Andres Rõigas: linnast maale

Mis on maapiirkondade eelised ja mis mõjutab maale kolimist?

Sarnaselt kogu Euroopaga on Eesti maapiirkondades kahanenud elanike arv ja toimunud tagasilöögid traditsioonilises majanduses. Eriti kiired muudatused nii rahvaarvus kui ka tööhõives said alguse 1990. aastatel. Vaatamata arvukatele ettepanekutele ei ole maapiirkondade probleemidele tänini leitud toimivaid lahendusi. Siiski on maailmas hakanud väärtushinnangud muutuma, üha vähem nähakse paremaid võimalusi üksnes linnades või edasiviivaid lahendusi urbaniseerumises. Oma artiklis käsitlen maapiirkondade konkurentsieeliseid kui üht võimalust maakogukondade arenguks, mis toob endaga kaasa ka laiema väärtushinnangute muutuse ühiskonnas.

Väärtushinnangute muutumine

Uute maakogukondade tekkimine eeldab lisaks vägagi pragmaatilistele asjaoludele, nagu töövõimalused ja sotsiaalse taristu kättesaadavus, eelkõige ühiskonna valmisolekut ehk toimivaid isikuvabadusi, eraomandit ja turvalisust laiemas mõttes. Seetõttu saame uuskogukondade tekke võimalikkusest Eesti-sarnases postsotsialistlikus ruumis rääkida üksnes viimase veerandsaja aasta jooksul. Arvestades ühiskonnas toimunud muutuste kiirust, inimeste kohanemist ja kinnisvaraturu käivitumist, on vaadeldav periood veelgi lühem. Siiski on viimasel kümnendil toimunud olulised positiivsed muutused ja eestlasele omane isikliku maa ihalus on jõudsasti toetanud ka perifeerseid piirkondi. Oleme uurinud maapiirkondade elavdamist läbi ehituspärandi väärtustamise ja turundustegevuse (1) ning uuskogukondade tekke. Sellistel juhtudel on oluline roll nii üksikisiku kui ka kogukondlikel otsustel.

Viimaste aastakümnete jooksul on väärtushinnangud muutunud, nii valitsused kui ka rahvusvahelised arenguagentuurid on maaelu arengu strateegiate aluseks võtnud detsentraliseerimise, osalusjuhtimise ja kogukonnapõhise arengu põhimõtted (2). Lisaks avaliku sektori koostööle toetuvad need lähenemisviisid kogukonnateenuste ning muude mittetulundusühingute teenuste osutamise võimalustele (3, 4). Aktiivsed ja kaasatud kogukonnad on detsentraliseerimise oluline eeltingimus ja edutegur, samal ajal on need arenguprotsessid ka osa ÜRO säästva arengu eesmärkidest (5).

Üha enam defineeritakse kogukonda kohatunnetuse või kohaga seotuse kaudu (6), kirjeldades sidet üksikisiku ja tema jaoks tähendusliku keskkonna vahel (7). See side muutub ajas üha olulisemaks, sest globaliseerumine ja võimalikud keskkonnaprobleemid ohustavad inimestele oluliste paikade ning seoste kestmist. Seega võib uute kogukondade tekkimist või uue elulaadi loomist maapiirkondades pidada teatud mõttes vastandumiseks modernsele kapitalistlikule ühiskonnale – eemaldutakse urbanistlikust või tarbimisele tuginevast keskkonnast. Maale liikumist tajutakse üldjuhul positiivse arenguna, mis uuskogukondade puhul on oluline näiteks kogukonna ja kodaniku elukorralduse muutumisel või identiteedi leidmisel. Laiemas plaanis on see üks võimalikest lahendustest, kuidas muuta kohalik tasand elujõulisemaks.

Mõisamaa kogukond. Foto Margit Lillaku dokumentaalfilmi „Südamering” (2019) võtetelt. Foto autor Paavo Eensalu

Maaidüll ja maapiirkondade mugavused

Üldjuhul ei ole maakogukonnad ajaliselt piiritletud ja neil puudub ajutine iseloom – sellega erinevad nad muudest, valdavalt postmodernistlikus linnakultuuris ajutise iseloomuga nähtustest, nagu erinevad subkultuurid. Maakogukondade taolise erinevuse põhjus on kinnistuv identiteet, kogukonna sisemine sidusus ja võrgustumine, aga ka kinnisvara soetamisel tekkiv materiaalne vastutus. Maapiirkondadesse tulijad toetuvad sageli kindlatele põhimõtetele, kohandades neid jätkusuutlikule kestmisele.

Ökokülade kontseptsioon on tekkinud reaktsioonina 20. sajandi lõpus esile kerkinud keskkonnaproblemaatikale. Ökokülades rakendatav säästva kogukonna mudel on laiendanud kogukonna mõistet ja sellega seonduvaid eetilisi kategooriaid (8), olles osa post-produktivistliku vaate maapiirkondade käsitlemisel (9; 10; 11). Sellises käsitluses maapiirkonna ühe ressursina kirjeldatakse idülli, nägemust, et maapiirkondade majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused arenevad erinevates suundades ja soodustavad seeläbi mitmekülgset või iseseisvat eluviisi. Koos olemasoleva maastikulise ja loodusliku ressursiga võime neid idülli kirjeldamiseks kasutatud komponente nimetada ruraalseteks (maalisteks), keskkonna või maastikuliseks mugavuseks (12).

Senistest uuringutest selgub, et kõige rohkem on maale tulemisest võitnud Kagu-Eesti, ehkki piirkonda kirjeldatakse endiselt perifeeriana ja positiivsed uudised on pigem haruldased. Siiski saab maaliste, keskkonna või maastikuliste mugavuste koosmõju pidada olulisteks teguriteks nii piirkonda liikumisel kui ka uute kogukondade tekkimisel. Neid mugavusi võiks vaadelda maapiirkonna konkurentsieelistena, mis leevendavad inimeste igatsust vanade väärtuste järele, samas on neid võimalik tõlgendada millegi uue ja värskena.

EESTI VÕIMALUSED

Maapiirkondade uuskogukondadena saame vaadelda ühiste huvide ja eesmärkidega üksikisikuid ja gruppe, kes võimalusel sulanduvad traditsiooniliste kogukondadega. Ilmselt toimub see protsess üksikisikute tasemel lihtsamalt ja kiiremini. Üldjuhul sõltub see kohalikust liidrist või eestvedajast, aga ka kogukonna ning kohaliku omavalitsuse võimest teha koostööd.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. talvenumbrist (nr 99)

ANDRES RÕIGAS on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teadur, geograafiamagister. Ta on uurinud postsotsialistlikke majandusruume läbi ettevõtluse tekke ja arengu, ettevõtlusõppe mõju loomemajanduse valdkonnas ning maapiirkondade asustust.

VIITED:
1 – Rõigas A., Rennu, M., Maapiirkondade elavdamine: ehituspärand ja turundustegevus Lõuna-Eesti näitel. – Studia Vernacula (Esemete elulood),(9), 2018.
2 – Speer, J., Participatory governance reform: a good strategy for increasing government responsiveness and improving public services? – World Development 40 (12), 2012.
3 – Bennett, J., Iossa, E., Contracting out public service provision to not-for-profit firms. –Oxford Economic Paper, 62 (4), 2010.
4 – Hulme, D., Edwards, M., NGOs, states and donors: too close for comfort? – NGOs, States and Donors: an Overview. St. Martin’s Press, New York, 1997.
5 – Bergh, S., Democratic decentralisation and local participation: a review of recent research. – Development in Practice, 14 (6), 2004.
6 – Scannell, L., Gifford, R., The relations between natural and civic place attachment and pro-environmental behavior. – Journal of Environmental Psychology, 30 (3), 2010.
7 – Giuliani, M. V., Theory of attachment and place attachment. – Psychological theories for environmental issues, Aldershot: Ashgate, 2003.
8 – van Schyndel Kasper, D., Redefining, Community in the Ecovillage Debbie. – Research in Human Ecology, 15, (1), 2008.
9 – Halfacree, K. H. Rural space: constructing a three-fold architecture. – Handbook of rural studies, London: Sage, 2006.
10 – Halfacree, K. H., Trial by space for a ‘radical rural’: introduction alternative localities, representations and lives. – Journal of Rural Studies, 23 (2), 2007.
11 – Ilbery, B. Bowler, I., From agricultural productivism to post-productivism. – The geography of rural change. (Harlow: Longman), 1998.

12 – Powell, M. A., Taylor, N., Smith, A. B., Constructions of rural childhood: challenging dominant perspectives. – Childrens´s Geographies, 11(1), 2013.



LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.