Moodsa aja ajaloovabrik – uuenenud Narva kindlus

NARVA LINNUSE KONVENDIHOONE REKONSTRUEERIMISE I ETAPP
Arhitektuur ja sisearhitektuur: Kalle Vellevoog, Tiiu Truus (arhitektuuribüroo JVR, Stuudio Truus)
Projekti meeskond: Andrus Andrejev, Martin Prommik, Lidia Zarudnaya, Annika Liivo (arhitektuuribüroo JVR, Stuudio Truus)  
Insenerosad: EstKONSULT
Ekspositsioon: Arhitekt11, Identity
Tellija: Narva Muuseum 
Tellijapoolne projektijuht: Jüri Moor
Ehitaja: Scandec Ehitus
Netopind: 4450m2 
Arhitektuurivõistlus: 2015
Projekt: 2015-2018
Ehitus: 2018-2020

Nüüdisaegne muuseum on muutunud asjade esitlemise ja küsimuste küsimise asemel kogemuskohaks, kus tuleb alluda loojutustamise loogikale. Triin Ojari vaatleb, kuidas suhestub rekonstrueeritud Narva linnus ajaloo ja elamuste pakkumisega.

Eestis kasutatakse muuseumina nelja keskaegset kindlust – Haapsalu, Kuressaare, Narva ja Rakvere. Lisaks tegutseb muuseum ordulinnusesse ehitatud Põltsamaa lossis ja Paide Vallitornis ning Vastseliinas on kindlusevaremetesse rajatud kaasaegne külastuskeskus. Enamik kindlusmuuseume on nõukogudeaegse restaureerimisloogika stiilinäited ja toonaste taastamisentusiastide aastakümnete pikkuse töö viljad, andes ettekujutuse, kuidas ajalugu konstrueeriti seda sõna otseses mõttes üles ehitades, kujustades. Korrastades nõukogude ajal Eestimaa anastamisajaloost rääkivaid kantse, oli poliitiline kontekst ja restaureerijate motivatsioon kindlasti teistsugune kui praegu. Muinsuskaitse ja pärandi säilitamine oli omamoodi identiteediloome akt, üldises sovetiseerimise hirmus oldi kaitseseisundis, ajaloolisi hooneid nähti väärtusena iseeneses, mille unikaalsus vastandus ametlikult buldooserina maad võtvale moderniseerimis- ja lammutamislainele. Narva sõjajärgne linnapildi puhastustöö on selle laine traagilisemaid näiteid, kus Hermanni kindlus oli üks väheseid hooneid, mis alles jäi – ja seda pikaks ajaks rohtu kasvanud varemetena.

Seevastu oleme praegu tunduvalt teadlikumad postkoloniaalsest kultuurisituatsioonist ja sellega seotud ajaloo ümbertõlgendamisest, aktsepteerime ajaloo subjektiivsust ning vaatepunktide paljusust – sealhulgas alla surutute ja nn teiste positsioonilt räägituna. Eesti ordu- ja piiskopilinnused, mis isegi varemetena mõjuvad maastikul võimusümbolitena, tähistavad ühelt poolt võõrvõimu ja kõnelevad võitjate lugu, teisalt on need kohad, kus arutada sõdimise ja poliitiliste vastasseisude mõttekuse ning mõjuvõimu kaduvuse üle. Sotsiaalsel tasandil saab siin rääkida eri kihtidesse kuuluvate inimeste põnevast ühiselumudelist, kus argielu oli läbi põimunud militaarsetest ja religioossetest rituaalidest – linnused on rikkalik lugude allikas. Kas linnuste ajaloolised müürid dikteerivad ka viisi, kuidas neis ajalugu eksponeeritakse ja sellest räägitakse?

