Käesoleva artikli jaoks vestlesin kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
Juhusest valikuks
Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus on koostööd teinud viimased 20 aastat. Pärnusse projekteeritud Seedri tänava elamutest alguse saanud tandem on koos läbi mõtestanud objekte eramutest avalike hoonete ning suurte maastikuplaneeringuteni, seda nii tellimustööde kaudu kui ka osaledes avalikel arhitektuurikonkurssidel. Pigem juhuslikult alguse saanud koostöö on kasvanud selgelt teadlikuks valikuks. Miks see klapib ja mida on vaja, et arhitekti ja sisearhitekti koostöö jääks kestma?
Kalle Vellevoog: Aasta-aastalt on kasvanud tunne, et kui saame olulise tellimuse, kus tellija soovib algusest peale teha koostööd sisearhitektuuriga, siis esimene valik on Tiiu. See tundub loogiline: me teame täpselt, kuidas kumbki meist mõtleb, ja mõni asi on sõnadetagi selge. Me ei pea vaidlema, vaid saame garanteeritud tulemuse. Oleme mõlemad maksimalistid ega rahuldu poolikute lahendustega. Meile on kindlasti ühine ka järjekindlus lasta teha ümber, kuni saavutame projektis ette nähtud tulemuse, oleme mõlemad nõudlikud. Järelevalve protsess on teinekord minu jaoks olulisemgi kui projekteerimine – kahe peale jagub tähelepanu kõikidele asjadele ning suudame märgata ka neid vigu, mida esmapilgul ei pane tähele, kuid mis hakkavad hiljem hinge kriipima.
Tiiu Truus: Olen Kallega sama meelt – aja jooksul on meie töörutiin paika loksunud, meil on sarnane maailmavaade, mõtlemisviis ja eelistused. Paralleelne koostöö ja täielik usaldus arhitekti ja sisearhitekti vahel protsessi algusest peale on äärmiselt oluline. Koos lahendame keerulisi olukordi ja pakume väljatöötatud lahendused tellijale. Teinekord võib see protsess olla ka ebamugav, aga oluline on professionaalne tulemus.
Ükski arhitektuuriobjekt ei valmi suurema meeskonna ja eri osapoolteta. Arhitektid-sisearhitektid nihutavad ja kompavad pidevalt üksteise loomingu piire. Eesti arhitektuuriloost leiab juba alates 1960ndatest tugevaid tandemeid: mitmeid ühiseid objekte kavandasid Toomas Rein ja Aulo Padar, Valve Pormeister ja Väino Tamm koos Vello Asiga.
Kogu projekteerimise protsessi läbib tugev tandem ning koostöö jaoks on sarnasest ruumilisest mõtlemisest olulisemgi omavaheline mõistmine ja sarnane töökultuur. Kaasaja aktiivsetest tandemitest vestlesime nendega, kelle looming pakub erinevaid ühiseid praktikaid ja kogemusi: nii koostööd algideest lõpptulemuseni kui ka erinevas faasis liitumist, nii ühiseid osalemisi konkurssidel kui ka ümberprojekteerimisi.
Kadarik Tüür arhitektide (KTA) ja Kadri Tamme ning Kalle Vellevoogi ja Tiiu Truusi ühisloomingusse kuulub nii suuri avalikke objekte kui ka eraruume, koostöökogemust kitsastest oludest ja piiratud eelarvetest mahukate uusarendusteni. Kuidas sellised kooslused tekivad? Kuidas saaks valdkond seda toetada?
Juhusest sai alguse ka Kadarik Tüür arhitektide koostöö Kadri Tammega. Nii juhuslikult, et asjaosalised ei pööraks sellele ajaloomomendile erilist tähelepanu – pikki strateegiaarutelusid võimalike koostööpartnerite otsimisega siin seltskonnas ei peeta ning naerupahvakuga tunnistatakse, et parem on, et see lihtsalt nii on läinud. Nende esimeseks ühiseks objektiks oli veel arhitektuuribüroo Kosmos ajal alguse saanud Tartu ülikooli füüsika instituut (2008). Eelmise majandussurutise ajal korralikke kärpeid läbinud objekt jäi masu ajal riigi tellimusena siiski töösse. Ühine arusaamine ruumist, sellest, mis ruumi toredaks teeb, ja mitte vähe olulise detailina kontoriruumide jagamine – need on viinud sujuva ja hästi jooksva koostööni, mis ei vaja eraldi pingutamist ja reguleerimist. Võrdselt väärtustatakse üksteise iseseisvust, võimet tabada ja lugeda ideede sisu, usaldust ja töövõimet. Tohutu töövõime ja pühendumine tekitab vastastikust austust.
