16.–18. novembril 2016 toimus Berliinis World Architecture Festival (WAF), kus „KODA Walking Concrete” 26,2 m² liigutatav maja oli üks kümnest kogu maailmast valitud Small Project Prize’i kategooria finalistist.
WAF näitas, et arhitektid on väga tugevalt hakanud arvestama sotsiaalse aspektiga – olulised on töökohad, tervis, samuti sisekliima majas, CO2, energiasäästlikkus, elukeskkond laiemalt. Hea ja huvitav disain on elementaarne standard, aga lisaks peab olema ka ühiskondlikku mõõdet.
Reaalsus on lõhestatum – kinnisvaramaailm surub peale kiireid otsuseid ja odavaid lahendusi. Endiselt soovitakse ehitada võimalikult odavalt maja, mis näib väga kallis. See on aga tasapisi asendumas olukorraga, kus arhitektid tõstatavad ise teemasid, mis aitavad maailma päästa.
On tekkinud suur hulk teistmoodi mõtlejaid. See uus põlvkond ei ole mitte vanuseline, vaid tuleneb maailma muutumisest. Kriitilisse punkti jõudes on ka tellija huvitatud teistsugustest lahendustest ning valmis nende eest maksma. Teadlik ostja ootab uut kvaliteeti. Aga olgem ausad, see jutt puudutab ainult heaoluriike.
Hea oli Berliinis leida kinnitust, et KODA on maailma innovatsiooni eesotsas. WAF-il toodi „oluliste uute fookustena” lauale teemad, millele ollakse KODA-s juba kaks aastat keskendunud. Tervisliku sisekliima punktidest maja kui toote ja maja kui elektrijaamani.
Preemiatest
Small Project Prize’i kategoorias võitis unistus, et WAF-i võit võiks tuua kaasa bambuse kui ehitusmaterjali tänapäevasema kasutuse ja läbi selle uute töökohtade loomise. Võidutöö: ZCB Bamboo Pavilion / Chinese University of Hong Kong School of Architecture.
Äramärgitud töö väikeobjektide kategoorias oli The Magoda Project / Ingvartsen Architects, Tanga regioon, Tansaania. Malaariasse sureb maailmas kõige rohkem inimesi ning see projekt proovis tõestada, et arhitekt suudab olukorda parandada. Uuriti, kui palju peab maja maapinnast õhku tõstma, et inimesteni jõuaks vähem sääski. Mõte oli praktiline ja ajaloolistes hoonetes juba ka kasutuses, kahjuks põnevat arhitektuurset erilahendust sellega ei kaasnenud.
Peavõitja oli Poola rahvusmuuseum Szczecinis, Dialogue Centre Przełomy / Robert Konieczny + KWK Promes. Võitis narratiiv. Sõja ajal pommitati terve linn maha, kurb lugu. Krunt oli püsinud tühjalt väga kaua ja nüüd loodi muuseum diskreetse lahendusena maa alla. Väljak jäeti meelespidamiseks kergelt kallutatud, ent kasutataval kujul alles.
Festivali teemadest
Festivalil tuli välja üldine suundumus, et heaoluriikide arhitektid pakuvad lahendusi arengumaade kriisidele ja tulemusi hindab heaoluriikide žürii. Enesetunne on maailmaparandajalikult hea ning kõik väga inimlik, ent õhus heljub indulgentsi hõng. Ka kodus on probleeme, mida lahendada.
James Pickard (Cartwright Pickard) rääkis oma esitluses Suurbritannia ebaefektiivsest ehitusturust – arhitektid ja ehitajad ei lähe objektile kunagi tagasi, ei õpi vigadest. Nüüd otsitakse lahendusi, kuidas maju toota, mitte ehitada – et parandada kvaliteeti. Maailma kiirest linnastumisest tingitud elamukriis paneb küsima, kuidas maju massiliselt toota, sealjuures ruumilist, sisulist ja arhitektuurilist kvaliteeti kaotamata.
Euroopa riigid leevendavad norme, et oleks lihtsam kesklinna piirkonda ajutisi ja väiksemaid elamisühikuid luua. Rootsis on vastu võetud nn Attefallshus seadus, Hollandis 15-aastane ajutine ehitusluba, vähendatakse eluruumi standardsuurust, mugandatakse karavanilinnakuid kesklinnas kasutatavaks jne.
Wolf D. Prix hoiatas tendentsi eest teha disainita karpe ning vabandada koledust sõnadega tervislik ja passiivne. Huvitav oli jälgida ka radikaalset mõtlemise muutust Zaha Hadidi büroos: loova ja kompromissitu arhitektuuri eestkõnelejana tuntud Zaha on sõitnud üle eelarvetest, tellijatest, poliitikutest ja ka kontekstist. Pool aastat pärast Zaha Hadidi lahkumist räägib arhitektuuribüroo juht Patrik Scumacher WAF-il poliitilistest küsimustest ning tema Urban Policy Manifesto sisaldab muuhulgas selliseid punkte:
- unustada ära edev ja ebaefektiivne miljööväärtuslike alade kaitse
- lauserastada kõik – tänavad, väljakud, avalik ruum, pargid – kogu linnaala, mis võimalik.
Järeldused võib igaüks ise teha.
KODA festivalil ja maailmas
Kohapeal olid kõige populaarsemad küsimused:
- kuidas selline põhjalik töö võimalik on?
- kui kaua te seda tegite?
- kust te raha saite, et seda kõike teha?
Tuli selgitada, et KODA väljatöötamine on olnud risti vastupidine tavalisele protsessile – tellija-lähteülesanne-projekt-ehitus. KODA esindab pigem holistilist vaatenurka, kus eri valdkondade inimesed suudavad tiimis luua detailideni läbimõeldud uusi lahendusi ning need ellu viia.
Nüüdseks on valmis saanud KODA 2.1 maja ja seda saab osta, eelkõige Eestis, aga ka Suurbritannias, Hollandis, Põhjamaades. Järgmisteks sammudeks on teaduskatsed ja tehnoloogilise innovatsiooni sertifitseerimine BRE keskuses Inglismaal ning KODA küla rajamine Eestisse ja Inglismaale 2017. aastal.
Uus uurimisobjekt on kogukond ja selle elutsükkel. Kiirreageerimiskogukonnad, pop-up külad, linnakud. Mis ülesanded lisaks projekteerimisele kaasnevad linnaruumis oleva (ajutiselt) vaba ruumi täitmisega? Sotsiaalne keskkond, „ruumi kasutajate” asemel kogukonna loomine. KODA külad/linnakud ei ole juurtega maas – kogukond kolib järgmisse kohta, kui külal on aeg kolida.
FOTOD: Paul Kuimet
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
