kaire 
Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Aprilli lõpul võttis minuga ühendust üks vana tuttav, kes on Szolnoki poe alaline klient. Ta kirjeldas sealset olukorda, kus kõik kassapidajad on koondatud ning kauba eest saab tasuda vaid makseautomaatidele. Kuna Rimis on kokku hoitud ka konsultandi või abistaja arvelt, tunnevad paljude vanemad inimesed end seal äärmiselt ebamugavalt, et mitte öelda alandatult.
Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Kuidas mõista vanust? Või vanadust? Mõnel puhul on see hinnatud väärtuseks – midagi head, nagu veinid, mis ajaga paremaks muutuvad. Ka vanades linnades ja arhitektuuris peitub hulk väärtusi, mida vastloodutes pole, ja inimestegi puhul peetakse üldiselt positiivseks, et ajaga inimene küpseb, saab targemaks ja kogenumaks.
Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
Paekivi on tänu oma laiale levikule ja pikale kasutustraditsioonile Eesti ehitus- ja arhitektuuriajaloos keskne tegelane. Paekivi sümboolne roll eesti ruumikultuuris tugevnes jõuliselt aga alles taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud kümnendil. Carl- Dag Lige ajab jälgi, kuidas on erinevatel aegadel paekivi kasutanud nii kiviraidurid, arhitektid, geoloogid kui diskursusi ehitavad ajaloolased.
See artikkel, mille autorid on geoloog Rein Einasto ja insener Hubert Matve, ilmus esimest korda 13. juulil 1987 ajalehes Sirp ja Vasar. Ka 40 aastat hiljem on Rein Einasto veendunud, et kohaliku kivi mitmetahuline säästlik kasutamine on alternatiivita vajadus, mille suunas on meil avar tee minna.
Juhtumiuuring: 4 hoonet 68 sotsiaalkorteriga Šveitsis, Plan-les-Ouates’is, arhitektuur Gilles Perraudin ja Atelier Archiplein.
Juhtumiuuring – kortermaja Pariisis, aadressil 62 Rue Oberkampf, arhitektuur Barrault Pressacco.