Linnus on ruumiline tervik, millest igaüks on sõdades kannatada saanud, pidevalt muutnud oma kuju ja osiseid ning vaatamata algsele ähvardavale monumentaalsusele on 20. sajandiks muutunud suuremal või vähemal määral varemeteks, objektideks, kus mateeria puudumine on sama kõnekas kui näha olev substants. Praeguste kindlusmuuseumide peamiseks funktsiooniks on saanud kujutlusmasina käivitamine. Selle asemel, et diskuteerida või küsimusi esitada, on esil ajalugu ja meelelahutus. Fiktsioonid ja tõde on teineteisele mängleva kergusega käe ulatanud, sest ruum ise, kõik need sopilised müürikäigud, kongid, kapiitlisaalid või tornid tunduvad n-ö lavastuslikuks, dramaatilise üleslehitusega „ajaloo tootmiseks“ sobivat suurepäraselt1. Tundub, et kesk- või varauusaja võimalikult elamuslik taasesitamine on asendanud kõik muud võimalused minevikku näha ja digivahendid on püüdele uut reaalsust luua ainult hoogu andnud. Küsimus polegi niivõrd selles, kas interaktiivne käed-külge info edastamise viis on pealiskaudsem kui näiteks tekstipõhine – vastupidi, hästi timmitud kogemus sööbib kehamällu ning linnuse-sugune keskkond käivitav fantaasiat. Pigem on probleem selles, et probleeme justkui ei olekski – enamasti esitatakse ajalugu illustratiivse, fiktiivset reaalsust matkiva visuaalse keele kaudu, mis ei jäta ruumi kahetimõistetavusele ega võimalust midagi kriitiliselt ümber hinnata, ajalugu kiputakse liiga valmis kujul esitama. Kui kultuurifunktsioon näib olevat Eestis ainus viis kindlusi kasutada (tõsi, Toompea linnus on pretsedenditul kombel endiselt seadusandliku riigivõimu kants), siis võiks ju olla rohkem ruumi esitada erinevaid nägemusi.

Narva Hermanni linnuse taastulemised

Samuti uutmisrütmis astuv Narva linnus on rajatud 12.–13. sajandil ja hiljem korduvalt täiendatud vastavalt sellele, kuidas sõjakunst muutus. 50-meetrine Pika Hermanni torn, kust on hea üle jõe vaenlase poolele kiigata, on Baltimaade võimsamaid. Tõsi, praeguse kuju sai ta 1968. aastal alanud restaureerimistööde käigus (arhitekt Henno Potti), sest nii torn kui ka konvendihoone olid sõjas suuresti varemeteks muutunud. Taastamistööde käigus kasutati julgelt betooni, rajati treppe ja korruseid, viilkatusekujuline uus tornikiiver koos puidust välise kaitsekäiguga ning sarnased käiguteed müüridel edastasid kujutluspildi keskaegsest võimsast piirikindlusest. 1986 avati siin kommertsiaalsusest vabale nõukogude kultuuripoliitikale kohaselt Narva ajaloost rääkiv muuseum koos rohkete ekspositsioonipindadega nii püsi- kui ka ajutiste näituste jaoks. Muuseum on tänini ruumikuse poolest tuntud, majutades igal aastal toimuva muuseumide festivali raames hulgaliselt võistlevaid ajutisi näitusi.

Vitriinidesse surutud eseme- ja inforohked ajaloolised ekspositsioonid on praeguses külastus-, pere- ja elamuskeskuse tüüpi muuseumimaastikul ammu kadunud. Linnuse hiiglaslikkust arvestades on loogiline, et ruume tuleks paremini ja mitmekesisemalt kasutada ning siia rohkem inimvooge ja majandustegevust juhtida. Tänavu suvel uuendamisega poole peale jõudnud Narva linnus sai stardipaugu 2015. aastal koos Haapsalu linnusega, mille pieteeditundeline renoveerimine (arhitektuurne osa KAOS arhitektidelt) valmis Narva omast aasta varem, 2019. Seevastu Rakvere ordulinnus, mis püüab külastajaid deviisiga „keskaegne seiklus“, oli 2003. aastal avades esimene keskaja teemapark, kus sundimatult koos nii ordu- kui porduelu, mõõgavõitlejad ja ravitsejad – pakette üha lisandub. Kuressaare lossis tegutseva Saaremaa muuseumi roll klassikalise koduloomuuseumina on püsinud sama enam kui pool sajandit ning teemapargi võluvitsa pole kasutusele võetud. Pigem on aur läinud Eesti kõige paremini säilinud linnust ümbritsevate kindlustussüsteemide taastamisele algses hiilguses.

Nii Narva kui ka Haapsalu on saanud arendada linnust kui turismiatraktsiooni euroraha toel, ning see hõlmab nii kogu kompleksi logistika ja funktsioonide läbimõtlemist, uut ruumilist lahendust linnusele ja värskemat ekspositsiooni kui ka võimalikke uusehitisi. Nagu ikka, eeldatakse selliste projektide puhul, et investeering toob muuseumile tulu – külastus- ja konverentsikeskus erilises hoones on tugev müügiargument. 

