Triin Ojari: moodsa aja ajaloovabrik: uuenenud Narva kindlus

NARVA LINNUSE KONVENDIHOONE
Arhitektuur ja sisearhitektuur: Kalle Vellevoog, Tiiu Truus (arhitektuuribüroo JVR, Stuudio Truus)
Projekti meeskond: Andrus Andrejev, Martin Prommik, Lidia Zarudnaya, Annika Liivo (arhitektuuribüroo JVR, Stuudio Truus)  
Insenerosad: EstKONSULT
Ekspositsioon: Arhitekt11, Identity
Tellija: Narva Muuseum 
Tellijapoolne projektijuht: Jüri Moor
Ehitaja: Scandec Ehitus
Netopind: 4450m2 
Arhitektuurivõistlus: 2015
Projekt: 2015-2018
Ehitus: 2018-2020

Eestis kasutatakse muuseumina nelja keskaegset kindlust – Haapsalu, Kuressaare, Narva ja Rakvere. Lisaks tegutseb muuseum ordulinnusesse ehitatud Põltsamaa lossis ja Paide Vallitornis ning Vastseliinas on kindlusevaremetesse rajatud kaasaegne külastuskeskus. Enamik kindlusmuuseume on nõukogudeaegse restaureerimisloogika stiilinäited ja toonaste taastamisentusiastide aastakümnete pikkuse töö viljad, andes ettekujutuse, kuidas ajalugu konstrueeriti seda sõna otseses mõttes üles ehitades, kujustades. Korrastades nõukogude ajal Eestimaa anastamisajaloost rääkivaid kantse, oli poliitiline kontekst ja restaureerijate motivatsioon kindlasti teistsugune kui praegu. Muinsuskaitse ja pärandi säilitamine oli omamoodi identiteediloome akt, üldises sovetiseerimise hirmus oldi kaitseseisundis, ajaloolisi hooneid nähti väärtusena iseeneses, mille unikaalsus vastandus ametlikult buldooserina maad võtvale moderniseerimis- ja lammutamislainele. Narva sõjajärgne linnapildi puhastustöö on selle laine traagilisemaid näiteid, kus Hermanni kindlus oli üks väheseid hooneid, mis alles jäi – ja seda pikaks ajaks rohtu kasvanud varemetena.

Seevastu oleme praegu tunduvalt teadlikumad postkoloniaalsest kultuurisituatsioonist ja sellega seotud ajaloo ümbertõlgendamisest, aktsepteerime ajaloo subjektiivsust ning vaatepunktide paljusust – sealhulgas alla surutute ja nn teiste positsioonilt räägituna. Eesti ordu- ja piiskopilinnused, mis isegi varemetena mõjuvad maastikul võimusümbolitena, tähistavad ühelt poolt võõrvõimu ja kõnelevad võitjate lugu, teisalt on need kohad, kus arutada sõdimise ja poliitiliste vastasseisude mõttekuse ning mõjuvõimu kaduvuse üle. Sotsiaalsel tasandil saab siin rääkida eri kihtidesse kuuluvate inimeste põnevast ühiselumudelist, kus argielu oli läbi põimunud militaarsetest ja religioossetest rituaalidest – linnused on rikkalik lugude allikas. Kas linnuste ajaloolised müürid dikteerivad ka viisi, kuidas neis ajalugu eksponeeritakse ja sellest räägitakse?

