Eesti eluasemepoliitika uuenduskuuri lävel

Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane –  meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Sellest kirjutab kliimaministeeriumi elamumajanduse valdkonna juht Veronika Valk-Siska.

Eluruumid arvudes

Viimase eluruumide ja rahvaloenduse andmetel on Eestis kokku 266  475 elamiseks mõeldud hoonet. Nendest 77,5% on ühepereelamud, 18% korterelamud, 3,2% paariselamud ja 1,3% mitteelamud, kus asub vähemalt üks eluruum. Teistpidi, asustatud tavaeluruumidest on  27,7%  eramud ja  69,8% kortermajad (kolm või enam korterit). Teame ka, et keskmise Eesti elaniku eluase on vanem kui ta ise.

Eestlase eluaseme pindala on suurenenud, kuid jääb Skandinaavia keskmisele siiski alla. Samal ajal muutuvad leibkonnad kogu maailmas väiksemaks.¹ Balti riikidest on tavaeluruumide arv viimasel kümnel aastal kasvanud kõige enam Eestis (13%, Lätis ja Leedus kummaski u 5%).² Ka eramajade juurdekasv on Eestis olnud viimase 10 aasta jooksul suurem kui Lätis ja Leedus. Võrreldes Eesti ja Lätiga elavad Leedu elanikud sagedamini eluruumides, mille omanikud on nad ise või nende leibkond. Leedus elab 91% eluruumides selle eluruumi omanik, ainult 3% eluruumidest on üüritud ja 6% puhul kehtib muu omandisuhe. Eestis kasutab 70% eluruumidest selle omanik, 19% üürnik ja muu kasutusalusega on 11% eluruumidest. Lätis on omaniku kasutusel 64%, üürniku kasutusel 17% ja muu kasutusalusega 19% eluruumidest. Eesti on olnud taasiseseisvumise algusest pigem kiirete erastajate seas (nagu ka Rumeenia või Slovakkia).³

Varasemad strateegilised sihid

Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008–2013 on viimane eluasemesektori arendamise strateegiadokument, milles sõnastati eesmärk tagada Eesti elanikele sobiva ja võimalustekohase eluaseme⁴ kättesaadavus, kvaliteetne ja jätkusuutlik eluasemefond, eluasemepiirkondade mitmekesisus ning tasakaalustatud ja säästev areng.⁵ See oli loogiliseks järjeks Eesti elamumajanduse arengukavale 2003–2008. Kummagi arengukava sisu on suures osas olnud suunatud majandusküsimustele, sh hoonete energiatõhususele (igakuiste eluasemekulude vähendamine), ja vähem eluasemevaldkonna sotsiaalsele ja kultuurilisele mõõtmele. Seni sõnastatud sihtide järgi on riigi ülesanne luua eluasemeturul sellised tingimused (õiguslik regulatsioon, institutsionaalne korraldus ja toetusmeetmed), mis võimaldaksid elanikel oma eluasemeprobleeme iseseisvalt lahendada ning eluasemesektoris tegutsevatel ühendustel valdkonda arendada.

Eluasemevaldkonna kitsaskohad

Eesti elamufond oli üleminekuaja alguseks kolmandiku ulatuses amortiseerunud. Eriti halvas seisukorras oli riiklik ja munitsipaalelamufond, mille korrashoidmiseks oli riigi elamuameti andmetel vaja kulutada vähemalt 480 miljonit krooni aastas ning täielikuks taastamiseks kaks korda rohkem.⁶ Pärast seda, kui Nõukogude Liit kokku varises, tuli äsja taasiseseisvunud Eesti riigil hakata kõike seda parandama, see aga osutus äärmiselt keerukaks, isegi üle jõu käivaks ülesandeks. Eluruumide massilist erastamist võime seetõttu käsitada majandusliku vastutuse üleandmisena elanikele. 2001. aastaks oli 90% eluruumidest erastatud. 2007. aastal kuulus erasektorile 96% eluasemefondist ning avalikule sektorile 4% (sellest kuulus riigile 25% ja kohalikele omavalitsustele 75%). Nüüdseks on eraomandi osakaal elamufondis veelgi kasvanud. Suur osa eraüüripindu on Eestis jätkuvalt väikeomanike käes, seega on sektor maksuõiguslikult halvasti kontrollitav ning riigil puudub sellest selge, regiooniti piisava täpsusega ülevaade.

