Andrus Laansalu: kuidas metsa hõikad…

METATALU ELEMENDID
Autor: Marianne Jõgi
Näituse meeskond: Gerda Kaasik (Akukon OY Eesti filiaal), Sten Jõgi, Haiko Sepping ja Lenari Lanno (Laestuudio), Tim Püvi (Tormitehnika OÜ), Taavi Suisalu, Martin Vällik
Toetaja: Outset Eesti
Projekt "Metatalu elemendid" on osa Vabaõhumuuseumi 60. juubeliaastale pühendatud programmist

Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.

KEHALINE KOHALOLU

Igaüks, kes on elus, on seda alati mingis keskkonnas. Kõik evolutsioonist läbi liikunud olendid on pidanud sellega leppima, kellelgi pole kunagi õnnestunud olla puhas kehatu eksistents. Enne inimese keelemänge pole keegi ka sellise imeliku võimaluse peale tulnud, et võiks püüda ette kujutada eksistentsi ilma keskkonnata (puhta teadvuse, jumala, maailmavaimuna etc).

Paljud tänapäevased teadvusteooriad eeldavad, et kehaline kohalolu on osa teadvuse moodustumisest. Parafraseerides arheoloog Bjørnar Olsenit: selleks, et teadvus olemas oleks, tuleb ta kõigepealt valmis teha. Ja teha pole teda millestki muust kui kehalisusest, kudedest ja organitest, ning nende seostumisviisidest väliskeskkonnaga.

Foto Kristina Öllek

Konstruktsioonid, milles saab olla, jäävad alati teadvusest ja kehast väljapoole. Nad on keskkonna osad, mitte olendi osad. Sellistena on nad alati ka semiootiliselt võõrad. (Ma täpsustan – semiootilisest sisust rääkides ei pea ma silmas keelelise tähenduse põhist semiootilisusele viitamist, mida tuleb kahetsusväärselt sageli ette. Peirce’ilikus arusaamas tegelikkuse semiootilisusest on iga sõnatu kohtumine füüsilise objekti ja materjaliga semiootiline kogemus.). Selleks, et semiootiliselt võõraga kontaktis olemist välja kannatada, on vaja mingeid sidestuvaid, füüsiliselt mugavatena tajutavaid omadusi selle võõra juures. Inimkeel on üsna piiratud tööriist tegelikkusega suhtlemiseks, suurema osa ajast eksleme me endiselt analoogkodeeringutes, kuulame ümbruse akustilist kudet ja puutume vastu materjale. Samas ei ole väliskeskkond ilma eraldusjoonteta enamasti piisavalt elatav – me peame regulaarselt olema millegi füüsiliselt mugava sees (riided ja ruumid).

Marianne Jõgi siin vaatluse all olevate objektide koondpealkiri on „Metatalu elemendid“. Mõlemas on välja teravustatud mõned siseruumide võimalikud füüsilise mugavusega seotud aspektid.

Objektid, mis vaatavad taevast 

Marianne Jõgi objektid on sageli tehniliselt keerukad. Nende kokkumonteerimine nõuab metallitöö- ja elektroonikateadmisi. Teine oluline aspekt – nad leiavad oma sisendi ümbritsevast keskkonnast või vaatajast, ja muudavad selle tagasisidestatud kogemuseks. 

„Interauraalne kontuur I“ on struktuurilt koonus, mis avaneb taevasse, vaatab seda. On palju objekte, mis täiesti sihipäraselt vaatavad taevast. Sellised objektid on näiteks teleskoobid. Aga teleskoobid on kindlapiirilise funktsionaalsusega. Tehnoloogilistel piirialadel liikuv kunst annab objektidele võimaluse libiseda selgete piirjoontega funktsionaalsusest välja. Praktiliste eesmärkidega tehnoloogia seda ise teha ei saa – kui ta ei toimi, siis on ta lihtsalt katki ja teda hakatakse parandama. Parandamise tulemus on muidugi hea, aga mingeid määratlusteväliseid kihte see objektile enamasti ei lisa. On huvitavam, kui selgepiirilist kuuluvust lagundatakse, kui mängitakse üleminekualadel.

Teine aspekt – Marianne Jõgi objektid on akustiliselt aktiivsed. Akustilist aktiivsust ei ole lihtne määrata, sest mõõteriista tulemused ja olendi psühhoakustiline taju erinevad üksteisest. Objekt „Hele teekond. Interauraalne kontuur“ on väliselt lihtsalt üks vana taluhoone. Temasse paigutatud tagasiside-elektroonika kuulab siseneja hingamist ja teeb sellest hoone akustilise ümbruse. Kuulaja on korraga sees ja väljas. Ja täpselt valitud akustiliste parameetritega siseruum püüab interauraalsetele kuulmiserinevustele toetudes tekitada füüsiliselt mugava kuulamiskogemuse.

Küsimus, kas objekti sees on mugav olla, ei ole indiviidi tasandil kunagi lihtsalt ennustatav. Arhitektuurse objekti ehitamine võtab isegi tänapäevaste ehituskiiruste juures palju aega ja ka kulutab palju ressursse. Kui siis hiljem selgub, et selles siiski pole mugav, mida siis teha? Väiksema, eksperimentaalse objektiga on lihtsam. See saab kiiremini valmis. Seda saab ümber paigutada. Ja selle kogemine on valdavalt eksperimentaalne – seda tullaksegi spetsiaalselt kogema. Marianne Jõgi objektid töötavad just nii – nagu akustilise realiteedi katselabor. 

Interauraalne kontuur, I, 2017. Foto Kristina Öllek

Tehnoloogiline püstkoda

Üht selle artikli objektidest võiks nimetada tehnoloogiliseks püstkojaks („Interauraalne kontuur I“). Viimati asus see valge, tahkudest koosnev kooniline objekt Eesti Vabaõhumuuseumis merepinnal. Püstkoda seisis samamoodi lagedal väljal, tuul ulus selle ümber ja tema seinte peal võis trummi taguda. Püstkoja suitsuaugust vaatas sisse Põhjanael. „Interauraalne kontuur I“ on lisaks Põhjanaelale sihitud Veega suvisele näivale trajektoorile. Veega võtab Maakera telje pikaajalise nurgamuutuse tõttu ligikaudu 13 000 aasta tagant polaarpunkti positsiooni Põhjanaelalt üle.1

Tehnoloogilise ajastu püstkoda ei pea olema traditsioonilise püstkoja funktsionaalsusega kaasaskantav eluhoone. Tehnoloogilise ajastu püstkoda võib olla objekt, mis peamiselt tuletab meelde, kuidas kunagi oli – milles seisnes suitsuaugust välja taevasse vaatamine ja mis tunne on, kui sinu ja jäise pimeda universumi vahel on ainult õhuke nahk või kangas. Sellise objektiga saab reaalse püstkoja mõned kindlad omadused läbielamiseks esile tuua.

Objekt „Interauraalne kontuur I“ on püstkojas olemise struktuuri lahtimonteeriv ja esitav seadeldis. Ta taastab kehalist kogemust, mida kogejal ei pruugi üldse ollagi, aga mis tuleb siiski esile mõningase struktuurse sarnasuse tõttu. Ja ühtlasi teravustab objekt kohalviibimise taju ja ümbruse detaile. Et selle objekti funktsionaalsest iseloomust aimu saada, tuleks temas olla päris kaua. Soovitavalt tunde. Päeval ja öösel – tähed peaksid näha olema. Erinevate tuultega, mis valge seina taga undavad. Erinevate taeva värvidega. See objekt on seisnud maa peal ja vee peal. Veepinna kõikumine, ülelibisevad pilved, seinte kumin. Need kõik on selle objekti funktsionaalsuse osad. Sellisena kõigub ta kusagil kunstiobjekti ja arhitektuurse objekti piiril, ta on peaaegu elatav, aga siiski nii palju väliskeskkonna suhtes lahti, et temas elamine ei saa muutuda püsivaks. Tuleb tulla ja mingi aja pärast ikkagi minna.

Küsimus, mille ta tõstab, on – kas eluruumid, milles inimesed oma aastaid mööda saadavad, võiksid olla variatiivsemad? Kas oleks rohkem vaja pöörata teadlikku tähelepanu vormide suuremale erinevusele? Kokkulepitud sirged ja täisnurkade all ühendatud seinad on meie kultuuri valdav lahendus, aga kas see standard võiks kasvõi mingist servast järele anda? Inimesi on väga palju ja standardid on kujunenud mingeid ratsionaalseid ja praktilisi valmissaamisvajadusi arvestades – seda osa nii lihtsalt kahtluse alla panna ei saa. Aga mingis väiksemas mastaabis, ühe inimese võimalikele eelistustele mõeldes – kas ruumide vormid ei peaks siiski muutuma variatiivsemateks? Kui Buckminster Fulleri ideede järgijad hakkasid ehitama geodeetilisi kupleid, siis algul tundus, et kupli vorm lahendas suure hulga enesetunde ja ehitustehnikaga seotud probleeme, mida traditsioonilised kandilised majad endaga kaasa vedasid. Mõne aja pärast selgus, et nendega tulid kaasa uued probleemid, ja et tegemist pole imelise muutusega ehituskunsti ajaloos. Kuplitest ei saanud standardit ja viiekümnendatest vaadates kauges tulevikus, milles me praegu elame, ei ole hiiglaslikke kumervormilisi kuplivälju, nagu täiuslikku tulevikku ootavad kunstnikud ette kujutasid. Aga küsimus püsib endiselt – kas on olemas vormilisi väljapääse? Midagi, mida saaks võtta harvem kasutatavate standardlahenduste riiulilt? Ka „Interauraalne kontuur I“ viitab selles suunas.

Iga klõpsatus ja krabin

Teine ja veelgi raskemini vastatav küsimus puudutab eluruumide akustilist parametristikat. Muidugi eksisteerib ka siin standardid, millele eluruumid vastama peavad. Aga kuivõrd üldse mõeldakse selles suunas, et inimese enesetunne mingis ruumis võib olulisel määral sõltuda ruumi akustilistest omadustest? Kas personaalse ruumiakustikaga tegelemine võiks arhitektitöös muutuda standardseks protsessiks? Just sinnakanti „Metatalu elemendid“ viitavad – ruum, milles seesviibimise oluline komponent on tema akustiline parametristika. Materjalid, mille akustilised omadused on eelnevalt läbikatsetatud ja -arvutatud. Sellel katsetamisel ja arvutamisel on olnud kindel eesmärk – ehitada ruum, milles oleks mugav olla. Et see oleks selgelt märgatav füüsiline tunne.

Kui ruumi ja selles viibiva olendi vahel toimub pidev akustiline suhtlus, siis kui oluline see on olendi enesetunde jaoks? Kui suur osa ruumi meeldivusest või vastupidi, eemaletõukavusest sõltub selle ruumi akustilistest parameetritest? Ja kui palju on arhitektuurilistes protsessides võimalik teadlikult tegeleda akustikakujundusega inimeste ja loomade personaalseid vajadusi ja eelistusi arvestades? 

Marianne Jõgi tööd viitavad, et ka ruumiakustika küsimused tuleks lauale panna konstruktsioonide tugevusarvutuste, materjalide terviseohutuse ja muu sellise kõrvale. Materjalide ja ruumide akustiline tagasiside on see osa ruumist, mis iga öeldud sõnaga, iga klõpsatuse ja krabinaga vastu kajab. See on kogu aeg kohal, kui meie oleme kohal. Ja suur osa sellest valdkonnast ootab alles uurimist.

ANDRUS LAANSALU uurib kunstiteaduse probleeme biosemiootika kaudu. Töötab helidega. Ta on EKA õppejõud ja kunstiteaduse doktorant ning õppinud Tartu ülikoolis bioloogiat.

VIIDE:

1 Polaarpunkti ringja liikumise tõttu satub polaarpunkti rolli muidugi palju teisigi tähti. Veega asub sellel ringjoonel Põhjanaela vastas. Maakera telje täispööre kestab ligi 26 000 aastat (nn platooniline aasta ehk kosmiline aasta).

Foto üleval Kristina Õllek. “Interauraalne kontuur I, 2017 – autor Marianne Jõgi

Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93)