Triin Ojari. Veel üks muuseum, palun!

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Hannes Aava: uusurbanism ja maastikuurbanism. Jätkusuutlikuma linnaruumi ideoloogilised võitlustandrid

Arutelu selle üle, kuidas planeerida head linna ja milliseid maju ehitada, muutub aina olulisemaks, sest inimesed on liigina jõudnud märgilise verstapostini: suurem osa ühiskonnast elab linnades. Kliimamuutuse ajastul on jätkusuutliku linna küsimus teravam kui kunagi varem ka Eestis, kus autostumine on kiire ja tõmbekeskused valglinnastuvad. Selles kontekstis tasub meenutada kahe urbanistliku teooria – uusurbanismi ja maastikuurbanismi ideoloogilisi lähtekohti, et seada edasisi sihte selle kohta, millise ruumi suunas me liikuma peaksime ning milliseid lõkse tuleks kindlasti vältida.

Leonhard Lapin: „tühermaade romantika”

Tühermaad muutusid minu põlvkonna vaimuinimestele huvipakkuvaks materjaliks 1960.  aastate lõpupoole, sest enne seda me uitasime (flankeerisime) Tallinna kesklinnas. Idee oli tutvuda eestiaegse arhitektuuriga: sel ajal oli isegi algupäraseid sisustusi ja disaini säilinud ning lisaks väisasime Juhan Viidingu eestvõtmisel vanakraamikauplusi, milliseid oli erinevais linnaosades. Koos Andres Toltsi, Ando Keskküla ja Ott Arderiga ostsime, vaesed tudengid, sealt elegantseid eestiaegseid rõivaid, mida siis popilike lisandustega tõime uude ajastusse.

Noor süda. Elva uuendatud linnasüdamest arhitektide Ülle Maiste ja Diana Taalfeldiga

Läinud aasta lõpus pälvis Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali maastikuarhitektuuri preemia Elva uus linnakeskus. „Hea avaliku ruumi“ Elva kesktänava ja linnaruumi arhitektuurivõistluse võitjana tunnustati lahendust „Sõstrapõõsaste vahel“. Selle autorid on Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas arhitektuuribüroodest AT HOME, NU, ubin pluss ja TEMPT.
Küsis Anna-Liisa Unt.

Ruumilausujad ALPSi maastikuateljeest

Küsis Merle Karro-Kalberg Viimati käisin Riias veidi enne seda, kui COVID-19 maailmast üle rullis ja kõik kohtumised kolisid virtuaalsesse ruumi. Ühtäkki sulgusid piirid ja Läti tegemised jõudsid meieni vaid ERRi korrespondendi Ragnar Kondi reportaažina õhtuses uudistesaates. Sel viimasel Riia-reisil hakkas mulle lõunanaabrite pealinna muidu üsna kaootilises linnapildis silma hingestatud maastikuarhitektuur. Lähemal uurimisel selgus, et see

Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska

Ralf Lõoke, Salto arhitektuuribüroo üks asutajaid, on ilmselt üks viimase viieteistkümne aasta Eesti edukamaid arhitekte. Salto tegutsemishaare on olnud muljetavaldavalt lai, ulatudes suurtest avalikest hoonetest, kortermajadest ja eramutest ühiskonnakriitiliste näituseprojektide ja linnainstallatsioonideni. Kõiki neid projekte ühendab kontekstitundlikkus ning dialoog nii krundi maastiku ja laiema linnaruumilise keskkonnaga kui ka ruumiloomet mõjutavate ühiskondlike ja ajalooliste oludega. Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.

Nüüdisaegse arhitektuuri pragmaatika ja poeesia

Kuidas sündis puitarhitektuuri maamärk – Eesti suurim avalik puithoone? Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Sisekaitseakadeemia õppekeskuse näol on teoks saanud justkui rem-koolhaasilik ülekülluse kultuur – hoone kätkeb pragmaatilistel põhjustel kirevat kogumit funktsioone. Majas kohtuvad tänapäeva arhitektuuri proovikivid: keskkonna- ja kontekstitundlikkus, ohutus, tootmine, materjalikasutus ja energiatõhusus. Ometi seab valminud õppekeskus need peaaegu alkeemilisel viisil suhtesse ning tulemuseks on sotsiaalne ja Narva konteksti tabavalt rikastav ruum: arhitektuur selle parimas ja mitmekülgseimas tähenduses. Ülar Mark uuris hoone autoritelt arhitektidelt Markus Kaasikult ja Mihkel Meristelt, konstruktor Tõnis Agasillalt ning tellija esindajalt Peeter Tambult õnnestumise tagamaid.