Foto Rasmus Põld

Berk Vaher: utoopilised väikelinnad

EESTI KULTUURITEHASTEST EILE, TÄNA JA HOMME

EILE

Seal oli rõskust, saja aasta risu, asbesti ja uksi, mis avanesid sügavikku. Katkisest katusest laperdasid saalihämarusse tuvid. Olin silmitsi linna varjatud poolega – unustatud ja hüljatud sisetühermaaga siinsamas, kodu lähedal, magistraali kõrval.

Sellest saab varsti kümme aastat. Õhin avada ja elustada Tartus mõnd suurt ja söötis tööstusruumi oli tekkinud mitmes meeles – kes oli Tallinna Polymeri ja Kultuurikatla tegemisi tunnistanud, kes Helsingis või Berliinis kultuuritehastest sädet saanud. Osa vandeseltslastest oli seotud Genklubiga, asutanud juba „Tartu ja maailma” Müürilehe – tajudes, et tavameedia ei märka ega kajasta küllalt uue kümnendi melu. Pärmivabrikusse asumine oli vallutus, aga ka akupunktuur; katse kandepinda võita kaprealismi Monopoli-mängus, kus oled keegi, kui sul on kinnisvara (kas või vaid hallata) ning see oli ka katse torkida kultuurilinna 21. sajandis elama.

Pärmivabriku paariaastane vita nova ja kiire lõpp on õpikunäiteks Eesti esimese põlvkonna kultuuritehaste tõusust ja langusest. Seda saagat siin ümber jutustada ei jõua. Saaga otsasaamises on kerge süüdistada üleilmset majanduskriisi, nagu asjaosalised on takkajärele teinudki (et mitte jääda närima üksteise kallal), aga kestnuks Pärmivabrik kriisita või buumis kauem? Seda võib vaid mõistatada. 

Karmid ja kained järeldused on, et biit ei paranda toru, kunst ei lapi katust, skvotiromantika ei too sooja torudesse. Kuskilt peab tulema-jääma tööjõud, kuskil peab olema rahavänt ja oid seda õiges suunas keerata nii, et ähk ja higi mammonatrotsijaid päris laiali ei peleta. Kuhjuvatele haldusmuredele ei pea vastu paljud armastusedki, mis siis nooruslikust kambavaimust loota – ja kui vaimuvabrikant ei suuda (taha, oska) kaasata investoreid lisaks alles subkultuuride kohaloluga harjuma hakkavale omavalitsusele, ei kasva õiget huvi- ja osalustunnet ka maja omanikus. Šokituristi vaimustus on aga teadagi üürike – esimene pidu on kui lummaline uni, aga kaua sa jaksad maagia nimel ämbrisse pissida ja tuviga vastu pead saada.

Tühjalt see vabrik seisabki siiani. Tallinna Polymer kestis kauem, ent kuhtus üsna samamoodi; 2011. aasta kampaanias etableerunud Kultuurikatel majutab nüüd Euroopa eesistujaid ja mainib subkultuurset minevikku veel vaid mokaotsast. Esimese põlvkonna lõpp.

TÄNA

Ehkki Tallinna Telliskivi loomelinnak asutati 2009, vaid aasta pärast Tartu Kultuuritehast, kujunes see juba järgmise põlvkonna hub’iks, mis õppis nii välismaa kui ilmselt  ka kohalike eelkäijate ebaõnnestumistest ning mille rajamisel taibati panustada ka investeeringubaasi ja keskkonna sanitaarsusesse. Ühelt poolt parem planeerimine, teiselt poolt ka soodsam aeg – loomemajanduse propaganda oli vilja kandnud, kriitiline hulk hipstereid korraldamises-ettevõtluses piisavalt kogenud ning ehk kannustasid käivitajaid ka kultuuripealinna-aasta vaimustused ja pettumused. Siis ja tänini ühe jalaga nõukaajas pealinna valitsemise suhtes kujunes just sel perioodil uutes era- ja kodanikualgatustes konstruktiivselt opositsiooniline, nimme ja auahnelt läänelik eneseteadvus. 

Foto: Aron Urb

Ärgem unustagem ka sotsiaalvõrgustikke – just samal perioodil laienes jõudsalt  Facebooki ja Twitteri kasutamine, tekkisid uudsed tasuta võimalused oma klubide, kõrvarõngaste või kakukeste reklaamiks, nagu ka senikogematult laiahaardeline tehnoloogiline meedium kogukondade sidumiseks. Telliskivi eestvedaja Jaanus Juss on intervjuudes kõnelnud rentnike valimisest paigavaimu ja seniste olijatega sobivuse alusel – niisiis üsna samamoodi kui Facebookis sõpru valitakse. Omal moel on iga sõbralist isiklik utoopiline projekt; samadel alustel arenev loovlinnak on aga katse kehtestada sarnast utoopiat avalikus linnaruumis – see on küll põhimõtteliselt avatud, ent siiski paljus enklaaviline territoorium, kuhu kuulujad (väljavalitud, omaks võetud ja seeläbi eeldatavasti ka ühismajanduses maksejõulised) saavad vastastikku tugevdada reaalelulist ja virtuaalset sidet, koos lustida, luua, toota ja tarbida.

Telliskivi eestvedaja Jaanus Juss on intervjuudes kõnelnud rentnike valimisest paigavaimu ja seniste olijatega sobivuse alusel – niisiis üsna samamoodi kui Facebookis sõpru valitakse. Omal moel on iga sõbralist isiklik utoopiline projekt; samadel alustel arenev loovlinnak on aga katse kehtestada sarnast utoopiat avalikus linnaruumis.

Foto: Aron Urb

Just ambitsioon kujuneda terveks utoopiliseks mikrolinnaks eristab Telliskivi varasemaist Eesti vanadesse tööstuskeskkondadesse rajatud loovkeskustest. Enklaavilisuse juures on see siiski ka kolonialistlik, oma mõju- ja väärtusruumi laiendamist taotlev keskkond: kui parim töö ja toit ja lõbu ja looming ja pood ja pidu on kõik üsna väikesel maa-alal mitmekülgselt esindatud, tekib püsikundedel loomulik iha ka kõigele sellele võimalikult lähedal elada. Nõnda on loomelinnak olnud üheks Kalamaja gentrifikatsiooni peamiseks vedajaks. Nagu juba väidetud, on selles tunda omajagu vastandumist vanameelsele Tallinna elukorraldusele, kus subkultuurid, tänavakunst ja (mittekeskerakondlik) väikeettevõtlus eriti kunagi pole olnud tervitatud. Samas on Telliskivist magistritöö kirjutanud Epp Vahtramäe andnud küsitluste põhjal mõista, et Kalamajas ja Pelgulinnas on ka neid, kes loomelinnaku arenguid ning kultuurilisi väärtuseelistusi võõristavad, leidmata seal kohta oma identiteedile (nagu ka neid, kelle meelest teeb laienev-tihenev hub juba liigagi palju kompromisse kommertsiga) (1).

Foto: Kristjan Herkül

Sel taustal on eriti põnev jälgida Telliskivi Tartu spinoff’i Aparaaditehase arengut. Ühelt poolt on see Tallinna usin õpilane utoopilise mikrolinna rajamisel. Teiselt poolt on territoorium mõnevõrra piiratum ning vahetu tagamaa märksa ahtam – kuigi esialgsed kartused kesklinnast liiga kaugel asumise suhtes on vist valdavalt siiski alusetuks osutunud ning Kõrgema Kunstikooli hipsterid on selle kenasti üles leidnud, ei ole vahetus raadiuses kuigi palju õdusat eluruumi; samuti on loome- ja klubimajanduse turg märksa kiduram, mistõttu on küllaga nädalavahetusi, mil Telliskivi alal võib kohata rohkem tartlasi kui Tartu alternatiivkultuurimajades kokku. Ent selles võib peituda ka potentsiaal loominguliselt kohaneda laiema elanikeringi vajadustega, hajutades eelarvamusi Aparaaditehasest kui liigeksklusiivsest hipsteriparadiisist – näiteks kui seal taibatakse hoida ja väärtustada Sodiaagi vankumatut üleminekuaja-camp’isamavõrd Aparaadi restorani püüdliku kohandumisega globaalse loovklassi maitsele (2).

Foto: Kiur Kaasik

Aparaaditehase tuntav erinevus Tallinnast on siiski munitsipaalpoliitilise trotsi puudumine – tehase üks vedajatest, Lemmit Kaplinski kuulub sotsdemmide ridades ka linna kultuurikomisjoni, linn on subkultuuride ja tänavakunsti suhtes pigem soosivaks muutunud, kaasavast eelarvest saadi toetust Taskupargi rajamiseks. Selline pigem sünergeetiline koostoimimine linnaga võib tegevust kergendada, aga ka gerilja-ambitsioone kärpida – Tartus rõõmustatakse uue „sebra” üle, Tallinnas nimetatakse menetluskorra kiuste ise Google Mapsis tänavaid (3). Kuivõrd tehas ja Tartu linn üheskoos suudavad suuremaid linnaruumilisi ambitsioone kasvatada ja ellu viia, näitavad lähiaastad (ka 2024 Euroopa kultuuripealinna tiitlile pürgimises).  

HOMME   

Milline on tänaste kultuuritehaste ja loomelinnakute edasine saatus, milliseks kujuneb järgmine põlvkond? Ilmselt on nii Telliskivi kui ka Aparaaditehase käimalükkamisel olnud vältimatu tugineda kvaliteediteadlikele, loominguliselt ja (virtuaal)sotsiaalselt eriti aktiivsetele huvirühmadele, kuid kaugemas perspektiivis tuleks märgata ja leevendada laiema kultuurikeskkonnaga sugenevaid lõhesid. Täikad ning ümbruskonda laienevad turu- ja toidualad loovad selleks ilmselt juba niigi hea võimaluse; ilmselt on siin suur potentsiaal ka teatritel ja festivalidel, mis piletihindu lakke ei lennuta. Facebooki-profiili põhimõttel arendatav utoopiliste sihtidega kogukond on siseringile õdus ja turvaline (ei satu igasugu osse ja suvakaid hulka), ent kui linna ja riigi elanikkonnas ei kipu järele andma tõrge „hipsterimuusika”, kaasaegse kunsti ja kultuurilise paljususe suhtes, on aeg mõelda ka teistsugustele, ühtaegu ligilaskvamatele ja väljaküünitavamatele tegevustele. Kõiki ei võida kunagi enda leeri, võimalusi enamatele saab luua ometi. Kognitiivne dissonants Tallinn Music Weeki külaliste poolt Telliskivi-idülli põhjal ülistatud kultuurilinna ning visalt kaduva räämas ja lootusetu postsovetismi vahel pole ju võõras ühelegi lahtiste silmadega Tallinnas liikujale; kuidas seda dissonantsi kahandada?

Ilmselt on nii Telliskivi kui ka Aparaaditehase käimalükkamisel olnud vältimatu tugineda kvaliteediteadlikele, loominguliselt ja (virtuaal)sotsiaalselt eriti aktiivsetele huvirühmadele, kuid kaugemas perspektiivis tuleks märgata ja leevendada laiema kultuurikeskkonnaga sugenevaid lõhesid.

Tartus pole nii drastilisi klassilisi ega etnilisi vahesid, ent ikka tasub küsida, kui palju teavad vahetus naabruses toimuvast Tammelinn ja Samelin? Kui palju on äsja avatud Taskuparki võimalik tuua igapäevast koguperemelu ja kui palju tuua seda tiheda autoliiklusega ääristatud tänavafrontidesse? Mil moel hakkab Aparaaditehases toimuv mõjutama raudteeäärse arendamist, millal tekib soodsalt turistisõbralikku lisa/konkurentsi Hektori hostelile? Millal võtab uut kodu otsiv Tartu Elektriteater tehasekvartali lähistel üle kobarkinodega sammupidamatu Ekraani ning teineteise kaisus kohtuvad kultuurikvartali ja ERR Tartu stuudio pilgud? Ning kas Aparaaditehase paljuski teretulnud korrastamis- ja klantsimistuhinas jäävad alles nood hämarad ulmelised salakäigud, kus Sodiaagis plaate mängimas käies pausiaegadel öösiti uitamas käin nagu oma mälestustes kultuuritehase algusaegadest?

Foto: Rein Leib

Kas suuremais linnades leidub kohta veel mõnele samas laadis hub’ile? Kasutatavad vanad tööstuskeskkonnad on nii Tallinnas kui Tartus üle vaadatud, ent paljuski välja praagitud (Tartu kultuuritehase jätkuks oli sihikul ka Turu tänava katlamajakompleks – asukohalt suure potentsiaaliga, ent ehitised tuleks maatasa võtta ja uuesti üles ehitada, pinnas puhastada …) Tartus ei maksa ka unustada, et veel üheks selliseks „kultuuritehaseks” ja ümbruskonda arendavaks tõmbekeskuseks pürib (või on juba saanud) riigitoetusega ERM; vahelduva pilvisuse all on endiselt plaanis linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi (ja mida kõike veel) majutav keskus südalinnas. 

Foto: Mana Kaasik

Suurema stardikapitalita oma utoopilise kultuuriruumi rajajatel tasub ehk hoopiski alustada väiksemalt, tihedamalt ja soojemalt. Mudeleid jagub sellekski: Tartus peab vapralt vastu Genialistide Klubi, näituste ja kontsertidega on Karlova hipsterimekaks saanud Barlova, kirjanduslinna lipu all kujuneb multifunktsionaalseks keskuseks Tartu Kirjanduse Maja. Tallinnas võib selliseid uusi ja hubasemaid ruume ka lisanduda (nimme) lausa allpool avalikku uudiskünnist. Teisalt tekib globaalse mobiilsuse ajastul ja kasumijahti trotsides küllap üha enam ad hoc kooslusi, popup-kohvikuid, korterinäitusi, üheõhtusündmusi ning nii linnanomadismi kui metsareive ja saarefestivale, mis end kuigi kauaks üheainsa ruumiga ei seogi. Uue põlvkonna loomelinnak on netis ja nutifonides, täna kõrvalmajas, homme metsatalus, ülehomme laiurannal.

Kirjanik, lektor, DJ ja kriitik BERK VAHER juhib Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda ning on üks Prima Vista festivali peakorraldajaid. Osalenud Tartu kultuuritehase ja Müürilehe asutamises, Tartus mitmete kultuuristrateegiate, UNESCO loovlinna ja Euroopa kultuuripealinna staatuse taotluste koostamises ning Tallinn 2011 loomenõukogus.

Viited:

1 – Epp Vahtramäe magistritöö „Tööstusalade taaselavdamise sotsiaalkultuurilised mõjud Telliskivi loomelinnaku näitel”
kokkuvõte on ilmunud noorgeograafide sügissümpoosioni artiklite kogumikus „Väikesed pildid Eestist: geograafia
karu-aabits”, EGSN ja EGEA-Tartu 2013-2014,
http://egs.ee/wp-content/uploads/2014/12/Vaikesed_pildid_eestist_karu_aabits_2014.pdf
2 – Vt näiteks Kyle Chayka „Same old, same old. How the hipster aesthetic is taking over the world”,
https://www.theguardian.com/commentisfree/2016/aug/06/hipster-aesthetic-taking-over-world
3 – Tänavanimetamisest kõneles Jaanus Juss Tallinn Music Weeki vestlusringis, pop-up-restoranis Ungru 1. aprillil 2017

LOE VEEL

Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.