Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt. Hindamisele kuulusid MAJA 114: saared, MAJA 115: kivi, MAJA 116: kõrge iga ja MAJA 117: taristu.
Žürii saatetekst
Koht, materjal, aeg ja struktuur. MAJA selleaastane teemakimp (Saared, Kivi, Kõrge iga ja Taristu) on terviklik ja kuidagi isegi naljakalt totaalne. Seda nii seest välja kui väljast sisse liikudes. Spetsiifilise teema kaudu jõuti tihtipeale tugevate üldistusteni (heaks näiteks Inke-Brett Eeki lugu Mustjala pansionist, kus hoonest kirjutades visandati lugejale põnevalt nii ametkondliku suhtumise karid kui pansionaadi siseelu). Ka suurte teemade puhul ei jäänud puudu detaili minekust (meenub Grete Tiigiste artikkel muuseumide ligipääsetavusest, kus institutsioonidele tüüpilise tegevuskavade koostamise mädasoo asemel lõpetati lihtsa tõdemusega: rohkem pinke!). Nelja numbri läbivaks jooneks oli autorite suutlikkus näha suures väikest ning väikese kaudu mõtestada midagi suurt. Samas, eks selline mõtlemine arhitektuurile omane olegi.
Žürii ainuisikulise kehastusena võtsin endale mõningaid vabadusi. Nominente tõin (lisaks laureaadile) välja kuus, oleks tahtnud tuua enamgi. Valimisse proovisin haarata eri lähenemisi arhitektuurikirjutusele ning mitte lasta teema põletavusel dikteerida teksti kaalu.
Ajakirjanduseetika printsiipidest lähtuvalt paluti mul hoiduda MAJA toimetuse kirjatöid nomineerimast. Sestap soovin selle väikese sissejuhatuse lõpus eraldi kiita MAJA toimetajat Madli Kaljustet kui suurepärast kirjutajat, kelle artiklid „Linnahall settib“ ning „Pensionisambad“ on suurepärased näited poeetiliselt laetud stiili ja läbitöötatud materjali sünteesist lausa kirjandusliku kvaliteediga tekstideks.
Kuivõrd ajakirjade peatoimetajate töö kipub tihtipeale väljaannete sisu veetluse kõrval tähelepanuta jääma, tuleb eraldi kiita Laura Linsit ühe selle aasta parimini kureeritud artiklipaariku eest. Kui „Kivi“ teemanumbris taasavaldati Rein Einasto ja Hubert Matve 1987. aasta Sirbis ilmunud artikkel „Kas Don Quijote on jälle liikvel?“, siis järgnevast numbrist „Kõrge iga“ sai lugeda tundeerku portreelugu Rein Einastost vana mehena. See on vaid üks näide terviku suhtes tähelepaneliku ja tundliku toimetaja sageli nähtamatuks jäävast tööst.
Aleksander Metsamärt
Nominendid koos žürii kommentaaridega
Indrek Allmann „Sirge seljaga mere poole“
Eestile on kahetsusväärselt tüüpiline inseneri-mõtlemise eelistamine arhitekti-mõtlemisele. Ning mõttemallidest välja murdmine on tükitöö. Sedalaadi tükitöö suurepärane näide on Indrek Allmanni selgelt ja soravalt kirjutatud artikkel sadamate orienteeritusest lähtuvast tüpoloogiast. Orjaku ja Eisma sadamate näitel käsitletakse mere ja maa poole suunatud sadamate erinevust, visandatakse eksisteeriva infrastruktuuri mured ja võimalused ning illustreeritakse sadamatest mõtlemise diskursust, mis loodetavasti jõuab ka MAJA kaante vahelt kaugemale. Sest, nagu artikkel näitlikustab, on arhitektuurne mõtlemine mõistlik mõtlemine.
Mihkel Tüür „Muhu onn“
Umbes viisteist aastat tagasi ehitas Mihkel Tüür endale Muhu saarele liimpuidust maja, kleepis profiile nagu nüüdisajal prinditakse paiguti betooniseguga majaseinu – kiht kihi haaval. Majaehituse protsessist kirjutatud retrospektiivne lugu kindlustab endale jääva väärtuse ainuüksi ausa protsessikirjeldusega, kus lugeja võetakse kaasa nii arhitekti mõtete, kahtluste, järelduste kui targematele tehtud telefonikõnede kõrvale. Eriliselt tugevaks teeb artikli aga Tüüri ladus ja mahlakaid detaile täis pikitud stiil, mis teeb tagasivaatest suvekodu ehitamisele omalaadi portree Mihkel Tüürist endast.
