsioonid. Tagumine fassaad on pragmaatiliselt „modernistlik“, samas kui esifassaadi dekoratsioonid ja paraadhoov on ehitatud fiiberbetoon-paneelidest, mis aina korduvad ja korduvad. Selline ongi rikastele tööstuslikult toodetud ilu9.
Intervjuus Projekt Baltia ajakirjale kinnitab Jevgeni Gerassimov oma eklektilisi põhimõtteid: „Ei ole häid ega halbu stiile, on vaid head ja halvad arhitektid“.10 Tema portfooliost leidub lisaks historitsismile ka neomodernistlikku hollandismi nagu korterelamu „Megalite“ Neeva jõe ääres.
Sarnane lähenemine on ka Gerassimovi peamisel partneril Sergei Tšobanil, äärmiselt edukal arhitektil, kes töötab nii Berlinis, Moskvas kui Peterburis, kuid tema supereklektitsismi variatsioone iseloomustab teatav iseäralik nutikus. Näiteks tema hiljutine kortermaja Veren Place Sovetskaja tänaval moodustab stilistilise silla naaberhoonete vahel: kuivõrd ühel pool on 19. sajandi hoone ning teisel (samuti ühe Peterburi juhtiva büroo) Studio 44 projekteeritud postmodernistlik hoone, tuleb leida tasakaal vanema hoone eklektilise ja detailirohke fassaadi ning plastilise formalistliku „kubismihoone“ vahel, mis täidab tänavanurga justkui skulptuur. Tšobani loodu on vahendaja, ad hoc üksus, mis ühendab postmodernismi modernismieelsega ning tähistab seeläbi uut laadi ratsionalismi.
Veel kaks supereklektitsismi näidet. Esimene neist näitab, et antud trend võib valutult võtta ka neokonstruktivistliku vormi. Seda näeme Intercolumnium büroo projekteeritud kortermajas „Mendelssohn“, mis hiljuti ehitati nimeka saksa ekspressionisti 1925. aastal projekteeritud tööstuskompleksi. Punalipu elektrijaam renoveeriti, kõrvale lisandus uus hoone ning kompleks ootab nüüd uut funktsiooni.
Teise näite juures tuleb esile, et sarnaselt 19. sajandi eklektitsismile ei ole ka supereklektitsism pelgalt pragmaatiline ja ratsionaalne, vaid võib ühtlasi olla ka romantiline ja poeetiline. Seda näeme mõne aasta eest Moskvast Peterburi kolinud noore arhitekti Stepan Lipharti esimeses suures kortermajaprojektis „Renessanss“ Dalnevostotšnõi prospektil. Hoone ülev retoorilisus viitab 1930. aastate arhitektuurile ning tõuseb uusrajooni junk space stiilis ümbruskonnas markeeritult esile. Lipharti tulevikku suunatud töid, mis on tehtud tema enda välja töötatud peaaegu kinoefekti loovas digitehnikas, võib võtta kui antud stiili manifesti. Vaatamata kaasaja mehhaniseeritud ratsionaliseerimise võidukäigule ja superintellekti (arvutite) ülistusele laseb supereklektitsism selles poeetilises versioonis masinatel ilu ja humanistliku ideaali nimel tööd teha. Liphart genereerib arhitektuuri, mis erineb Mihhail Filippovi ja tema Moskva kaasaegsete spekulatsioonidest kuldajastu taassünnist, ning loob uue heroilise versiooni traditsionalismist, mis püüab kapitalismi ja poliitideoloogia deemonitest lahti öelda.
Globalism ja metamodernism
Epohhi ilmestavate stiilide hulka võib arvata või siis ka eraldiseisvana käsitleda selliseid trende nagu globaalne kommertsarhitektuur ja kõikvõimalikud metamodernismi alla kategoriseeritavad võtted. Esimene neist hõlmab hulgaliselt erinevaid ärikeskusi ja klaasvorme, mis sarnanevad pigem autodisaini kui ehituskunstiga. Olemuslikult küll masstoodang, leidub antud linnaarendustüübi kohta siiski ka omanäolisi näiteid, kuid antud omanäolisus saavutatakse mõõtkava pinnal: RMJM arhitektide projekteeritud Lahta Centre, mis avatakse kas sel või järgmisel aastal, on Euroopa kõrgeim hoone (462 meetrit).
Nii historitsistlikule kui modernistlikule supereklektika versioonile on ette heidetud kitši ja popkultuuri mõjutusi. Üks võimalus antud kriitikast vabaneda on metamodernism, mis püüab laveerida identiteetide vahel ja kohal. Minu arvates on üks sedalaadi märkimisväärseid trende põhjamaine uusmodernism (mis on kombinatsioon 20. sajandi modernismist, uuest hollandismist ja teistest globaalsetest trendidest ning kohalikest (isegi rahvuslikest) stiilivõtetest). Sellise eeskätt väikesemahulise arhitektuuri nimekaimad esindajad Peterburis on noored bürood KHVOYA ja Rhizome. Mõlemad on noorema põlvkonna seas äärmiselt populaarsed ning sageli esindatud ka üleilmses arhitektuurimeedias. Sageli on võimatu öelda, kas need vahvad laudalaadsed või kastikujulised ehitised on loodud Venemaal, Lätis või Norras.
Seda formaati võib osaliselt täheldada ka Peterburi ühe suurima ja vanima erabüroo Studio 44 rohketes töödes, kuigi peaasjalikult on selle Nikita Javeini juhitud büroo hoonetes tunda Aldo Rossi, Louis Kahni ja Michael Gravesi mõjutustega vana head postmodernismi.
Tšeloveinikud
Eelpool mainitud arhitektuuritüübid ja -formaadid moodustavad tegelikult vaid väikese osa kogu ehitustegevusest. Enamjaolt kujutavad postsovetlikud elamispinnad endast 25-korruselisi „asustatud müüre“ või tšeloveinikuid (inim-sipelgapesad). Elamurajoonide nagu Severnaja Dolina või Murino pihta on rohkelt kriitikat väljendanud nii elukutselised arhitektuuriringkonnad kui ka populaarsed blogijad, näiteks Ilja Varlamov.11
Inimesed ostavad jätkuvalt sellistesse kompleksidesse kortereid, kuivõrd valikuvõimalusi napib, arendajad müüvad hästi ja nii tekibki Hea Uus Linn, kus kõik on kontrolli all ning vabadust jagub vaid virtuaalruumis (kuigi siingi on see kontrollitud).
Uus underground
Kui ülalt on tunda survet, tekivad alati ka vastandpoolust esindavad hoovused – teatud mõttes anarhistlikud või radikaalsed kultuurid. Nõukogude ajal võis ametliku positivistliku sotsrealistliku arhitektuuri tagant tajuda ka teisitimõtlejaid ja underground-rühmitusi. Osaliselt olid nad riigi poolt kontrollitud ja alla surutud. Nüüd näeme riigi ja rahvusvaheliste korporatsioonide toetatud superkapitalismi meediakihi all taas vaba mõtte ja radikaalsete lähenemiste algeid.
Siinkohal on hea mainida kahte noort Peterburi bürood. Esimene neist, Sever7, tegutseb eeskätt kaasaegse kunsti valdkonnas, kuid toimetab ka liba-arhitektuuribüroo „Woodman ja Partnerid“ nime all. Rühmitust juhtiv Nestor Engelke on hariduselt arhitekt. Nad loovad installatsioone ja võtavad vastu ka eramajade tellimusi, mida Nestor kirve ja puutükiga teostab. Nende looming on sünget laadi antimodernism, šamanistlik poeesia tsivilisatsioonist pagemisest, mis viib metsiku küladeliiriumi seisundini.
Teine noor büroo ArchAttacka tegutseb kontseptuaalse arhitektuuri, kriitilise disaini ja düstoopia žanrites, kuid loob samas ka väikesemahulisi hooneid ja installatsioone. Andrei Voronovi ja Innokenti Padalko juhitud büroo tuntuim töö on Peterburi Suure Draamateatri ajutine konstruktsioon Vineeriteater, mis loodi koostöös teatri kunstilise juhi Andrei Mogutši ja kunstniku Aleksandr Šiškin-Hokusaiga. Esmapilgul tundub kogu 2019. aasta kasutuses olnud Vineeriteater justkui neo-avangardistlik žest, püüd traditsioon „modernsuse laevalt“ tõugata. Kuid lähemalt uurides tuleb ilmsiks antud installatsiooni sisemine eklektitsism, mis hõlmab viiteid mitte ainult 1920. aastatele, vaid ka 1960. aastatele ja teistelegi ajajärkudele. Samuti on võimatu selle teose žanrit määratleda: on see installatsioon? Teater? Muuseum (vahend eksponeerida vana hoonet ja selle osiseid erilisel viisil)? Pop-atraktsioon? ArchAttacka teose parim omadus on tõestus, et võitlus traditsiooni ja avangardi vahel on lõppenud ning nad mõlemad asuvad nüüd samal poolel, samas kui vastasleeris näeme tuleviku zombilikke nutilinnu, kus keegi pole kuulnud kunstilisest kvaliteedist ega ka arhitektuurist kui erialast.
Epiloog
Supereklektitsismi ja uue esteetilise imperialismi ajastul on tõepoolest keeruline leida valdkondi, mis võiksid viia Peterburi algse arhitektuurilise unistuse taassünnini. Kuid minu arvates on ainus allikas linna identiteet kui arhitektuurne utoopia ilusatest (ideaalsetest) kaunistustest tasase veepinna kaldal. Peterburi ajalugu uurinud Nikolai Antsiferovi sõnul, kes elas ja töötas 1920. aastate Leningradis, seisnes Neevalinna salapära just linna isikustatud kohavaimu (Peeter Esimese) heroilise loomejõu ning linnas peituva Looduse loova kohalolu koosluses, „unistuse ja looduslikkuse igaveses heitluses“.12
Lõpetan siinkohal oma lühiülevaate Peterburi kaasaegsest arhitektuurist veel ühe noore, ent väga eduka bürooga Katarsis, mida juhivad Vera Stepanskaja ja Pjotr Sovetnikov. Hiljuti on nad võitnud mitmeid väga erinevate korraldajate ja žüriidega arhitektuurivõistlusi, sealhulgas „Peterburi fassaadid“ (korraldaja Linnaplaneerimise ja arhitektuurikomitee, 2018), PromoArchDiz noore arhitekti auhind (korraldaja Projekt Baltia ja Peterburi Prantsuse Instituut, 2019) ning Nikola-Lenivetsa „Maslenitsa“ ürituse installatsioonivõistlus (Arhtojanie kevadfestivalil, 2020). Ülisuure installatsiooni „Sildade põletamine“ ehitasid kohalikud põllumehed lagupuidust Nikola Lenivetsi küla põllule, kus see mõne päeva seisis ning seejärel 29. veebruaril iidse kevade alguse traditsiooni tähistamiseks maha põletati.
Seisin seal publiku hulgas. Kui tuli haripunkti jõudis ning suits õhtutaeva pimedusse kerkis, vastas viimane lumesajuga, misjärel punased ja valged söe- ja jäätäpid üheskoos keerlesid ja tantsisid, kollase rohuga kaetud tumedale märjale maapinnale langesid, sulasid ja paljalt maapinnalt kadusid. Nii suudleski talv meid hüvastijätuks, küllap öeldes: „Ma olin siin, isegi selles tavapäratus lumeta seisundis, ja nüüd saadan lume õnnistama teie festivali ja arhitektuuri, teie ohverdust“. Aalto ütles kunagi, et arhitektuurist saab kunstiteos alles siis, kui ta saab midagi ajalt ja looduselt. Kui too arhitektuurne ohverdus ei olnud katarsis, siis mida muud võiks see sõna 21. sajandil tähistada?
Ja nõnda kirjeldavad Katarsise arhitektid, kuidas nemad tõelist Peterburi stiili mõistavad: „eeskätt head kombed, vaoshoitus, tarkus, rahulik väärikus ja peen taju“.13
Ei tundu just ülemäära progressiivne. Kuid võistlusi nad võidavad. Unistus elab veel.
VLADIMIR FROLOV on Peterburis tegutsev arhitektuurikriitik, ajakirja Projekt Baltia asutaja ja peatoimetaja. Ta on kureerinud hulgaliselt erinevaid arhitektuurinäitusi nii festivalidel, riigimuuseumites kui ka eragaleriides, sealhulgas Arh Moskva festivalil, Tallinna Arhitektuuribiennaalil. Vladimir Frolov peab ka loenguid kaasaegsest ja postmodernistlikust arhitektuurist.
Päises: Lahta keskuse torn. RMJM arhitektid, 2019. Foto: Alexey Bogolepov
Avaldatud Maja 2020 kevadnumbris Maja 100! (100).
1 https://www.cian.ru/stati-10-otlichij-rynkov-zhilja-moskvy-i-sankt-peterburga-218316/
2 Nii kirjeldas Peeter Esimese unistust avatud linnast Aleksander Puškin, Betti Alveri tõlge.
3 Григорий Каганов. Санкт Петербург. Образы пространства, Peterburi, 2004.
4 Op. cit. lk. 227.
5 Vt ka: Vladimir Frolov. The limits of Supereclecticism. Projekt Baltia, Nr. 33 (4/2018 – 1/2019). Lk. 40-45.
6 Виолле ле Дюк. Беседы об архитектуре. Kd 1., M., 1937. Lk. 28.
7 Vt: Сергей Ситар. Арчкитектура внешнего мира. M., 2013. Lk. 176.
8 Vt artiklit, milles käsitleme arhitektuuri formaate (Vladimir Frolov. Wood after architecture, Projekt Baltia Nr. 29 (4-2016 – 1/2017), lk. 26-31) ja viitame David Jocelit’i raamatule After Art (Point, 2012).
9 Kui juhtute seda külastama, astuge sisse ka alumise korruse restorani, mis on kujundatud super-vene stiilis (ja ka köök on vastav).
10 Beauty is always liquid. Interview with Yevgeny Gerasimov. Projekt Baltia Nr. 23 (3, 2014), lk 67.
11 https://varlamov.ru/1869299.html
12 Vt: Н. П. Анциферов. Непостижимый город. L., 1991. Lk. 157.
13 http://projectbaltia.com/down_news-ru/17698/