Kadri Tamme: Meie jaoks sobib protsess, ning see, kuidas me asju teeme, töösse ja projekteerimisse suhtume. On raske seletada, kust see tuleb, aga seda tugevamini on tajuda, kui see toimib. Ühel hetkel ma küll teadlikult ütlesin endale, et pean olema maailma suhtes avatum ja tegema ka teistega koostööd, aga jõudsin ikkagi selleni, et mugavam on töötada tuttavatega. Meie koostöö põhialuseks on vastastikune austus, üksteise hindamine. Kindlasti on arhitektid aeg-ajalt mu kavandite kohta öelnud, et ei sobi. Aga üldjoontes on mul lastud teha kõike nii, nagu tahan. Elu on muidugi palju keerulisem, kompromisse tuleb leida absoluutselt kõikide asjade vahel: tehnilised küsimused, arhitekti, tellija, iseenda nägemus. Alguses lahkneb kõigi visioon peaaegu alati, aga siis tuleb see kokku viia ning sellisel hetkel muutub sujuv koostöö väga oluliseks – sa tead protsessi, koostöörituaalid on juba läbi mängitud!
Arhitektuurikonkursside praktika
Igal suurel bürool on samal ajal laual mitu ühist objekti: mõni eskiisis, teised ehituses. Juhul kui bürooruumid pole ühised, külastatakse üksteise bürood peaaegu iga päev. Kui tööprojekti etapis on oluline pigem, et jooniste vormimiseks oleks segamatult aega, siis ideekavandi ja eskiisi paika panemiseks hindavad Truus ja Vellevoog just ühiseid arutelusid, kus lahenduseni jõutakse skitseerimise kaudu. Siin ei ole piire n-ö minu ja sinu valdkonna vahel, kõik on üks orgaaniline tervik.
Kalle Vellevoog: Kui tavapraktikas teevad arhitektid sageli kas otsetellimusena või konkursi kaudu arhitektuurse projekti, millega hiljem liitub sisearhitekt, siis meie ei ole seda pidanud mõistlikuks. Sageli on siselahendused algusest peale väga olulised, sest kui sisemine loogika on paigast ära, pole selle ümber ka välist ruumi võimalik ehitada.
Tiiu Truus: Ühiselt konkurssidel osalemine on hoopis teine kogemus kui tavapärane töö. See on isemoodi elu, kus põled ereda leegiga. Mõnikord on konkursil osalemise protsess põnevamgi kui võit. Ka konkursid, kus oleme saanud teise või kolmanda koha või meid pole üldse ära märgitud, on olnud rikastavad ja põnevad. Hindan neid hetki oma arengus väga.
Kui objekti on olnud võimalik alustada kohe koos sisearhitektiga, on seda võimalust kasutanud ka KTA. Kui see pole võimalik olnud, on sageli konkursitöö kavandanud Ott ja Mihkel koos ning kui see on osutunud võitjaks, liitub sisearhitektuur projekteerimisstaadiumis. Mõnikord võib aga juhtuda, et arhitektuurikonkursi võidutööst saab lõpuks objekt, mille põhiolemuse määrab valmides hoopiski sisearhitektuur. Hea näide on EXPO 2015. aasta paviljon, kus hilisem sisearhitektuurne kontseptsioon loksutas paika kogu ruumikogemuse.
Mihkel Tüür: EXPO paviljoni puhul ei saagi rääkida eraldi sise- ja välisruumist. Kõik oli justkui õues, ent ometigi tegi just siseruumi täpsem läbijoonistamine selle ruumi väärtuslikuks. Meil oli algselt üsna brutaalne idee kastidest ja nendele paigutatud eesti asjadest. Aga lõpuks arendas Kadri selle ruumi edasi nii, et sinna taheti tulla. Olgem ausad: majade väljast imetlemine on paras veidrus, siseruum on lõpuks see, milleks maju ehitatakse! Me korraldame tõesti väga palju konkursse, aga enamasti kujutatakse seal välisruumi ning siseruumile jagub ehk 1-2 vaadet. Maja presenteerimine konkursi faasis on üldse üks huvitav teema – mille järgi valitakse ning kui põhjalikult jõuab žürii konkursitöödesse süveneda. Enamasti saab siiski võistlustel tähelepanu välise glamuuriga. Loomulikult võiks pöörata siseruumile oluliselt rohkem tähelepanu, aga ühekorraga kõike ei jõua.
