Andro Mänd: riigigümnaasiumite programmi mitu palet

Kahaneva asula käekäiku mõjutab tugevasti riigigümnaasiumi asukoha ja hoone valik. Paarikümne riigigümnaasiumi loomise käigus on ühtlasi õige hetk küsida, milline on tänapäevane pedagoogika ja sellele vastav kooliruum.   

Koolihoonete arhitektuuris on põnevad ajad. Uute riigigümnaasiumite loomine muudab jõuliselt senist haridusmaastikku ning füüsilist koolivõrku. Praegune koolivõrk pärineb ajast, mil sündimus oli üle 21 000 lapse aastas. 2016. aastal sündis vaid 14 000 last aastas. Õpilaste arvu kahanemise tõttu on enam kui kolmandikus Eesti gümnaasiumites alla 60 õpilase. Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) algatatud ning Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) kaudu elluviidava gümnaasiumite maakonnakeskustesse koondamise eesmärgiks on seatud hariduse kvaliteedi parandamine ning õppehoonetele kuluva ressurssi kokkuhoidmine. Viimati ehitati Eestis aktiivselt uusi koolihooneid 70.‒80. aastatel, kui Eesti Projekti tüüpprojektidega pikiti koole täis kõik toona Eestis valminud paneelmajade piirkonnad alates Tallinna Lasnamäest ning lõpetades Viljandi Männimäe ja Vana-Vigalaga. Enim kasutati Milvi Vainiku loodud tüüpprojekti 221-1-321.

Tüüpprojekt 2-02-27, arhitektid V. Smõšljaev, A. Tšõpin ja M. Iošpa (Allikas: Tallinna Linnamuuseum).
Tüüpprojekt 2E-02-2, arhitekt Henno Kalmet.
Tüüpprojekt 221-1-321, arhitekt Milvi Vainik (Allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum).

KOOLIMAJA KAHANEVAS LINNAS

Toonaste koolimajade rajamise ajal linnade elanikkond kasvas. Praegu enamiku Eesti linnade elanike arv väheneb, seega tuleb linnaruumi tugevalt mõjutavate riigigümnaasiumite asukoht hoolega läbi mõelda. Mitmed väikelinnad (Haapsalu, Kärdla, Valga, Viljandi, Võru) on riigigümnaasiumi loonud kesklinna ja sellega oma ajaloolist linnasüdant koolide abil tugevdanud. Kahjuks jääb nende heade näidete kõrval arusaamatuks Pärnu otsus rajada riigigümnaasium kesklinnast 3,5 km kaugusele Mai paneelmajade piirkonda Koidula gümnaasiumisse, mis on ehitatud 1979. aastal tüüpprojekti 221-1-321 järgi. Seda projekti on küll arhitekt Maie Hansmann omal ajal üsna õnnestunult kohandanud, kuid Pärnu kesklinnas on mitmeid ajaloolisi koolihooneid, mis oma esinduslikkuse ja asukohaga oleksid olnud märksa paremad valikud.

Riigigümnaasiumid ei ole mõeldud ainult asukohalinna, vaid kogu maakonna jaoks. Seega on oluline, et kool asuks võimalikult lähedal ka ühistranspordisõlmedele. Pärnu bussijaam on kesklinnas ning maakonnast tulevate õpilaste äärelinna kooli jõudmine on seeläbi keerukam ja aeganõudvam.

Tugevalt alahinnatakse koolihoone arhitektuuri kui kooli identiteedi ja ühtekuuluvuse kehastust. Ilmekas näide on tänavu laienenud Gustav Adolfi gümnaasiumi uue I ja II õppeastme õppehoone ümber lahvatanud tüli. Uueks õppehooneks kohandati koos juurdeehitusega endine Vana-Kalamaja täiskasvanute gümnaasiumihoone, mis on ehitatud 50-ndatel tüüpprojekti 2-02-27 järgi. Vastaste üheks argumendiks oli oma väärika ja omanäolise kooliruumiga seotud ajaloo ning identiteedi kadumine hoolimata sellest, et gümnaasiumi osa jäi endiselt nende ajaloolisse majja. Head õpetajad ja õpilased loovad tugeva kogukonna ning oma kuvandi, kuid Pärnu riigigümnaasium oma masstoodangus vorbitud kehandiga ei hakka iialgi looma oma ruumi identiteeti, sest sama vormi järgi on Eestis ehitatud 56 kooli.