Linnus on ruumiline tervik, millest igaüks on sõdades kannatada saanud, pidevalt muutnud oma kuju ja osiseid ning vaatamata algsele ähvardavale monumentaalsusele on 20. sajandiks muutunud suuremal või vähemal määral varemeteks, objektideks, kus mateeria puudumine on sama kõnekas kui näha olev substants. Praeguste kindlusmuuseumide peamiseks funktsiooniks on saanud kujutlusmasina käivitamine. Selle asemel, et diskuteerida või küsimusi esitada, on esil ajalugu ja meelelahutus. Fiktsioonid ja tõde on teineteisele mängleva kergusega käe ulatanud, sest ruum ise, kõik need sopilised müürikäigud, kongid, kapiitlisaalid või tornid tunduvad n-ö lavastuslikuks, dramaatilise üleslehitusega „ajaloo tootmiseks“ sobivat suurepäraselt. Tundub, et kesk- või varauusaja võimalikult elamuslik taasesitamine on asendanud kõik muud võimalused minevikku näha ja digivahendid on püüdele uut reaalsust luua ainult hoogu andnud. Küsimus polegi niivõrd selles, kas interaktiivne käed-külge info edastamise viis on pealiskaudsem kui näiteks tekstipõhine – vastupidi, hästi timmitud kogemus sööbib kehamällu ning linnuse-sugune keskkond käivitav fantaasiat. Pigem on probleem selles, et probleeme justkui ei olekski – enamasti esitatakse ajalugu illustratiivse, fiktiivset reaalsust matkiva visuaalse keele kaudu, mis ei jäta ruumi kahetimõistetavusele ega võimalust midagi kriitiliselt ümber hinnata, ajalugu kiputakse liiga valmis kujul esitama. Kui kultuurifunktsioon näib olevat Eestis ainus viis kindlusi kasutada (tõsi, Toompea linnus on pretsedenditul kombel endiselt seadusandliku riigivõimu kants), siis võiks ju olla rohkem ruumi esitada erinevaid nägemusi.

Narva Hermanni linnuse taastulemised

Samuti uutmisrütmis astuv Narva linnus on rajatud 12.–13. sajandil ja hiljem korduvalt täiendatud vastavalt sellele, kuidas sõjakunst muutus. 50-meetrine Pika Hermanni torn, kust on hea üle jõe vaenlase poolele kiigata, on Baltimaade võimsamaid. Tõsi, praeguse kuju sai ta 1968. aastal alanud restaureerimistööde käigus (arhitekt Henno Potti), sest nii torn kui ka konvendihoone olid sõjas suuresti varemeteks muutunud. Taastamistööde käigus kasutati julgelt betooni, rajati treppe ja korruseid, viilkatusekujuline uus tornikiiver koos puidust välise kaitsekäiguga ning sarnased käiguteed müüridel edastasid kujutluspildi keskaegsest võimsast piirikindlusest. 1986 avati siin kommertsiaalsusest vabale nõukogude kultuuripoliitikale kohaselt Narva ajaloost rääkiv muuseum koos rohkete ekspositsioonipindadega nii püsi- kui ka ajutiste näituste jaoks. Muuseum on tänini ruumikuse poolest tuntud, majutades igal aastal toimuva muuseumide festivali raames hulgaliselt võistlevaid ajutisi näitusi.

Vitriinidesse surutud eseme- ja inforohked ajaloolised ekspositsioonid on praeguses külastus-, pere- ja elamuskeskuse tüüpi muuseumimaastikul ammu kadunud. Linnuse hiiglaslikkust arvestades on loogiline, et ruume tuleks paremini ja mitmekesisemalt kasutada ning siia rohkem inimvooge ja majandustegevust juhtida. Tänavu suvel uuendamisega poole peale jõudnud Narva linnus sai stardipaugu 2015. aastal koos Haapsalu linnusega, mille pieteeditundeline renoveerimine (arhitektuurne osa KAOS arhitektidelt) valmis Narva omast aasta varem, 2019. Seevastu Rakvere ordulinnus, mis püüab külastajaid deviisiga „keskaegne seiklus“, oli 2003. aastal avades esimene keskaja teemapark, kus sundimatult koos nii ordu- kui porduelu, mõõgavõitlejad ja ravitsejad – pakette üha lisandub. Kuressaare lossis tegutseva Saaremaa muuseumi roll klassikalise koduloomuuseumina on püsinud sama enam kui pool sajandit ning teemapargi võluvitsa pole kasutusele võetud. Pigem on aur läinud Eesti kõige paremini säilinud linnust ümbritsevate kindlustussüsteemide taastamisele algses hiilguses.

Nii Narva kui ka Haapsalu on saanud arendada linnust kui turismiatraktsiooni euroraha toel, ning see hõlmab nii kogu kompleksi logistika ja funktsioonide läbimõtlemist, uut ruumilist lahendust linnusele ja värskemat ekspositsiooni kui ka võimalikke uusehitisi. Nagu ikka, eeldatakse selliste projektide puhul, et investeering toob muuseumile tulu – külastus- ja konverentsikeskus erilises hoones on tugev müügiargument. 

/…/

Edasi saab lugeda Maja suvi/sügis (nr 101-102) numbrist.

TRIIN OJARI on arhitektuuriajaloolane ja Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor