Andres Rõigas: linnast maale

Mis on maapiirkondade eelised ja mis mõjutab maale kolimist?

Sarnaselt kogu Euroopaga on Eesti maapiirkondades kahanenud elanike arv ja toimunud tagasilöögid traditsioonilises majanduses. Eriti kiired muudatused nii rahvaarvus kui ka tööhõives said alguse 1990. aastatel. Vaatamata arvukatele ettepanekutele ei ole maapiirkondade probleemidele tänini leitud toimivaid lahendusi. Siiski on maailmas hakanud väärtushinnangud muutuma, üha vähem nähakse paremaid võimalusi üksnes linnades või edasiviivaid lahendusi urbaniseerumises. Oma artiklis käsitlen maapiirkondade konkurentsieeliseid kui üht võimalust maakogukondade arenguks, mis toob endaga kaasa ka laiema väärtushinnangute muutuse ühiskonnas.

Väärtushinnangute muutumine

Uute maakogukondade tekkimine eeldab lisaks vägagi pragmaatilistele asjaoludele, nagu töövõimalused ja sotsiaalse taristu kättesaadavus, eelkõige ühiskonna valmisolekut ehk toimivaid isikuvabadusi, eraomandit ja turvalisust laiemas mõttes. Seetõttu saame uuskogukondade tekke võimalikkusest Eesti-sarnases postsotsialistlikus ruumis rääkida üksnes viimase veerandsaja aasta jooksul. Arvestades ühiskonnas toimunud muutuste kiirust, inimeste kohanemist ja kinnisvaraturu käivitumist, on vaadeldav periood veelgi lühem. Siiski on viimasel kümnendil toimunud olulised positiivsed muutused ja eestlasele omane isikliku maa ihalus on jõudsasti toetanud ka perifeerseid piirkondi. Oleme uurinud maapiirkondade elavdamist läbi ehituspärandi väärtustamise ja turundustegevuse (1) ning uuskogukondade tekke. Sellistel juhtudel on oluline roll nii üksikisiku kui ka kogukondlikel otsustel.

Viimaste aastakümnete jooksul on väärtushinnangud muutunud, nii valitsused kui ka rahvusvahelised arenguagentuurid on maaelu arengu strateegiate aluseks võtnud detsentraliseerimise, osalusjuhtimise ja kogukonnapõhise arengu põhimõtted (2). Lisaks avaliku sektori koostööle toetuvad need lähenemisviisid kogukonnateenuste ning muude mittetulundusühingute teenuste osutamise võimalustele (3, 4). Aktiivsed ja kaasatud kogukonnad on detsentraliseerimise oluline eeltingimus ja edutegur, samal ajal on need arenguprotsessid ka osa ÜRO säästva arengu eesmärkidest (5).

Üha enam defineeritakse kogukonda kohatunnetuse või kohaga seotuse kaudu (6), kirjeldades sidet üksikisiku ja tema jaoks tähendusliku keskkonna vahel (7). See side muutub ajas üha olulisemaks, sest globaliseerumine ja võimalikud keskkonnaprobleemid ohustavad inimestele oluliste paikade ning seoste kestmist. Seega võib uute kogukondade tekkimist või uue elulaadi loomist maapiirkondades pidada teatud mõttes vastandumiseks modernsele kapitalistlikule ühiskonnale – eemaldutakse urbanistlikust või tarbimisele tuginevast keskkonnast. Maale liikumist tajutakse üldjuhul positiivse arenguna, mis uuskogukondade puhul on oluline näiteks kogukonna ja kodaniku elukorralduse muutumisel või identiteedi leidmisel. Laiemas plaanis on see üks võimalikest lahendustest, kuidas muuta kohalik tasand elujõulisemaks.

Maaidüll ja maapiirkondade mugavused

Üldjuhul ei ole maakogukonnad ajaliselt piiritletud ja neil puudub ajutine iseloom – sellega erinevad nad muudest, valdavalt postmodernistlikus linnakultuuris ajutise iseloomuga nähtustest, nagu erinevad subkultuurid. Maakogukondade taolise erinevuse põhjus on kinnistuv identiteet, kogukonna sisemine sidusus ja võrgustumine, aga ka kinnisvara soetamisel tekkiv materiaalne vastutus. Maapiirkondadesse tulijad toetuvad sageli kindlatele põhimõtetele, kohandades neid jätkusuutlikule kestmisele.

Ökokülade kontseptsioon on tekkinud reaktsioonina 20. sajandi lõpus esile kerkinud keskkonnaproblemaatikale. Ökokülades rakendatav säästva kogukonna mudel on laiendanud kogukonna mõistet ja sellega seonduvaid eetilisi kategooriaid (8), olles osa post-produktivistliku vaate maapiirkondade käsitlemisel (9; 10; 11). Sellises käsitluses maapiirkonna ühe ressursina kirjeldatakse idülli, nägemust, et maapiirkondade majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused arenevad erinevates suundades ja soodustavad seeläbi mitmekülgset või iseseisvat eluviisi. Koos olemasoleva maastikulise ja loodusliku ressursiga võime neid idülli kirjeldamiseks kasutatud komponente nimetada ruraalseteks (maalisteks), keskkonna või maastikuliseks mugavuseks (12).

Senistest uuringutest selgub, et kõige rohkem on maale tulemisest võitnud Kagu-Eesti, ehkki piirkonda kirjeldatakse endiselt perifeeriana ja positiivsed uudised on pigem haruldased. Siiski saab maaliste, keskkonna või maastikuliste mugavuste koosmõju pidada olulisteks teguriteks nii piirkonda liikumisel kui ka uute kogukondade tekkimisel. Neid mugavusi võiks vaadelda maapiirkonna konkurentsieelistena, mis leevendavad inimeste igatsust vanade väärtuste järele, samas on neid võimalik tõlgendada millegi uue ja värskena.

EESTI VÕIMALUSED

Maapiirkondade uuskogukondadena saame vaadelda ühiste huvide ja eesmärkidega üksikisikuid ja gruppe, kes võimalusel sulanduvad traditsiooniliste kogukondadega. Ilmselt toimub see protsess üksikisikute tasemel lihtsamalt ja kiiremini. Üldjuhul sõltub see kohalikust liidrist või eestvedajast, aga ka kogukonna ning kohaliku omavalitsuse võimest teha koostööd.

Eesti puhul on maale elama asumisel, suvekodu otsimisel või uuskogukonna tekkel oluline roll eluasemel, selle asukohal ja asustusmustril, millest sõltub suuresti inimese elustiil. Maakohas hinnatakse neile omaste mugavuste olemasolu ja kättesaadavust, kuid lähtutakse ka keskkonnateadlikkusest või vajadusest hoida ja säilitada maastikke ja arhitektuuri ning paikkondlikke traditsioone. Kohapealsed töö- või koolihariduse võimalused ei mängi otsustusprotsessis määravat rolli. Sammu maale liikuda planeeritakse pikalt ja teadlikult ning töökohad kas luuakse ise või tuuakse kaasa. Märkimisväärne on uuskogukondade püüdlus luua lastele alternatiivseid haridusvõimalusi, mis siinkohal ühtib Powell et al13 välja toodud harmoonilise keskkonna ja turvalise lastekasvatamise ideega. Ideaalsel juhul tagab maapiirkonda liikumine peredele sissetuleku koos (meelepärase) tööga. Maale kolimist mõjutavad oluliselt ka madalamad kinnisvarahinnad, samuti õiguslike regulatsioonide teatav paindlikkus ja lihtsus igapäevaelu korraldamisel (sh majandustegevusel).

Ideaalse ja jätkusuutliku asustusmustri ning eluaseme-eelistus on rahvastiku- ja ruumiteadlaste akadeemilistes töödes oluline uurimisvaldkond. Eesti, aga ka laiemalt kogu Põhjamaade eelistavaimaks asutusmustriks on peetud maalist ehk hajaasutust, mis ühtib ka suures osas praeguste uuskogukondade ideaalmudeliga. Hajaasustus on üldiselt uustekkeliste külade loomise ruumiliseks põhikontseptsiooniks, samas ka aitab see säilitada ja päästa traditsioonilist asutust ja arhitektuuri ning mõista ja lahti kirjutada traditsioonilisi maastikke.

Kas idealistid või realistid?

Kõiki maale asunuid ei saa kirjeldada üksnes keskkonnaalaste mõistete abil. Kanter14 eristas USA-s tavaliste tahtlike kogukondade (intentional community) tekke põhjustena usulisi motiive, igatsust poliitilise ja majandusreformi järele ning eneseteostuse vajadust – nende tunnuste ühisnimetajaks on alati olnud teatav iseolemise soov, samuti soov saavutada sõltumatus välismõjudest ja majanduslik autonoomsus.

Schmied15 on kirjeldanud maale siirdumise rände tüüpe, jaotades need viide kategooriasse: keskklasside elukvaliteediränne, vähemkindlustatute ränne, elutsükliränne ehk seenioride tagasipöördumine, tööga seotud ränne ja kontrakultuuriline ränne ehk erinevate subkultuuride saabumine maale. Viimases rühmas võib kohata nii n-ö puukallistajatest kaasaegse maalilise elulaadi ihalejaid, aga ka teisi, kel side areneva mahekultuuriga. Seega vaatlen siinkohal kokkuvõtvalt mõningaid uurimistulemusi peaasjalikult uuskogukondade seisukohalt.

Praegu iseloomustab Eesti maakogukondi eelkõige teatav iseolemise soov, ühtlasi soov mitte sõltuda välismõjudest ja saavutada majanduslik autonoomsus. Seega ei saa Eestis tegutsevaid kogukondi pidada n-ö äärmusrohelisteks, neid võiks pigem kirjeldada rühmadena, kus domineerib selge siht, koostööoskus ja soov anda oma panus ökoloogilise jalajälje vähendamisesse. Olgu selleks siis keskkonnasäästlik mõtteviis koos traditsioonilise arhitektuuri ja kultuuri säilitamisega või soov kasvatada lapsi linnamõjudest eemal. Teisalt saab mitmes kogukonnas selgelt eristada majanduslikke motiive. Need avalduvad nii traditsioonilises põllumajanduses, aga ka selgelt mõõdetavas piirkonna majanduslikku olukorda parandavas tootvas ettevõtluses. Uuskogukondades üldiselt eriti kohalikule tööturule ei loodeta, valdavalt tuuakse töökohad kaasa või muudetakse huviala töökohaks. Lisaks on hea haridusega uued maaelanikud leidnud rakendust avalikus sektoris, näiteks leevendanud õpetajate puudust kohalikus koolis või rikastanud kultuurielu.

Keskklassi kvaliteedirände ja uute kogukondade tekkimisel on mitmeid ühisjooni. Mõlemale on üldjuhul iseloomulik hea haridus ja selged eesmärgid. Samas on oluline erinevus maale liikujate vanuses. Kogukondlikud mudelid kehtivad üldjuhul nooremas põlvkonnas, seal võib küll leiduda ka keskklassi kuuluvaid ja tööelus jõudsalt edasi liikuvaid inimesi, aga pigem kuuluvad sinna need, kes on nii töö- kui ka pereelu alguses ning kuuluvad erinevatel asjaoludel ühiste huvidega gruppi. Samas ei ole ka väheoluline, et keskklassi kvaliteediränne saab meie uuringute põhjal alguse suvekodu otsingust või juurte juurde pöördumisest. Kogukondlikul tasemel võib põhjusi kirjeldada piirkonnaülesemana, kus juured ei pruugi olla seotud uue asukohaga ning enda asukohta nähakse pigem Eesti maakultuuris laiemas mõttes.

Arenguhüppe võimalus omavalitsustele

Selleks, et elavdada keskustest eemale jäävaid piirkondi, peab kohalikes arengustrateegiates olema kohaspetsiifiliste võimaluste-lahenduste kirjeldus. Teisalt on ühe paiga kohatutvustus ja sellele omaste eeliste väljatoomine väga pikaajaline protsess. Vaadeldes uuringute tulemusi, võib väita, et edukaid näiteid on sündinud nii juhuste kokkulangemisel (nt Parmu Ökoküla, Väike Jalajälg ja Karula) kui ka väga oskusliku töö tulemusena (nt Mooste). Sageli on peamiseks mõjutajaks kohalik aktivist või liider ja kohatunnetus. Tulijatele on atraktiivsemad selge kultuuritausta poolest eristuvad või maastikuliselt silmapaistvad piirkonnad, aga ka paigad, kus kohalik omavalitsus on teinud jõupingutusi uute töökohtade tekkeks ja võrgustike väljakujunemiseks. Edasise maaletuleku määravadki ära nii positiivsed eeskujud kui ka sihikindel poliitiline tahe koos majanduslike võimalustega. Siia juurde saab sellisel juhul liita need maalise idülli elemendid, mis on iga paiga ja üksikisiku jaoks erinevad.

ANDRES RÕIGAS on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teadur, geograafiamagister. Ta on uurinud postsotsialistlikke majandusruume läbi ettevõtluse tekke ja arengu, ettevõtlusõppe mõju loomemajanduse valdkonnas ning maapiirkondade asustust.

Artikkel on avaldatud Maja 2020.a. talvenumbris (nr 99, „Väikeses kohas elamise mõttekus”).

Päise foto Ingmar Muusikus.

1 – Rõigas A., Rennu, M., Maapiirkondade elavdamine: ehituspärand ja turundustegevus Lõuna-Eesti näitel. – Studia Vernacula (Esemete elulood),(9), 2018.

2 – Speer, J., Participatory governance reform: a good strategy for increasing government responsiveness and improving public services? – World Development 40 (12), 2012.

3 – Bennett, J., Iossa, E., Contracting out public service provision to not-for-profit firms. –Oxford Economic Paper, 62 (4), 2010.

4 – Hulme, D., Edwards, M., NGOs, states and donors: too close for comfort? – NGOs, States and Donors: an Overview. St. Martin’s Press, New York, 1997.

5 – Bergh, S., Democratic decentralisation and local participation: a review of recent research. – Development in Practice, 14 (6), 2004.

6 – Scannell, L., Gifford, R., The relations between natural and civic place attachment and pro-environmental behavior. – Journal of Environmental Psychology, 30 (3), 2010.

7 – Giuliani, M. V., Theory of attachment and place attachment. – Psychological theories for environmental issues, Aldershot: Ashgate, 2003.

8 – van Schyndel Kasper, D., Redefining, Community in the Ecovillage Debbie. – Research in Human Ecology, 15, (1), 2008.

9 – Halfacree, K. H. Rural space: constructing a three-fold architecture. – Handbook of rural studies, London: Sage, 2006.

10 – Halfacree, K. H., Trial by space for a ‘radical rural’: introduction alternative localities, representations and lives. – Journal of Rural Studies, 23 (2), 2007.

11 – Ilbery, B. Bowler, I., From agricultural productivism to post-productivism. – The geography of rural change. (Harlow: Longman), 1998.

12 – Waltert, F., Schläpfer, F., Landscape amenities and local development: A review of migration, regionaal economic and hedonic pricing studies. – Ecological Economics 70, 2010.

13 – Powell, M. A., Taylor, N., Smith, A. B., Constructions of rural childhood: challenging dominant perspectives. – Childrens´s Geographies, 11(1), 2013.

14 – Kanter, R. M., Commitment and Community: Communes and Utopias in Sociological Perspective. Cambridge: Harvard University Press, 1972.

15 – Schmied, D., Incomers and Locals in the European Countryside. – Winning and Losing. The Changing Geography of Europe’s Rural Areas. Aldershot, Burlington: Ashgate, 2005.