Kahjuks on Pärnuga sama teed läinud ka Tartu linn, mis on oma uue riigigümnaasiumi samuti paigutanud kesklinnast kaugel asuvasse tüüpprojekti 221-1-321 järgi ehitatud hoonesse. Tartus on arhitekt Andres Kase seda tüüpprojekti siiski pisut muutnud ning kahe tiibhoone vahele on tehtud uus avar rekreatsiooniala ja väliauditoorium. Kriitikat on saanud ka Kohtla-Järve uus riigigümnaasium. Erinevalt Pärnust ja Tartust tuleb uus hoone siiski olemasolevasse linnatuumikusse. Kuna tegu on Eesti ühe kiiremini kahaneva linnaga, siis tundub see igati tark samm. „Aga” peitub selles, et linna servas seisab tühjana ajalooline Anton Soansi projekteeritud koolimaja, mis on üks väheseid kõrgetasemelise arhitektuuri näiteid selles asulas. Head lahendust sellele probleemile ei ole, kuna prognooside järgi väheneb aastaks 2030 Kohtla-Järve rahvaarv praeguselt 35 000-lt 26 000-le. 522 õpilasele projekteeritud ajalooline koolimaja on aga juba praegu liiga suur 252 õpilasele planeeritud riigigümnaasiumile. Linnavalitsus peab tõsiselt mõtlema linnaruumi kvaliteetsele koondamisele ja ilmselt tähendab see millegi ohverdamist.

Palju pahameelt on Rakvere elanike seas tekitanud uue koalitsiooni otsus ehitada uus riigigümnaasiumi hoone ja muuta ajalooline Alar Kotli projekteeritud Rakvere gümnaasium põhikooliks. Rakveret tuleb kiita selle eest, et ka uue kooli asukoht on kesklinnas. Küsitav on aga selle paiknemine olemasoleva kooli esisel väljakul. Alar Kotli projekteeritud koolimaja puhul on oluline linnaehituslik tühjus hoone ees, mis aitab Eesti funktsionalismi ühel sümbolehitisel jõuliselt linnaruumis esile tulla. Selle ette rajatav uus hoone devalveerib ajaloolist koolimaja. 

Samas on mõistetav ka uue hoone ihalus, kuna olemasolev on klassikalise plaanilahendusega ja ei vasta enam tänapäeva nägemusele heast kaasaegsest kooliruumist. Sarnaselt Anton Soansi projekteeritud koolimajaga Kohtla-Järvel on ka siinne hoone muinsuskaitse all ja see seab hoone uuenevale kasutusele tugevad piirid. Ideaallahendus oleks siin Viljandi riigigümnaasiumi analoog, kus muinsuskaitsealusele koolimajale tehti kaasaegne juurdeehitus. Selle tulemusena on linnal vaja vähem hooneid üleval pidada, ajaloolises hoones säilib selle algne funktsioon ning samas on olemas ka  õpilaste ootusi rahuldav uudne koolikeskkond. Rakvere demograafilist olukorda vaadates tundub, et tuleks hakata olemasolevaid koolimaju sulgema, mitte uut juurde ehitama.

MUUTUV KOOLIRUUM

Jõhvi Riigigümnaasium, 2014. Esplan OÜ. Foto: Kaido Haagen.

Uued riigigümnaasiumid mõjutavad tugevalt meie linnade struktuuri, kuid olulised muutused on toimumas ka koolide sees. Lõviosa meie koolidest on ehitatud tüüpprojektide järgi. Need hooned olid oma aja nägu ning vastasid toonase ühiskonna ootustele ja vajadustele. Tegu on n-ö riiultüüpi hoonetega, kus klassid olid laotud üksteise peale riiulitesse ning klasside ees jooksid pikad ühendavad koridorid. Koridorid olid üldjuhul mööblita maneežid, kus hobuste asemel kõndisid ringiratast õpilased. Tuleb siiski tunnistada, et tüüpprojektis 221-1-321 on koridoride laiendused tähistatud sõnaga „rekreatsioon”. Enamikus koolides jäi see sõna paraku paberile. Sööklad, raamatukogud ja aulad olid eraldatud ning pääs neisse piiratud.