Kitsaste olude leidlikkus
KTA ja Kadri esimene ühine objekt, füüsika instituut, ei olnud lihtsate killast – instituuti tabas raske majanduslik olukord, mis viis jaburate kärbeteni. See aga tõi välja asjaosaliste tugevused: oskus taluda olukorda ja luua piiratud võimaluste raames toredat ruumi ja arhitektuuri, leida tasakaal ja lahendused ka seal, kus mõni jätaks pooleli. Sarnase väljakutse esitas tandemile Tondiraba jäähall: massiivne 30 000 m² pinnaga hiiglaslik spordihall sai vaatamata piiratud eelarvele siiski kvaliteetse ruumi. Tartu Kvartal valmis kõigest 15 kuuga, mis oli tõsine ajaline väljakutse. Ometigi jõudis ehitaja selle ajaga süveneda ka siseruumidesse, mis annavad kogu ansamblile iseloomu.
Kadri Tamme: Maju tehes on üks minu põhimõte see, et ma ei tee kujundust, vaid terviklikku hoonet, mis moodustub arhitektuurist, sisearhitektuurist ja eriosadest. Kui see kõik töötab hästi kokku, siis tuleb ka hea maja. Kvartal on veel sellest ajast, kui polnud efektset BIM-mudelit ja seetõttu oli töö objektil kohapeal hoopis teise kaaluga. See on viimastel aastatel muutunud ja enam ei ole vaja platsi peal nii palju otsuseid langetada.
Ott Kadarik: Kadri juures on imetlusväärne, et ta suudab sisearhitektuuri ära teha kolme materjaliga ja vältida ülekujundamist.
Sarnane nutikuse ning pingelise eelarve kogemus oli Vellevoogil ja Truusil Jõgeva põhikooli ja linnaraamatukogu projektiga, kus projekteerimine käis üheaegselt ehitamisega. Eskiisprojekti pealt võidetud ehitushange vajas käigu pealt tööprojekti, kus tööle tuli panna nii kooli sisemine loogika, välisarhitektuur kui ka sisearhitektuur.
Kalle Vellevoog: Jõgeva kooli puhul ma küll imetlen Tiiu leidlikkust, kus ta saavutas olematu eelarvega sellise tulemuse. Ilma läbi mõeldud projektita tehtud ehitushankesse olid eelarvestatud minimaalsed materjalikulud – see, et ta leidis taolises olukorras materjalid, mis sobivad keskkonda ning mõjuvad esteetiliselt ja väärikana, oli minu jaoks täielik ime.
Tiiu Truus: Sellised tulemused sünnivad ikka siis, kui sul on arhitekti ja tellija täielik usaldus. Ainult nii on võimalik saavutada väikese ressursi juures hea tulemus.
Läbipõimunud ruum Narva linnuses
Kuigi Vellevoogil ja Truusil polnud oma planeeringuga Narva Joaoru konkursil osaledes sisearhitektuuriga otseselt mingit seost, oli oluline kaasata meeskonda keegi, kes tunnetab paremini väiksemat mõõtkava. Mõõtkavade nüansside lahendamine oli keskne teema ka kommunismiohvrite memoriaali kavandades, kus proportsioonid varieerusid detailidest 200 meetri pikkuse koridorini, põimides maastikku ja väikevorme.
Tiiu Truus: Arhitektuur on tervik. Me ei saa eraldi rääkida hoone arhitektuurist ja siseruumist. Kõik on omavahel põimunud ja ühtviisi oluline, koos tegeleme nii suurte mahtude kui ka väikeste detailidega. Aga kuna arhitektuur on mu suur kirg, siis loomulikult mõtlen kaasa kogu hoone terviku osas.
Tihedalt läbi põimitud ruumi heaks näiteks peavad Vellevoog ja Truus alles tänavu avatud Narva linnust. Seal on peaaegu võimatu tõmmata piiri sisearhitektuuri ja arhitektuuri vahele, sest lahendused ja ideed kanduvad seest välja ja vastupidi. Eesmärgiks oli tekitada üks terviklik süsteem, kus kõik elemendid ja materjalid sobituvad üksteisega kokku. Nii näiteks sai sisetreppide ekspressiivsest käändumisest ja õhus rippumisest alguse teraspiirete lahendus, mis kandus üle ka välistreppide ja panduste kujundusvõtteks. Pealeasetatavad avatäited olid ise tunduvalt suuremad kui avad ise, mistõttu paistab läbi klaasi ka ukse sillus seina müürituses, mis nüüd ei jäänud ukse raami taha peitu, väärindati ja toodi fookusesse justkui pildiraami sees. Teine oluline ruumi läbiv kontseptsioon oli uksetoonide lahendus: kõik välisuksed on tumedad, kõik tuletõkkeks vajalikud siseuksed aga paekiviga kokku sulanduvalt hallid. Olulised muinsuskaitse teemat puudutavad küsimused vana ja uue eraldamisest ning tagasipööratavusest viisid valguse abil seintest eraldatud ja justkui õhus hõljuvate vahelagedeni ning raamistatud ukseavadeni. Kui tulevikus muinsuskaitse põhimõtted muutuvad, on võimalik varasem olukord ajaloolist substantsi kahjustamata taastada.
Kalle Vellevoog: Meil oli väga raske uusi uksi olemasolevatesse avadesse panna, sest kõik müürid olid kaitse all, neid ei tohtinud kahjustada ja evakuatsiooniteede laiustele kehtivad nõudmised ei oleks olnud enam tagatud. Leidsime võtte, et kõik välis- ja siseuksed on seina peal justkui omaette elemendid, mis raamistavad ajaloolisi avasid.
Tiiu Truus: Lisaks kõikidele muudele teemadele arhitektuuris on minu jaoks väga oluline tegeleda ka valgusega – kuidas valgus arhitektuuriga mängib ja kuidas arhitektuuri välja valgustada, esile tuua. Kuna korruste vahelaed olid uued, aga müürid vanad, siis valguse põranda serva alla paigutamine tekitab ujuvate põrandate tunde. Tahtsin luua efekti, justkui hõljuksid sa nende vanade seinte vahel, lõigates kõik uue ja lisatu hoonest enesest lahti.
Astudes korra tagasi, astud edasi
Kõigi muude ühiste tööde juures on KTA-l praegu käsil ühe suurema objektina Tallinna uus telemaja. Arhitektuurikonkursi võidutööna saadud projektiga liitus Kadri pärast konkursi võitmist. Ta toob esile, et see töö on hea näide, kuidas alati ei pruugi esimese hooga õigele lahendusele pihta saada ning protsessi ja arutelu kaudu mõeldakse ümber, mis tuleb kokkuvõttes projektile ainult kasuks. Kahte uudistemaja ning raadiomaja liitva uue mahu põhifunktsioon on tekitada kõigisse kolme hoonesse sisenemiseks suur ühine fuajee, kust pääseb stuudiotesse, kohvikusse, tehnilistesse ruumidesse ja kontoritesse. Kui algne visioon lähtus telemaja tehnitsistlikust funktsioonist ja soovis selle kaudu käsitleda kogu hoonet, siis koos tellijaga kavandati mõte ümber – avatud ühisruum vajas hoopis teistsugust iseloomu. Sellised muutused protsessis ei mõju asjaosalistele vea või eksitusena, vaid vastupidi, annavad tunnistust tulemuse tugevusest – ruum saab piisavalt aega ja võimalust areneda selleks, mis on antud olukorras parim.
Kadri Tamme: Esimene mõte oli anda sellele ruumile hästi tehnitsistlik välimus, tekitada justkui stuudiotele jätk, aga see mõte teostuseni ei jõudnud. Sealne arhitektuurne olukord varikatusest ja haljasalast viis uuele mõttele siduda sise- ja välisruum hästi ühtseks. Uus lahendus on justkui hiiglaslik elutuba, kuid mulle meeldivad selles objektis veel väga ka saatepõhised pesad oma vaheldusrikaste plaanidega ning läbi mitme korruse ulatuvad siseaatriumid. Kui see sellisel kujul teostatakse, tuleb sellest tore ruum!
