Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast.
Aastal 2007 kiitis linnavolikogu taas heaks kontseptsiooni „Tallinna avamine merele”, mille üks eesmärke on saada rahvaküllane linnaruum. Samaaegsed teod – veeäärsed magistraalid, merevaadet ja rannakasutust piiravad traataiad on sellele aga risti vastukäivad.
Et andmetest päriselt linna mõistmiseks abi oleks, peaksid need olema võimalikult suures ulatuses avalikud ning ligipääsetavad rakendusliideste kaudu.
Majandusmulli lõhkemine oli vaid sümptom, mis tõi esile pikemaajaliste probleemide iseloomu. Suured nihked ei toimu praegu mitte üksnes majanduses, vaid ka geopoliitikas, ökoloogias ja demograafias. Viimastel aastatel järjest teravamalt ka religioonis, mille tasakaalu maailmas kõigutavad äärmusliikumised. Raamatu autorid vaatlevad globaalseid muutusi Lääne(-Euroopa) perspektiivist, näidates uute raskuskeskmete kaldumist Itta ja Lõunasse.
Mis iganes järeldusi me füüsilisest ruumist teha saame, võivad need ühes kohas kehtida, mujal aga kehtetud olla. Näiteks kui miski on Belgias loogiline, võib see Eestis vaid osaliselt kehtida ning Hongkongi kinnisvaraarenduse kontekstis täiesti kasutu olla. Seal võib olla ennetamine hoopis loogilisem kui hetkeolukorda sekkumine või tagajärgedega tegelemine.
Projekt tegeleb kolme aasta jooksul Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste stsenaariumitega ja keskendub kuuele suuremale teemale: planeerimispraktikad, linna struktuur, linna tihedus, linna piir, suur infrastruktuur linnas ning linna iseloom.
