kaire 
Elo Kiivet vaatab tagasi 2006–2007 Tartus Tulbi ja Veeriku tänavate vahelisel alal Pluss Arhitektide projekti järgi valminud elamukvartalile, mis illustreerib oma ajastu eesrindliku näitena hästi seda, et omavalitsused olid saanud tugevamaks ja arhitektuurivõistluse kasutamine muudetud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise osaks.
Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
Renoveerimismaratonil on oluline arutleda selle üle, millist käsitlust ja lisandväärtusi saaks pakkuda olemasolev ruum, et avalduks selle täielik potentsiaal ja et see suhestuks hästi tänapäevase kasutajaga. Diana Drobot koos Päär-Joonap Keedusega heidavad pilgu juba 2010. aastal alanud renoveerimistöödele Rakveres Seminari tänaval ja järeldab, et ehkki ühe stiili ja mõõdupuu järgi rekonstrueeritud elamutest võib kujuneda naabruskond, ei taga see sidusat, kasutajaid toetavat hoonetevahelist ruumi. Ta kirjutab arhitektuurse terviku võimendamise võimalusest renoveerimismaratonil.
Seni on Eestis elamute renoveerimine olnud valdavalt ühe maja põhine, kuid järjest enam levib naabruskonnapõhise renoveerimise idee. Lisaks hoonete tehnilisele moderniseerimisele on naabruskonnapõhise renoveerimise puhul võimalik leida hoonetele ka arhitektuurilahendusi, mis seovad piirkonna tervikuks paremini, kui seda saaks teha iga hoonet eraldi renoveerides. Kui seni on elamute renoveerimist kavandanud pigem insenerid, siis naabruskonnapõhisel renoveerimisel on vaja kaasata ka arhitektid ja maastikuarhitektid, kes saavad anda panuse nii elamu arhitektuursesse kujundamisesse kui ka leida hoonetevahelisele ruumile uut lisandväärtust.
Arhitektuuri ja ruumiloomepraktika feministlik teooria saab toetada hädavajalikku pööret, et murda lahti ülalt alla suunatud masselamute mudelist, mis taastoodab turustatud korteriplaane. Tänapäeval on (Taani) tüüpiline koduinterjöör nii jäik, et seal saab õigupoolest ainult ühel kindlal viisil elada. See osutub aga probleemiks mitmekesises ühiskonnas, mis hõlmab erinevaid kultuure ja elustiile, ning võib halvata elanike identiteedi- ja kuuluvusvajaduse. Taani arhitekt Mette Johanne Hübschmann analüüsib läbi näidete tuumperele suunatud korteriplaani mõjulepääsemist ning tänapäevaseid katsetusi suurema paindlikkuse suunas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane – meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik. Hoonete, eriti masselamute renoveerimine on kompleksne probleem, mille targalt lahendamine loob nii kliimasõbralikuma kui ka tervislikuma ja mõnusama elukeskkonna. Loosunglikult kõlades — pigem kasvagu puu kui majandus. Hoonete kande- ja piirdetarindid võimaldavad neid hooneid pärast tervikrenoveerimist veel kaua kasutada.