Mihkel Tüür: Inimesed, kes pidevalt stuudiotes ja tehnika keskel töötavad, ei olnud kuidagi vaimustuses sellest, et stuudiost väljudes ümbritseb neid endiselt sarnane keskkond. Nad tahaksid vaheldust – et ühisruum oleks justkui mõnus suur elutuba.
Sisearhitektide ja arhitektide koostöö algatamisest
Praegu toimiva sisearhitektuuri ja arhitektuuri valdkonna vahelise koostöö hea näide on loomeliitude tihe koostöö, ühiselt jagatavad aastapreemiad ja vabas vormis suhtlust soosivad arhitektide, sisearhitektide, maastikuarhitektide ja planeerijate suvepäevad. Valdkondade vahelise võrdse partnerluse olulisust rõhutavad kõik seda enam, et sageli on tulnud kontaktid leida ise, varasema kokkupuuteta. Käivitav jõud võiks siin olla haridusel – arhitektide ja sisearhitektide koolitusel. Vestluses kordunud erineva mõõtkava tunnetuse teema on oluline ka hariduses – kui varem joonistasid arhitektid tudengitega läbi ka mööblit, siis nüüd sellisesse detailsusesse ei jõuta.
Kalle Vellevoog: Kui mina õppisin, oli sisearhitektuuri kateeder täiesti eraldi majas ja me praktiliselt samal kursusel viibivate sisearhitektidega kokku ei puutunud. Nemad elasid oma elu, meie peamajas enda, millest on erakordselt kahju. Alles pärast lõpetamist tekkisid esimesed kokkupuuted. On äärmiselt vajalik, et koostöö sünniks kohe alguses. Tähtis on ka, et sisearhitektidel ja arhitektidel oleks sisemine soov koostööd teha. Partnerlus peaks olema võrdne.
Kadri Tamme: Sisearhitektuuri- ja arhitektuuritudengite ühised projektid on vajalikud juba selleks, et sisearhitektidel tekiks arusaamine, mis asi on maja. Kui sisearhitekt muutub hariduse tulemusena ainult sisekujundajaks ja dekoreerijaks, siis nende oskustega ei ole üldse võimalik maja sünni juures kaasa rääkida. Ka mina olen pidanud seda ise väga palju kogemuse kaudu õppima.
Mihkel Tüür: Sõnalise osa tähtsustamine hariduses on viinud selleni, et kellelgi pole aega tegeleda konkreetse ruumiga. Alguses on liiga vara, tegeletakse sissejuhatusega, siis aga juba hilja, sest jõutakse urbanismi. Maja tegemine kui läbijoonistatud protsess on miski, milleni sageli ei jõutagi. Tallinna Tehnikakõrgkoolis oleme püüdnud ruumist rääkida ainult siis, kui selle kohta on ka joonised tehtud. Teoreetilisest kontseptsioonist ilma läbijoonistatud ruumita ei piisa. Samas on selge ka see, et koolis ei jõua kõike õppida. Samamoodi võiksid arhitektid teada palju rohkem inseneeriast, ventileerimisest ja muust taolisest. Lõpuks aitab teineteist sisuliselt mõista ikkagi reaalne koostöö.
Arhitektide ja sisearhitektidega peetud vestluste käigus esines nii mõnelgi korral naeratavaid õlakehitusi, sest hea koostöö ja vastastikuse austuse sõnastamine ei ole lihtne ülesanne. Sageli sellele isegi ei mõelda – see lihtsalt on ja toimib. On olemas mingi sidusaine, mis erinevad kompetentsid, vaatenurgad ja visioonid lõpuks ühte seob. Oluline alus sellele laotakse hariduses, kuid ilma reaalse kogemuse ja koostööta ei saa sellele tekkida tegelikkust. Pöörates rohkem tähelepanu erialade sidususele, ei teki vaid rohkem sarnaseid loomingulisi tandemeid, vaid veelgi enam terviklikult mõtestatud kvaliteetseid ruume.
KAREN JAGODIN on arhitektuuriteadlane ja muuseumiprofessionaal. Oma kirjutistes on ta keskendunud peamiselt nõukogude-aegse ruumiloome ning sisearhitektuuri käsitlustele.
PÄISES fotod: Liina Luhats-Ulman, graafiline disain: Margus Tammik
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri
