Andrus Laansalu: kuidas metsa hõikad…

Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.

KEHALINE KOHALOLU

Igaüks, kes on elus, on seda alati mingis keskkonnas. Kõik evolutsioonist läbi liikunud olendid on pidanud sellega leppima, kellelgi pole kunagi õnnestunud olla puhas kehatu eksistents. Enne inimese keelemänge pole keegi ka sellise imeliku võimaluse peale tulnud, et võiks püüda ette kujutada eksistentsi ilma keskkonnata (puhta teadvuse, jumala, maailmavaimuna etc).

Paljud tänapäevased teadvusteooriad eeldavad, et kehaline kohalolu on osa teadvuse moodustumisest. Parafraseerides arheoloog Bjørnar Olsenit: selleks, et teadvus olemas oleks, tuleb ta kõigepealt valmis teha. Ja teha pole teda millestki muust kui kehalisusest, kudedest ja organitest, ning nende seostumisviisidest väliskeskkonnaga.

Konstruktsioonid, milles saab olla, jäävad alati teadvusest ja kehast väljapoole. Nad on keskkonna osad, mitte olendi osad. Sellistena on nad alati ka semiootiliselt võõrad. (Ma täpsustan – semiootilisest sisust rääkides ei pea ma silmas keelelise tähenduse põhist semiootilisusele viitamist, mida tuleb kahetsusväärselt sageli ette. Peirce’ilikus arusaamas tegelikkuse semiootilisusest on iga sõnatu kohtumine füüsilise objekti ja materjaliga semiootiline kogemus.). Selleks, et semiootiliselt võõraga kontaktis olemist välja kannatada, on vaja mingeid sidestuvaid, füüsiliselt mugavatena tajutavaid omadusi selle võõra juures. Inimkeel on üsna piiratud tööriist tegelikkusega suhtlemiseks, suurema osa ajast eksleme me endiselt analoogkodeeringutes, kuulame ümbruse akustilist kudet ja puutume vastu materjale. Samas ei ole väliskeskkond ilma eraldusjoonteta enamasti piisavalt elatav – me peame regulaarselt olema millegi füüsiliselt mugava sees (riided ja ruumid).

Marianne Jõgi siin vaatluse all olevate objektide koondpealkiri on „Metatalu elemendid“. Mõlemas on välja teravustatud mõned siseruumide võimalikud füüsilise mugavusega seotud aspektid.

/…/

Loe edasi: Maja kevad 2018


ANDRUS LAANSALU uurib kunstiteaduse probleeme biosemiootika kaudu. Töötab helidega. Ta on EKA õppejõud ja kunstiteaduse doktorant ning õppinud Tartu ülikoolis bioloogiat.

Foto üleval: “Interauraalne kontuur I, 2017 – autor Marianne Jõgi. Foto: Kristina Õllek

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.