Annika Kaldoja: kohvi morfoosid

„Kohvi morfoosid” on praktilise uurimuse käigus sündinud looduslike materjalide kogum.

Selliseid disaineri, arhitekti või tarbekunstniku mõtestatud ning enda arendatud tehnoloogiat ja meetodit kasutades loodud materjale võiks nimetada autorimaterjalideks. Enamasti on materjaliloome aluseks konkreetne tooraine ja autori isiklikud seisukohad. Analüüsides lokaalset orgaanilist ressurssi tekib küsimus, kas imporditud kaupade jäätmetest võiks saada uue aja kohalik tooraine?

Kohv on üks sellistest troopilistest luksuskaupadest, mille jõudmiseks tarbijani kulub aastaid ja tuhandeid kilomeetreid. Koguseliselt tarvitatakse seda aastas üle maailma kokku umbes 9 miljonit tonni. Röstitud ning jahvatatud oast lahustub joogi sees vaid väike osa, jättes ülejäänud umbes 80% peamiselt tselluloosist koosneva massi jäätmena alles. 

Kohvijäätmete sidumiseks kasutatud looduslike polümeeride – kollageenliimi, tselluloosi derivaadi, agari, tärkliste jm abil valmisid erinevate omadustega materjalid. Lisaks koostisele defineeris materjali omadusi kuivatusmeetodi valik ja materjali lõppviimistlus. Näiteks külmkuivatustehnoloogia (lüofilisatsiooni) kasutamine võimaldas esile kutsuda erineva poorsusastmega struktuure ja taktiilseid pinnavorme. Õhu käes kuivades jäid materjalid struktuurilt tugevamad, kuid lõppvorm võis pisut deformeeruda. Segudest on seniste katsetuste põhjal võimalik valmistada näiteks õhemat lehtmaterjali, mõnesentimeetrise küljepikkusega plaatmaterjali, membraane ning kasutada segusid pinnakattena. Töötlemiseks sobivad puidutöötlemismasinad, kuid katsetatud on ka 3D-printimist. Materjali spetsiifilised omadused annavad võimaluse erinevateks tootearendusteks, näiteks akustiliste ja soojusisolatsiooni materjalidena ning tähenduslike väikeobjektidena. 

Kohvimaterjalide ühiseks jooneks on aga hügroskoopsus ning kohanemine ruumi niiskustasemega. Liigse märgumise tõkestamiseks on võimalik materjale töödelda looduslike vahadega. Iga töötlus pikendab eseme eluiga, kuid vastupidiselt kõrgtehnoloogilistele materjalidele ei ole need autorimaterjalid loodud kestma igavesti. Vaid seni kauaks, kuni säilub emotsionaalne ja hoolitsev suhe ruumi tarbija ja objekti vahel.

Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93)

LOE VEEL

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.