Uutes valminud/valmivates koolihoonetes on sisestruktuur hakanud muutuma. Kui võrrelda uusi avaliku konkursiga projekteeritud koolihooneid eelmise põlvkonna omadega, siis sisestruktuuris tuleb välja üks oluline muutus. Koolist on kujunenud väikese linna analoog, mille keskmes on avalik linnaväljak, kus inimesed käivad söömas, suhtlevad ning veedavad vaba aega. Aula, söökla, raamatukogu – ruumid, mis varem olid poolavalikud ning monofunktsionaalsed, on nüüd muudetud avalikeks ja segunenud funktsioonidega alaks. Need on õpilaste käsutuses sõltumata kellaajast. Klassikaline aula on kadunud. Koondumise-kahanemise ajastul on piduliku aula taandumine üsna ilmekas sümbol. Tantsu-, näiteringi jms seisukohast on selline lahendus siiski kahetsusväärne. See võtab võimaluse harjutada või tegeleda hobitegevusega privaatsemas õhustikus, mis on paljudele lastele oluline. Samas on positiivne, et igat ruutmeetrit lugevas õhukeses riigis on klassikaliste suletud ruumide avamisega suudetud suurendada puhkeala, mis toimib kooli keskse südamikuna, mille funktsioon on ümbermängitav. Ruum kohandatakse aktuste ajal pidulikuks aulaks, tundide lõppedes ringide (rahvatants jms) jaoks, muul ajal toimib see aga rekreatsioonialana. Selline lahendus on mööbli liigutamise tõttu tülikas, kuid samas annab kooli ruumistruktuurile olulise paindlikkuse.

Varasemates tüüpprojektides moodustasid rekreatsioonialad 10–15% kogu hoonest. Uutes riigigümnaasiumites on puhkeala osakaal tõusnud 20–30%-ni just tänu teatud ruumifunktsioonide ümbermängimisele. Erinevatest strukturaalsetest muudatustest hoolimata on klasside osakaal hoones võrreldes eelneva ajastu projektidega enam-vähem samaks jäänud, moodustades umbes kolmandiku hoone pindalast. Ühiskond liigub pideva ümberõppimise suunas. Inimestele tuleb kasuks avatus ja võime uute olukordadega kiiresti kohaneda. Inimestevaheline suhtlus on ülioluline ja uutes gümnaasiumites tekkinud linnaväljakuga sisestruktuur kindlasti toetab seda. Lisaks halvale asukohale äärelinnas muudab ka vanamoodne kooli sisestruktuur täiesti arusaamatuks Pärnu ja Tartu otsused riigigümnaasiumi hoonete valikul.

Põlva Riigigümnaasium, 2017. AS Resand, energiasäästlikkuse osa Gernot Vallentini (tegu on liginullenergia hoonega). Foto: Kaido Haagen

Enamasti räägitakse koolihoonete sobivusest õpilastele, kuid rohkem tuleks tähelepanu pöörata ka õpetajate tööruumidele. Mida enam aeg edasi, seda olulisemaks muutub inimestele lisaks palgale ka nende töökeskkond. Õpetajate ruumid on üldiselt üsna sarnased sellega, mis need olid paarkümmend aastat tagasi. See on osaliselt kivi projekteerijate kapsaaeda, kuid samas seab piirid haridus- ja teadusministeeriumi koostatud koolivõrgu programm, mille järgi kogu kooli (tehnoruumidest koridoride ja klassideni) netopind ühe õpilase kohta peaks aastaks 2020 olema alla 11,5 m². Selle pinna sees täiendava ruumi leidmine õpetajate tööruumide edendamiseks on praktiliselt võimatu, ühtlasi on see piirang olnud ka impulsiks aula, raamatukogu ja söökla senise struktuuri muutmiseks. Lisaks õpetajatele ettenähtud puhkeruumile võiks ministeerium järgnevate koolide ruumiprogramme koostades näha ette ka privaatsemaid alasid õpilastele, kes soovivad linnaväljaku melust natukeseks eemalduda.

Uutes valminud/valmivates koolihoonetes on peale erinevate funktsioonide osakaalu muutunud ka ruumiprogramm. Näiteks on ära jäänud lasketiir (mida küll ka toona kõigis koolides ei olnud) ning uute ruumidena on lisandunud  IT ruumid, õppenõustajate ruumid, suured kaldauditooriumid. Enamikus uutes riigigümnaasiumites on ära jäetud ka võimlad. Riigigümnaasiumite asukoha valikul on üheks oluliseks kriteeriumiks spordihalli lähedus. Eesmärk on luua ristkasutus linnas juba olemasoleva struktuuriga. Kehalise kasvatuse tunnid täidavad spordihooneid päevasel ajal, mil need on valdavalt tühjad. Seda otsust on küll kritiseeritud, kuid kitsastes eelarvetingimustes ning hääbuvaid maakonnakeskuseid vaadates tundub see mõistlik lahendus.

