Foto Tõnu Tunnel

Darja Andrejeva: Lutheri masinasaal: industriaalajastu tempel

A. M. LUTHERI MASINASAAL
Arhitektuur ja avaliku- ja bürooala kujundus: Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi, Liis Voksepp, Marianna Zvereva,
Anna Endrikson, Jüri Nigulas, Andres Ristov, Sander Treijar / Hayashi-Grossschmidt  Arhitektuur
Konstruktsioonid: Maari Idnurm, Merith Auksmann, Eerik Kask / Ekspertiis ja Projekt
Kohviku, näituseala ja istumisalade sisearhitektuur: Kadri Tamme / Kadri Tamme Sisearhitektuur
Äripäeva büroo  sisearhitektuur: Hannelore Kääramees, Illimar Truverk, Tiiu Saal,  Kaur Käärma / Arhitekt11
Tellija: Lutheri Ärimaja
Ehitaja: Nordecon
Ehitisalune pind: 4 147 m²
Suletud netopind: 6 520 m²
Projekteerimine ja ehitus: 2015–2017

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ehitatud tööstusarhitektuurist on tänaseks kujunenud modernismi sümbol. Utilitaarse funktsiooniga hoonekompleksid ühendasid endas industriaalset ratsionaalsust ja romantilist ideed progressist. Ajastu pürgimusi väljendati moodsate vormide ja materjalidega. Toona uudne raudbetoon andis võimaluse projekteerida avarat ja valgusküllast ruumi, et mahutada masinaid kui ka luua paremaid töötingimusi.

1912. aastal valmisid Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri projekteeritud A. M. Lutheri vabriku uued raudbetoonkonstruktsioonidega tootmishooned: masinasaal ja mööblitsehh. Leo Gens on seda märkinud kui Eesti esimest mitmekorruselist raudbetoonkarkassiga ehitist. Tegemist polnud esmase kokkupuutega vineermööblitöösturite ja arhitektide vahel, paar aastat varem valmis kolmekorruseline juugendstiilis villa (tänane Õnnepalee). Vahemaa kahe kompleksi vahel on olematu, tehaseomaniku suvevilla läheduses vabrikukompleksile võib näha modernse ühiskonna ratsionaalsuse ja kiiruse ideaali peegeldust. Mitmed Euroopa linnad on asunud kaasajal uuesti lihtsamaid tootmisfunktsioone linnaruumi integreerima, et vältida inimeste igapäevast sundreisimist töö- ja elukohtade vahel.

Lutheri vineeri- ja mööblivabrik, 1924. Allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum

Uue ja parema tuleviku taotlust on tunda ka Lutheri masinasaali basilikaalses vormis, mis on lahendatud raudbetoonist raamkarkassil. Vassiljev ja Bubõr rajasid vineermööbli templi, kus elegantne betoonkonstruktsioon varustati suurte akendega nii külglöövides kui ka kesklöövis. Vabriku toodang ise nõudis moodsat ruumilahendust, mis sobiks sümboolselt ja kaubanduslikult esindama nii moodsat materjali nagu vineer. Paremad tootmistingimused ja tehnoloogilised uuendused toetuvad küll monoliitraudbetoonkarkassile, kuid fassaadi materjalilahendus viitab juugendliku vormi kaudu hoopis Lutherite perekondlikule traditsioonile: klombitud paepinnad, mis vahelduvad siledate krohvpindadega.

Lutheri vabriku uus tehasehoonete kompleks paiknes tollal Tallinna äärealal, tänaseks on tegu aktiivse linnaruumi osaga, kus elamute, õppeasutuste, kohvikute, jt hoonete vahel asuvad mitmed büroohooned. Kaasaegse Veerenni piirkonna tegevusvaldkonnad määratlesid paljuski uue otstarbe võimalikud suunad, nagu ka avara siseruumiga masinasaali ülesehitus, mida omakorda piiravad muinsuskaitse eritingimused. Ajaloolisest arhitektuuripärandist kujuneb konserveeritud „museaal”, kuhu tingimuste kohaselt tuleb inkorporeerida uus funktsioon nii, et ajaloolised kihistused oleksid maksimaalselt välja toodud. Originaalis valgusküllasest, avarast ja konstruktsiooniilu demonstreerivast masinasaalist kujunes lõpuks kolmetasandiline büroohoone. Irooniline, kuid 21. sajandi kontoritöötaja ootused hea töökeskkonna osas  kattuvad eelmise sajandi lihttöölise unistustega – õhk ja päevavalgus. 

1999. aastal tunnistati Lutheri kompleks arhitektuurimälestiseks, millega kaasneb rida eritingimusi, mis kehtestavad arhitektidele ja inseneridele üsna jäigad mängureeglid. Käesoleva projekti puhul puudutas suurem osa reeglistikust algupärase raudbetoontarindi säilitamist ja eksponeerimist. Näiteks on esmakordselt masinasaali külastajale eksponeeritud alumisel tasandil asuvad kandvad püramiidjad postid. Vaevalt, et minevikus antud konstruktsioonielement huvi pakkus, kui tegemist polnud just arhitektuurihuvilisega. Arvestades hoone rasket seisundit pärast tühjana seismist, oli taastamine ja uue funktsiooni majutamine omamoodi väljakutse nii ehitajatele kui ka arhitektidele.

Ehitusaegne pilt. Hoone algsed vundamendi- ja põrandakonstruktsioonid säilitati seal kus võimalik. Foto: Tõnu Tunnel.

Jäigad muinsuskaitse eritingimused on taganud väga hea restaureerimistulemuse, kuid mitte originaaliga võrdväärselt üllatavat kaasaegset lahendust.

Parema keskkonna loomine ajaloolisesse vabrikuhoonesse langes arhitektidele Hanno Grossschmidtile ja Tomomi Hayashile (HG Arhitektid) koostöös sisearhitekt Kadri Tammega. HG Arhitektide majanduskriisi eelne Jahuladude projekt Eesti tööstuspärandiga Rotermanni kvartalis erineb käekirjalt Lutheri masinasaalist, vaid puhas materjalikäsitlus on jäänud samaks.

Viimastel aastatel on sarnased projektid vormilt muutunud – varasemalt püüti tööstuspärandit linnaruumi integreerida moodsate lisade kaudu (nt Fahle maja, Rotermanni uus ja vana jahuladu), täna uuritakse pigem olemasoleva ruumi võimalusi ja kuidas neid esile tõsta. Arhitekti kohalolu on tavakasutaja perspektiivist muutunud vähem märgatavaks.. 

Foto: Maris Tomba.

Masinasaali restaureerimise ja taaselustamise projekti õnnestumine on paljuski seotud hea arhitektitööga, kuid ka hoone ajaloolise taustaga. Lutherite perekond hakkas arendama Veerenni asumi piirkonda enda ettevõtte tarbeks alates 19. sajandi lõpust. Koos äri õitsenguga kasvab ka Lutheri kvartali hoonestus, protsess oli metoodiline ja ratsionaalne, tulemuseks terviklik arhitektuurne keskkond, mis ühtlasi sulandub linnapilti. 

Teise korruse plaan – Äripäeva büroo.
Esimesel korrusel on eksponeeritud algsel kujul säilitatud betoonpostid. Postide vahel on Lutheri mööblivabriku toolid. Foto: Maris Tomba.

Lisaks harmoonilisele sulandumisele linnaga on büroo puhul loomulikult oluline mõistlik ja mugav töökeskkond nii töötajale kui ka juhuslikule külalisele. Siseviimistluses on ulatuslikult kasutatud betooni, klaasi, paekivi ja vineeri, mis oli kasutusel juba Peterburi arhitektide ajal. Ajalooliselt olid siseseinad krohvitud, nüüd aga luuakse paljastatud kiviseinaga justkui „autentsemat” seinapinda. Kõik kaasaegsed (tele)kommunikatsioonisüsteemid on peidetud, et ajalooline ruum saaks esile tõusta. Vanad konstruktsioonid ja müürid on silmnähtavalt eraldatud uutest vahelagedest, mis toetuvad mustadele metallpostidele. Seega masinasaali minevik ja olevik on küll koos ühe katuse all, kuid selgepiiriliselt eraldatud.  

DARJA ANDREJEVA õppis Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust, keskendudes 20. sajandi arhitektuurile.

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.