Linnus kui tegevuskeskkond

2015. aastal arhitektuurikonkursi võitnud JVR meeskond (Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaya, Martin Prommik) avas nüüd projekti esimese etapi. Konvendihoone on saanud (esialgu osaliselt) uued liikumisteed, ühendused, tehnilised lahendused ja ekspositsiooni. Samas ootavad järgmist etappi suure eeskindluse ehk läänehoovi kujundamine – paik, kuhu 14. sajandil mahtus vajadusel varju kogu linn –, uute käiguteede rajmine, sild üle vallikraavi ning uus trepp, mis ühendab järsakul kõrguvat linnust all asuva Joaoru promenaadiga.

Väliala välja ehitamine on oluline, sest tänapäeval põimitakse kindlusmuuseumides sageli sise- ja väliruumi tegevusi, näiteks kasutatakse Rakveres õueala aktiivselt keskaja teemapargina, Kuressaares ja Haapsalus aga festivalikohana. Narva linnuse läänehoov on ligi 15 aasta jooksul võõrustanud ajalooliste lahingute taasesitusetendusi, kus sõjaajalooklubid mängivad läbi Põhjasõja lahinguid. Lisaks on siin juba mõnda aega käsitööliste hoovina tegutsenud konvendihoonega liituv põhjaõu, kus korraliku teemapargi vaimus kostümeeritud tegelased etendavad kõrtsis, sepi- või käsitöökojas tõsisel ilmel oma rolle. Sõnnikut, karjumist ega inimestega läbisegi sagivaid loomi siin ei kohta, keskaegne pilt antakse edasi hillitsetult ja tsiviliseeritult.

0.-3. korruste plaanid.

Uue lahenduse järgi tuleb Narva kindlusesse siseneda läbi suveniiripoe ja käsitööliste hoovi, edasi tulevad juba eri ajajärke kokku segavad saalid – meie teadvus, mis on harjunud virtuaalses reaalsuses kiirelt vahetuvate keskkondadega, laseb end võluda ka füüsilise ruumi kujunditetulval (selleks on ju tuldud!), kuni uus mäng või lehekülg eelmise kõrvale lükkab. Narva annab suurepärase võimaluse tarbida erinevaid keskkondi võimalikult kiirelt ja kompaktselt. Keskaeg möödas, Põhjasõda nähtud, lähme nüüd sööma!

Vellevoog-Truusi kaua koos praktiseerinud tandem loob ajaloolisse keskkonda silmatorkava kihistuse. Arhitektuurne käekiri on selge ja lihtsavormiline, uued avatäited, trepid, piirded ja muud elemendid eristuvad vanast nii materjali (metall, klaas, puhas betoon), vormi kui ka värvi poolest – kõik uus on minimalistlik ja must. Lisades oskusliku valgustuse, pole palju enam vajagi, hoone ise on aegade jooksul korjatud kihistustes niigi põnev. Esteetiliselt napid ja eksimatult nüüdisaegsed detailid mõjuvad steriilse taustana, mitte soleerijatena.

Suurimaks muudatuseks on uue sissepääsu avamine läbi konvendihoone nelinurkse sisehoovi. Viimane on värskelt kõigest üleliigsest puhastatud ja täiendatud ürituste tarbeks lakoonilise betoonist laia trepistikuga, hoone ise on saanud uue sisemise logistikaskeemi. Kaks uut liftidega trepihalli saadi, kui lammutati ja laiendati nõukogudeaegsed trepikojad, insenertehniliselt on trepid oma justkui õhus hõljuva disainiga vaatamisväärsused omaette – seos Escheri graafilistelt lehtedelt tuttavate trepilabürintidega tundub keskaegses ruumis üsna asjakohane. Uued uksed-aknad on asetatud vanade seinaavade peale, mitte sisse, järgides sellega praegu muinsuskaitses kehtivat kõikide uute lisanduste tagasipööratavuse põhimõtet. Ühtlasi oli vaid sel viisil võimalik saavutada ka evakuatsioonipääsude nõuetekohased laiused. Seni külastajatele suletud idatiiva kasutusele võtmisega saab teise korruse tasandil ümber siseõue kulgevale majale nüüd ringi peale teha, kolmandal korrusel jääb ootele konverentsikeskuse välja ehitamine.

Külastajana tunnen, et on pigem hea, et kõiki ruume pole servani täidetud, kusagil saad võlve vahtida, kusagil müürist eenduvaid imelikke moodustisi katsuda, kolmandas kohas lasta pilgul niisama ringi ekselda. Elamusi ei pea spetsiaalselt tootma, neil tuleb lasta tekkida. Labürintjad linnused on suurepärased kohad ekslemiseks – nad polegi mõeldud sujuvaks läbimiseks, vaid erinevateks turvatsoonideks tükeldatuna enesekaitseks, pidevaks ohu eest põgenemiseks. Kindlasti on arhitektid muuseumi uutesse loogilistesse liikumistrajektooridesse palju panustanud, ent külastajana ei jätnud ära eksimise tunne mind siiski hetkekski maha ja see on ainult hea.

Näitus ajalugu lavastamas

Muuseumi mitte niivõrd originaalesemetel, vaid erilahendustel ja uusobjektidel põhineval ekspositsioonis (Arhitekt 11 ja loovagentuur Identity) on näha muuseumimaastikul toimunud nihkeid, mida mainisin ka eespool: muuseum on asjade esitlemise asemel muututud kogemuskohaks ja kohustuslik on narratiivsus, allumine loojutustamise loogikale.

Digitehnoloogiad nii kultuuri esitamisel kui ka tõlgendamisel on tulnud, et jääda, küsimus on selles, kuidas neid kasutada. Näiteks Vastasseisu saalis domineerivad hiiglaslikud ruumilised näod, teineteisega projitseeritakse tõtt vaatama eri leeride sümbolportreed (muuhulgas ka Päts ja Lenin), taustaks arusaamatuks jääv heli – kas see pole mitte liiga lihtne vastandus? Ja kui sõjameesteks kostümeeritud, ent rahumeelselt istuvate nukkudeta kuidagi ei saa, siis kas nurgas peab ilma ühegi selgituseta vedelema verist ohvrit kujutav mannekeen? Veel kuu pärast avamist pole valminud ükski etikett ja saali infotöötajad püüavad ise ära teha seni saabumata audiogiidide töö – kui ei teaks, võiks arvata, et isiklik lähenemine on kontseptsiooni osa! Nagu hoone militaarsele taustale kohane, on esitatud eelkõige sõdade ajalugu, vägivald, tapariistad, mundrid, üks raudrüü (nüüdisaegne versioon), samuti linnuse enda mahulised transformatsioonid. Linnuse elanikest, alamatest ja ülematest juttu pole. Pole kahtlustki, et sõjad loovad dramaatikat. Mitmekihilise sisu asemel kureeritakse siin pigem emotsioone, visuaalset tulevärki. Samas pole eksponaate kuigi palju ja paaris üksikus ruumis on tajutav totaalse ruumi loomise soov, kuhu külastaja korraks uputada. Linnuse uuendatud osas tervikuna jäävad ruum ja asjad selle sees eraldiseisvaks ning mainitud kogemuslikkus on pigem killustunud ja tükikaupa laiali jagatud. Isu tekib, aga söönuks ei saa.

Muuseumites ajalugu mitte ei jäädvustata, vaid toodetakse ruumis ja ajas. Keset venekeelset linna asuv Narva linnus, mis on kuulunud taanlastele, siis sakslastele, rootslastele, venelastele ja viimasel sajandil Eesti riigile, on kultuuriliselt põnev väljakutse – ja et see pole lihtsalt sõnakõlks, näitavad muuseumi sihtasutuse ja linna vahelised poliitilised pinged, nimetagem neid visioonide erinevusteks. Vana linnus kehastab nii ajaloo dramaatikat ja kadu kui ka selle taasesitamist läbi füüsilise ruumi, läbi teatraalsete tegevuste kuni digitaalsete vahenditega loodud kuvandini – ning lugusid on tegelikult palju.

TRIIN OJARI on arhitektuuriajaloolane ja Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor

FOTOD: Kalle Veesaar

AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri.

1  Heaks vastupidiseks näiteks ajalugu problematiseeriva kaasaegse kunsti ja keskaegse ruumi kõnekast kohtumisest olid Peeter Linnapi ja Eve Kiileri kureeritud ja Kuressaare lossis toimunud Saaremaa kunstibiennaalid 1995 ja 1997

JAGA