Iga laps peab tundma, et teda väärtustatakse ja temasse panustatakse. Seda tuleb teha ka kaasaegse arhitektuuri abil. 2E-02-2 ja 221-1-321 olid kahtlemata omal ajal head tüüpprojektid, kuid tänapäeva koolikeskkond on muutunud. Hea meel on tõdeda, et konarlikult alanud riigigümnaasiumite protsess (otsuste laiaulatuslikust mõjust ei antud justkui aru) on liikumas kvaliteetsema ruumiloome poole ning koolide õpikeskkonnale otsitakse arhitektuurikonkurssidega uusi ruumilisi väljundeid ja võimalusi. Tahaks loota, et see protsess ei piirdu seni saavutatuga, vaid julgetakse edasi eksperimenteerida ja küsida kriitiliselt, milline on kaasaegne pedagoogika ja sellele vastav kooliruum. Nende muutuste oluliseks tugisambaks on avalikud arhitektuurikonkursid, samavõrra tähtsad on visiooniga ja sisulist panust andvad koolijuhid, RKAS-i ja ministeeriumi ametnikud. 

ANDRO MÄND on arhitektina osalenud mitme haridusasutuse, sh ka Viljandi ja Rapla riigigümnaasiumite projekteerimisel ning töötab gümnaasiumiastmes õpetajana.

KOMMENTAAR

Kalle Komissarov, arhitekt, riigigümnaasiumite võistlustingimuste kooskõlastaja

HTM-i tellimusel riigigümnaasiumite projekteerimist korraldav RKAS on seni võistlusülesanded kooskõlastanud Arhitektide liiduga. Võistlusülesannete koostamiseks antud sisend on olnud traditsiooniliselt napp ja konkreetne ‒ HTM-i ruumiprogramm ning RKAS-i tehnilised nõuded mitteeluhoonete projekteerimiseks. Info leidmine tänapäevasest õppekorraldusest ning muutuva haridusmaastiku vajadustest on jäänud võistlusülesande koostaja õlule. Arhitektide liit  on lisanud konkursitingimustele mõningaid uuringuid ja veebilinke: näiteks liikumist toetavatest ruumilistest lahendustest, ruumi mõjust suhtlusele ning kooli ruumi- ja ajakorraldusest Viljandi riigigümnaasiumi näitel. 

Toimunud võistluste korraldusele tagasi vaadates on näha, et RKAS õpib pidevalt igast valminud hoonest ning rakendab saadud teadmisi ja lahendusi järgmist objekti kavandades, see puudutab aga üksnes tehnilist poolt. Arhitekti jaoks tähendab see lisanduvaid tehnilisi piiranguid, mis iga järgmise objekti puhul loomevabadust piirama kipuvad. Samasugust arengut RKAS-ist tuleva sisendi ideelises ja sisulises küljes (mis puudutaks hariduse visiooni) pole toimunud ning siin peaks ilmselt arhitektide liit tellijale head nõu andma. Sisendi andmisel ja võistlusülesande koostamisel tuleks RKAS-i initsiatiivil või nendega koostöös kaasata HTM-i valdkonna spetsialiste, tulevase kooli juhtkond ning haridusspetsialiste. See konkreetne samm võimaldaks parandada koolihoonete arhitektuuri sisulist poolt.

RIIGIGÜMNAASIUMITE PROGRAMM

Loodi arhitektuurivõistluseta:
2013
Läänemaa ühisgümnaasium (rekonstrueeriti muinsuskaitseline koolihoone)
Jõgevamaa gümnaasium (koolihoone rekonstrueeriti)
Nõo reaalgümnaasium (uus hoone)
2015
Pärnu Koidula gümnaasium (koolihoone rekonstrueeriti)
Võru gümnaasium (rekonstrueeriti muinsuskaitseline koolihoone ja tehti juurdeehitus)
Jõhvi gümnaasium (uus hoone)
Tartu Tamme gümnaasium (koolihoone rekonstrueeriti)
2016
Hiiumaa gümnaasium (lammutatud hooneosa asemele rajati uus)
Valga gümnaasium (rekonstrueeriti muinsuskaitseline koolihoone)
Põlva gümnaasium (uus liginullenergia koolihoone)
  
Arhitektuurivõistluse tulemusena sündinud:
2013
Viljandi gümnaasium
2018 valmivad
Rapla gümnaasium
Viimsi gümnaasium
projekteerimisel
Kohtla-Järve riigigümnaasium
Laagri gümnaasium
  
Arhitektuurivõistlus kavandamisel järgnevatel aastatel:
Kuressaare, Tabasalu, Narva, Rakvere, Tallinn, Paide


Üleval: Põlva Riigigümnaasium, 2017. AS Resand, energiasäästlikkuse osa Gernot Vallentini (tegu on liginullenergia hoonega). Foto: Kaido Haagen.

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.