kaire 
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Läänemere laiaulatusliku valgala piirkonnas elab üle 85 miljoni inimese. Mereäärsetele rahvastele on Läänemeri olnud ajalooliselt oluline majanduslik, poliitiline ja kultuuriline ressurss, kuid ka maastiku, sh kultuurmaastiku, ja eneseteadvuse kujundaja. Ent inimese side ümbritseva keskkonnaga on hääbumas. Üks keskkonnaprobleemide leevendamise viise võiks peituda arhitektuuris, mis inimeste suhet ümbritseva keskkonnaga taas lähendab.
Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikoolis Hiiumaal pole õuevahetund ideoloogiline ponnistus, vaid lihtsalt üks tavaline ja loomulik mõte. Nii kirjutab Kadri Klementi põhikooli uuest majast. Kobaratesse paigutatud klasside vahele jääb ruumi õppimiseks, õpetamiseks, lõõgastumiseks ja mitmekülgseks liikumiseks – ainult läbiliikumiseks kõlbavat koridori peaaegu et polegi.
Usun, et nii mõnigi lugeja kujutab saari vaimusilmas ette rullikeeratud rannajoonena, sest ega saartel sageli ju suurt muud peale lainete vahu ja linnukisa polegi. Eesti saared küll tasapisi kasvavad, kuid meil on endiselt väga palju väikesaari – rahusid, karisid, laide –, samal ajal kui saari, kus aasta ringi elataks, mitte eriti.
Hiiumaa valla arhitekt Kaire Nõmm heidab pilgu sellele, kuidas võiks elu välja näha ühel meie suursaartest.
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Elo Kiivet vaatab tagasi 2006–2007 Tartus Tulbi ja Veeriku tänavate vahelisel alal Pluss Arhitektide projekti järgi valminud elamukvartalile, mis illustreerib oma ajastu eesrindliku näitena hästi seda, et omavalitsused olid saanud tugevamaks ja arhitektuurivõistluse kasutamine muudetud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise osaks.
Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
