Andrus Laansalu: kuidas metsa hõikad…

Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.

KEHALINE KOHALOLU

Igaüks, kes on elus, on seda alati mingis keskkonnas. Kõik evolutsioonist läbi liikunud olendid on pidanud sellega leppima, kellelgi pole kunagi õnnestunud olla puhas kehatu eksistents. Enne inimese keelemänge pole keegi ka sellise imeliku võimaluse peale tulnud, et võiks püüda ette kujutada eksistentsi ilma keskkonnata (puhta teadvuse, jumala, maailmavaimuna etc).

Paljud tänapäevased teadvusteooriad eeldavad, et kehaline kohalolu on osa teadvuse moodustumisest. Parafraseerides arheoloog Bjørnar Olsenit: selleks, et teadvus olemas oleks, tuleb ta kõigepealt valmis teha. Ja teha pole teda millestki muust kui kehalisusest, kudedest ja organitest, ning nende seostumisviisidest väliskeskkonnaga.

Konstruktsioonid, milles saab olla, jäävad alati teadvusest ja kehast väljapoole. Nad on keskkonna osad, mitte olendi osad. Sellistena on nad alati ka semiootiliselt võõrad. (Ma täpsustan – semiootilisest sisust rääkides ei pea ma silmas keelelise tähenduse põhist semiootilisusele viitamist, mida tuleb kahetsusväärselt sageli ette. Peirce’ilikus arusaamas tegelikkuse semiootilisusest on iga sõnatu kohtumine füüsilise objekti ja materjaliga semiootiline kogemus.). Selleks, et semiootiliselt võõraga kontaktis olemist välja kannatada, on vaja mingeid sidestuvaid, füüsiliselt mugavatena tajutavaid omadusi selle võõra juures. Inimkeel on üsna piiratud tööriist tegelikkusega suhtlemiseks, suurema osa ajast eksleme me endiselt analoogkodeeringutes, kuulame ümbruse akustilist kudet ja puutume vastu materjale. Samas ei ole väliskeskkond ilma eraldusjoonteta enamasti piisavalt elatav – me peame regulaarselt olema millegi füüsiliselt mugava sees (riided ja ruumid).

Marianne Jõgi siin vaatluse all olevate objektide koondpealkiri on „Metatalu elemendid“. Mõlemas on välja teravustatud mõned siseruumide võimalikud füüsilise mugavusega seotud aspektid.

/…/

Loe edasi: Maja kevad 2018


ANDRUS LAANSALU uurib kunstiteaduse probleeme biosemiootika kaudu. Töötab helidega. Ta on EKA õppejõud ja kunstiteaduse doktorant ning õppinud Tartu ülikoolis bioloogiat.

Foto üleval: “Interauraalne kontuur I, 2017 – autor Marianne Jõgi. Foto: Kristina Õllek

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.