Laura Linsi, Maria Helena Luiga ja Roland Reemaa „Nurgakivist töötasapinnaks ja tagasi“
MAJA on ajakirjana struktureeritud lugejasõbralikult. Ajakirja alustav artikkel avab üldiselt teemat ümbritseva probleemistiku ja aitab lugejal meeldivalt diskursusesse libiseda. Selle aastakäigu sissejuhatustest oli (nimele paslikult) kaalukaim „Kivi“ algus. Visandlikult kiirelt liikuv, seejuures läbinisti mõistetav ning kohalikku ja välismaist märkamatult põimiv tekst tõmbab kõik, kelle vereringes just ei voola betoon, kivi poolele. Lugu puhub tuulena minema arhitektuuri kummitava tondi nimega „See pole majanduslikult realistlik“ ning avab mõtte kiviehituse võimalustele ja väärtustele. Arvestades, et talle järgneb terve MAJA-täis tekste kivist ja kiviehitusest, on raske sellest sisseviskest paremat leida.
Malle Jürgenson „Tema, rähn, on kinnisvaraarendaja“
MAJA selgroo moodustavad pikad tekstid. Mis kutsus erilist tähelepanu pöörama lühikestele tekstidele – kirjadele, vastulausetele ja kunstilisematele lisadele. Kuidas öelda kahel lehel midagi sama sügavat kui teine ütleb kümnel? Malle Jürgensoni pisike, käsikirjaline ning illustratsiooni ja teksti elegantselt kombineeriv humoorikas meditatsioon põimib ühte inim- ja linnuperspektiivi (viimane otseses, mitte ülekantud tähenduses) koduloome osas. Vaid nelja leheküljega demonstreerib autor, kuidas inimene siiski pole kõigi asjade mõõt. Vähemasti mitte kinnisvara puhul.
Ingrid Ruudi „Päris vastuse annab ajalugu“
Ingrid Ruudi on osa arhitektuuriloolaste raskekahurväest ning sellest johtuvalt olid ootused Veljo Kaasiku ja Andres Alveri hiljutisi publikatsioone mõtestavale tekstile juba lugemist alustades küllaltki kõrgel. Ruudi häälestab lugeja kohe teksti alguses arhitektuuriloolise kaardistamise ja ajalookirjutuse analüüsi lainele, mis oma haarde ja hästi tabatud rütmiga joonistab välja arhitektide elulookirjutuse hetkeseisu, valgustab välja žanri tüpoloogiaid ning eriliselt tänuväärselt suunab lugejat ka allikateni, mis isegi kitsamale tsunftiavalikkusele tundmatud on. Kirjutaja tugevust näitlikustab alati see, kui palju suudab ta millegi konkreetse kaudu rääkida millestki üldisest. „Päris vastuse annab ajalugu“ on sellise liikumise kullastandard.
Hannes Aava „Infrastruktuur kui superorganismi vereringe“
Taristu erinumbris ilmus mitu artiklit, mis mõtisklesid infrastruktuurist ja selle piiridest. Hannes Aava eristus neist nii autori kriitilise maailmatunnetuse kui maastikuarhitekti pilgu spetsiifikast, mis mitmete murekohtade väljatoomisel tunda andis. Seejuures tasub eraldi kiita tugevat stiili, mis suudab hoida pessimistlikus laadis teksti eemal vingumise tüütust kategooriast, kuhu nii taristukriitilised – kui kriitilised tekstid üleüldiselt – kipuvad langema. Selgelt ja konkreetselt joonistuvad välja ühiskondlikud lähenemised ehitusele, mis panevad ahastavalt peast kinni haarama, ent seejuures mitte meelt heitma. See on eduka kriitilise teksti tonaalne köielkõnd, mille Aava edukalt läbib.
Mattias Malk „Milleks uurida Rail Balticut?“
Rail Baltic on muutunud poliitiliseks fetišobjektiks. Üheks nendest kohutavatest teemadest, mis „väärib tema jaoks toodud ohvreid“, olgu nendeks raudteetrassi alale jäävad kodud, looduskeskkonnad või killustikuks lõhutud ehituspaekivi. Ent kiirem liikumine, ühendus Euroopaga, kaubamahtude (lubatud) suurenemine ja lahtiühendamine Venemaast on hüüdlausetena niivõrd mõjusad, et kahtlejate hääli kiputi veel mõne aasta eest laiemas avalikkuses käsitlema kui tagurlikke. „Milleks uurida Rail Balticut?“ sõnastab Rail Balticu probleemi selgemalt, kui ma seda varem kuulnud olen: temas puudub kohalikkus. Tekst suudab jutustada nii projekti arenguloo kui valgustada seda kujundanud väärtusruumi ja eesmärke. Artikkel on oluline meenutus sellest, et Rail Baltic peaks olema meile mõeldud projekt.
Eripakkumine
Loe nomineeritud artikleid viimase aasta jooksul ilmunud MAJAdest! Kõiki nelja numbrit koondava ajakirjapaki saad jõuludeni soetada erihinnaga 30 eurot SIIT.
Artiklipreemia laureaat selgub 23. jaanuaril 2025 arhitektuuripreemiate auhinnatseremoonial.
