Vladimir Frolov: unistus linnast

Põhja-Euroopa suurim metropol Peterburi kasvab jõudsalt. Kuid hiljutiste arengusuundade arhitektuurilist kvaliteeti saab harva võrrelda ajaloolise pärandiga. Kas Venemaa kultuuripealinn on ehituskunstis oma hüüdnime väärt?

Viimastel aastatel on Peterburis pidevalt hädaldatud nii raske majandusolukorra kui ka raugematu ehitustegevuse üle. Linn kasvab ning vajab aina uusi kodusid inimestele, kes eelistavad Venemaa kultuuripealinna riigi tegelikule poliitilisele ja majanduslikule pealinnale. Hetkel on linnas juba enam kui 5360000 elanikku. Paljud valivad Põhjamaade Veneetsia eeskätt ajaloolise vanalinna ilu ning siinse erakordse kunsti- ja kultuurielu tõttu, mis ei ole küll sündmuste ja asutuste osas nii rikkalik kui Moskva, kuid seevastu hõlmab hulgaliselt mittekommertslikke ja tõeliselt ainulaadseid nähtusi, sealhulgas näiteks AKHE teater või kunstirühmitus PARAZIT, kunstikeskus Puškinskaja 10 jne. Teine põhjus on majandus. Siin on kinnisvara tunduvalt odavam kui Moskvas. Peterburi eelistamine tähendab ühtlasi, et korteri ost Põhjamaade Veneetsias on umbkaudu kaks korda soodsam kui Kremli torne ümbritsevates linnaosades1. Siia kolitakse ka soovist elada veidi rahulikumat elu kui pealinnas. Peterburis on kõik aeglasem kui Moskvas, millel on oma head ja halvad küljed, kuid lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib välja tuua veel ühe raison d’etre. Peterburi on koht, kus on hea mõelda, unistada ja luua. Kuid millist arhitektuurset keskkonda luuakse neile, kes siia praegu saabuvad?

Keskus ja perifeeria

Peterburi lugu on küll lühike, ent tähelepanuväärne ning kõige dramaatilisemad peatükid leidsid aset 20. sajandil. Linna loomuliku kasvu lõikas läbi 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon ning nõukogude ajal võimendus vana linnakeskuse ja uute linnaosade polaarsus. Kuivõrd pealinnaks sai Moskva, ei olnud ehitus siin 1920. aastatel kuigi intensiivne, kuid juba Stalini-aegses Leningradis tutvustati ambitsioonikat ideed luua linnale uus keskus. Selle tulemusel viidigi 1930.-1950. aastatel linna Moskva rajoonis läbi ulatuslikke ehitustöid. Pärast 1960. aastate Hruštšovi reforme hakkas linn arenema ka põhja ja lõuna suunas, mis omakorda tõi vanalinna taas kesksele kohale. Nii loodigi Leningrad per se: uus linn ümber ajaloolise keskuse, millest sai asustatud muuseum. Leningrad on linna suurim osa, kuivõrd enamik inimesi elavad sõjajärgsetes hoonetes, mille ehitus tipnes 1960. aastatel. 

Üldjoontes on Leningradis (erinevalt Moskvast) nõukogudeaegse ja vene kultuuri kooselu ja vastandlikkus visuaalselt ja ruumiliselt selgelt eristatavad: alternatiivne ja põrandaalune vabamõtlejate kultuur elas eeskätt vana Peterburi müüride vahel, kommunaalköökides ja paraadnates jne, seevastu sotsialistlikes mikrorajoonides, hruštšovkades ja teistes tüüpprojekthoonetes elutsevad intelligendid unistasid enamjaolt vanalinna kolimisest, kus vohas tõeline ja rikkumata kultuur. Jalutades Petrogradi või Vassili saare tänavatel, Fontanka ja Moila jõe kallastel, leiad end justkui teisest aegruumist, kus sind ümbritsevad revolutsioonieelsete arhitektide tööd kõikjalt Euroopast – Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt… „Igast riigist lipuridu/../ siis ilmub tervitama meid“2 siin kunagises Venemaa euroopastumise pealinnas. Sinna naasmine oli kõigi unistus.

Üks parimaid põhjamaise pealinna ainulaadset loomust käsitlevaid raamatuid on Grigori Kaganovi „Peterburi. Kujutised ruumist“ (esmatrükk 1995. aastal)3. Raamatu autor on nõukogudeaegses Leningradis üles kasvanud teadlane ning raamat vaatleb ajajärku, mil linn sai tagasi oma endise nime ning vanadest headest aegadest võis taas vabalt rääkima hakata. Raamat, mis analüüsib, kuidas arhitektid ja (peamiselt) kunstnikud linna kujutasid, lõppeb 1990. aastatega ning oluline on märkida, et selles pole ühtegi pilti nõukogudeaegsetest linnaosadest, kuigi nende kogupindala oli juba suurem kui Peterburi vanalinna ala. 

Viimane Kaganovi käsitletud arhitekt ja kunstnik on Mihhail Filippov. Teda kirjeldatakse kui Moskva päritolu arhitekti, kes maalis Peterburi, kuid tegelikult õppis ta Leningradi Repini nimelises akadeemilises kunstiinstituudis, kus hoiti (ja hoitakse siiani) kõrgel klassikalise joonistustehnika traditsiooni. Filippovi akvarellid kujutavad Peterburi motiive tehnikas, mis sarnanevad Aleksandr Benois’ või teiste 1920. aastate Mir Iskusstva liikumise esindajate töödega. Kaganov rõhutab, et tegemist on eeskätt motiivi, mitte niivõrd konkreetse paiga või hoone vaadetega. Ta kõneleb „klassikalise Peterburi hiilgusest“ ning „Peterburi igavese hinge tasasest särast“ Filippovi teostes1. Kuid samas täheldame siin ka unistust Peterburist, mis võinuks minna, kuid ei läinud täide, Peterburist, mis nõukogudeaegse katkestuseta võinuks jätkuvalt kasvada. Arhitekt spekuleeris 1990. aastatel: kuivõrd nõukogude süsteem on lagunenud, mis oleks, kui tuleksime tagasi sada aastat tagasi pooleli jäänud arengusuundumuste juurde?

Siinkohal on oluline mainida ka üht varasemat Mihhail Filippovi teost, mis pärineb 1984. aastast ning viitab lisaks Peterburile ka kõikidele teistele ajaloolistele Vene linnadele. Ajakirjade Japan Architect ja A+U korraldatud rahvusvahelisele visioonivõistlusele esitas ta võistlustöö „2001. aasta stiil“, milles kujutas modernistliku linna luhtunud utoopia teisendust ja vanalinna taassündi kõigi oma kirikute, madalhoonestuse ja roheliste aedadega. Antud töö peegeldas teatavat postmodernistlikku arusaama tulevikust, mis on kui mineviku poeetiline rekonstruktsioon, ning mida viljeleti iseäranis rohkelt 1980.-1990. aastate Nõukogude Venemaal. Tegemist oli unelmaga kommunismijärgsest ja neokapitalismieelsest Peterburist.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. kevadnumbrist (nr 100).

VLADIMIR FROLOV on Peterburis tegutsev arhitektuurikriitik, ajakirja Projekt Baltia asutaja ja peatoimetaja. Ta on kureerinud hulgaliselt erinevaid arhitektuurinäitusi nii festivalidel, riigimuuseumites kui ka eragaleriides, sealhulgas Arh Moskva festivalil, Tallinna Arhitektuuribiennaalil. Vladimir Frolov peab ka loenguid kaasaegsest ja postmodernistlikust arhitektuurist. 

1 Op. cit. lk. 227.

1 https://www.cian.ru/stati-10-otlichij-rynkov-zhilja-moskvy-i-sankt-peterburga-218316/

2 Nii kirjeldas Peeter Esimese unistust avatud linnast Aleksander Puškin, Betti Alveri tõlge.

3 Григорий Каганов. Санкт Петербург. Образы пространства, Peterburi, 2004.