Valdkonna mured on aastakümnete vältel jäänud samaks: kvaliteetse eluruumi kättesaadavus nii majanduslikus kui ka füüsilise ligipääsetavuse võtmes, eluasemekulude allatoomine, linnaruumi planeerimise probleemid (sh avaliku ruumi ning sotsiaalse ja kultuuritaristu ühendused, ühistranspordi ning kergliikluse sidumine eluasemevaldkonna arenguga), eramute massiline valgumine põldudele ehk nn rasvaringid suuremate linnade ümber, miljööväärtuslike naabruskondade seisundi halvenemine (v.a erandid mõnes suuremas linnas), nn tühjenemise mustrid,⁷ elanike vähene kaasatus, kohalike omavalitsuste (KOV) võimekuse nappus eluasemevaldkonna arengu läbimõtlemisel ja visioonide elluviimisel, kui arendajad seavad oma reegleid jõupositsioonilt jpt. Eluasemevaldkonnas on turumajanduslik arenguraamistik toonud kaasa üha suureneva segregatsiooni ja piirkondade ääremaastumise. See võib probleemsematele piirkondadele tuua edaspidi kaasa veel suuremad kulutused, kui seda oleksid kohesed õigeaegsed investeeringud eluasemevaldkonna läbimõeldud arengusse, mida peaks juhtima KOV.

Tegu pole uute muredega, nende kirjeldusi leiab mitmest analüüsist ja uuringustki. Eluasemevaldkonna arengukavas 2008–2013 on sõnastatud asjakohane visioon ja missioon nendele probleemidele vastu astumiseks, kuid nüüd, kümme aastat peale viimatise arengukava perioodi lõppu, pole eesmärkide saavutamine olulisel määral lähemale nihkunud. Paljuski seetõttu, et KOV-ide suutlikkus eluasemevaldkonna arengus kaasa rääkida ei ole piisavalt paranenud. Siin mängib kaasa KOV-ide väike tulubaas ja inimressurss teemaga jõulisemalt tegeleda. Aga veel: Praxise ülevaade „Eluasemepoliitika üleminekuriikides“ tõi juba 2004. aastal välja, et edukam on eluasemepoliitika olnud neis maades, kus koos üürisektorile orienteeritud poliitikaga rakendati üürielamusektori detsentraliseerimist ning deregulatsiooni (Poola). Rumeenias, Bulgaarias, Eestis ja osaliselt ka Slovakkias määras eluruumide ostueesõigusega erastamisel tehingu tingimused (erastamise hind ja maht) keskvõim, jättes KOV-id sama hästi kui ilma võimalusest kaitsta erastamisel kohalike elanike huve. Neis riikides on munitsipaalelamufondi osakaal järsult vähenenud.

Uue põlvkonna vajadused

Koos kodanikualgatuste ja linnaruumiaktivismi tärkamisega on üle Eesti märgatavalt kasvanud nõudlus senisest kvaliteetsema elamispinna järele, sellise, mis järgiks kvaliteedipõhimõtteid tervikuna.⁸ Elamisruumi peaks mõtestama erinevate ruumitasandite terviklikkuses ning neis toimivate sotsio-füüsiliste suhete kontekstis.⁹ Hea elukeskkond ei peaks toimima hästi mitte ainult funktsionaalses, ökoloogilises või majanduslikus plaanis, vaid vastama ka inimeste sotsiaalsetele, kultuurilistele ja psühholoogilistele vajadustele. See vajadus ei tulene mitte ainult Eesti riigi arengusihtidest ja strateegilistest dokumentidest, vaid ka Euroopa Liidu omadest. Uue Euroopa Bauhausi¹⁰ põhimõtete (kestlik, kaunis, kaasav) järgimine on tingimuseks nende välisvahendite kasutamisel, mis puudutavad elukeskkonna, sh taristu arendamist.

Siin tulebki mängu ka arhitektide võtmeroll kvaliteetse elamispinna kujundamisel. Nii renoveerimislaine kui ka uusehituse puhul sildab arhitekt oma töös ruumiloomeprotsessi väga erinevate osaliste – ekspertide ja asutuste, tellija ja elaniku – sihid ja soovid. Arhitektidel on kõigis ruumiloome etappides sageli keskne osa, tihtipeale protsessi juhtides, erinevate oskuste ja eriteadmiste (inseneeria, tehnoloogia, ühiskonnateadused jne) vahendamises, põimimises ja saadud koosmõju mõtestamises. Kuid ka kõigil teistel pooltel, nii avalikul kui ka erasektoril, on kohustus tagada kvaliteedieesmärkide järgimine nüüdisaegse parima teadmise kohaselt nii ruumiplaneerimisel, projekteerimisel, ehitamisel ja ümberehitamisel kui ka muu ruumiringluse korral.

KOV – nupuka kahanemise ja üürieluasemete ruumivisiooni looja

Põhiseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi vastutab elamu- ja kommunaalmajanduse korralduse eest oma haldusterritooriumil KOV. Küsimus KOV-i võimestamise vajadusest kerkib eriliselt just kahanevate asumite puhul. Keskmine asustamata tavaeluruumide arv on viimase 20 aasta jooksul mitmekordistunud. Hoonete rekonstrueerimise pikaajalises strateegias (2020) prognoositakse, et aastaks 2050 võib kahanevates asumites kasutusest välja langeda kuni 25% üksikelamutest (u 40  000 üksikelamut) ja kuni 23% korterelamutest (u 5300 korterelamut). Pea kogu Euroopa on väärikalt vananev ja kahanev – kahanemine pole ilmtingimata halb ja kasvamine hea.

Kahaneva elanikkonna väljakutse pole Eestilegi midagi uut – Eesti asustussüsteem on aastasadu vana ning rahvastikumuutused, sh asulate tühjenemine, on toimunud juba märksa varem kui viimasel 10–20 aastal. Laiem küsimus on see, kuidas teha rohepööret seal, kus turg seda ei toeta ehk kuidas kasutada nappe vahendeid mõistlikult ning kuidas tagada kvaliteetsed elamisvõimalused üle Eesti. Kaugtöötegijale on maailm lahti minna sinna, kus on meeldivam elukeskkond (või võimalus selle kvaliteeti parandada).

Kahaneva rahvastikuga asumi ruumilise ümbermõtestamise hea näitena võib tuua Valga linna. Kui mõelda, mida saame kahaneva rahvaarvuga piirkondades teha, siis esimene reegel on aktsepteerida olukorda. Valga puhul tähendab see näiteks seda, et Valga ei peaks enam kujundama poliitikat 18 000 inimese põhjal, kui neist 6000 on lahkunud, vaid peaks keskenduma alles jäänud 12 000 elanikule ja sellele, et Valga oleks neile parim koht elamiseks. Me ei saa rääkida ainuüksi sellest, et investeerime rohepöörde eesmärkide täitmiseks pelgalt majade energiatõhususse, vaid peame keskenduma sellele, et inimestel oleks nendes majades, neis asulates hea elada, isegi kui see tähendab, et hoone kasutab rohkem energiat.

Kahanemisega samal ajal on üle Eesti väiksemate asulate seas ka tugevaid tõmbekeskusi uute töökohtadega, kus aga ei ole kvaliteetseid nüüdisaegseid elamispindu. Seetõttu on näiteks uute või rekonstrueeritud ja tänapäeva vajadustele vastavate üürielamute loomine ääremaastumise vähenemiseks väga vajalik, sest see tugevdab taristut ning aitab hoida ja tuua asulatesse inimesi – kvalifitseeritud tööjõudu –, kelle jaoks on elamispinna kvaliteet otsustav tegur, et tõmbekeskusesse kolida.

KOV-idel on alates 2017. aastast olnud võimalik  riikliku toetusprogrammi  kaudu taotleda elukondliku kinnisvara renoveerimiseks või ehitamiseks vahendeid kuni 50% ulatuses projekti kogumaksumusest.¹¹ Toetus on mõeldud kvaliteetsete ja rahaliselt jõukohaste eluruumide kättesaadavuse parandamiseks. Selliste eluruumide sihtrühm on eelkõige need töötajad (koos perega), kelle töökoha läheduses puuduvad taskukohased ja tänapäevastele tingimustele vastavad eluruumid, ning need, kes on sotsiaalmajanduslikult vähekindlustatud ja kel pole võimalusi turutingimustel eluruumi üürida. Toetuse abil on seni üle Eesti ehitatud 13 uut ning rekonstrueeritud 8 maja.¹² Toetust saab taotleda nii üürielamu rajamiseks kui ka üürielamuna kasutusse võetava või sellena kasutuses oleva hoone ümberehitamiseks. Viimases, 2023. aasta taotlusvoorus on varasemast rohkem tähelepanu pööratud projektide ruumimõju hindamisele ja kvaliteetse ruumi aluspõhimõtete järgimisele.

Riigi ja KOV-ide abiga loodud üürimajad on seni olnud enamjaolt edulood ning kogemus näitab, et üürielamute programmi tuleks suunata järgnevatel aastatel juba kordades suuremad summad. Ei tänavuses koalitsioonileppes ega vabariigi valitsuse tööprogrammis pole aga üürimajadele tähelepanu pööratud, mis muudab riigieelarve kasutamise sel otstarbel keeruliseks. Riigi tasandil räägitakse üürielamuprogrammi puhul sellest, et elamufondi arengut võib ka muul moel stimuleerida (finantsmeetmed erainvestoritele, private-public-partnership– ehk PPP-mudelid jne). Ka senine toetuste taotlemine põhineb teatud mõttes PPP-mudelil, kuna toetuse andmise tingimused lubavad kaasata erasektorit ettevõtja rahastajana, kui KOV-il pole endal piisavalt omafinantseeringut. Oluline on, et selline rahastaja-koostööpartner leitaks konkurentsisituatsioonis ehk avaliku konkursi korraldamise teel. Silmas tuleb pidada võimalikke tagasilööke, kui KOV ei ole piisavalt tugev ohjama üksikhuve ja suunama eluasemevaldkonna arengut kogukonnaga kokku lepitud ja üldisi hüvesid kandva ruumivisiooni alusel. Teisisõnu, vale on anda erasektorile hoovad kätte ilma avaliku sektori eestvõttel loodud ruumivisioonita sellest, kuhu ja miks investeeritakse. Kui arenguvisioon on kokku lepitud nii, et see tõstaks võimalikult paljude inimeste elukvaliteeti võimalikult pikas vaates, saab eri sektorite koostöös seda ka ellu viia.

KOV – renoveerimislaine eestvedaja

Valglinnastumise vältimine, elamualade suunamine, mitmekesise elukeskkonna kujundamine, miljööväärtuslike alade elujõu hoidmine, asumikeskuste avaliku ruumi ja taristu arendamine jne – kõik need ülesanded on KOV-i ainupädevuses. KOV-idel on ka renoveerimislaines väga tähtis roll, sest naabruskonnapõhise renoveerimise korral on tarvis visiooni ja ruumilahendust ka majadevahelisele (pool)privaatsele ja avalikule ruumile. Sellise naabruskonnapõhise terviklahenduse loomist peakski üheskoos elanikega eest vedama just KOV.

Hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia eesmärk on parandada järgneva kolmekümne aastaga ligi 80% Eesti elanike kodude ja töökohtade tingimustest. See nõuab suuri investeeringuid, kusjuures ootus on, et võimalikult suur osa rekonstrueerimistöödest toimuks omanike endi initsiatiivil ja rahastusel. Nii jõuame veel ühe olulise põhjuseni, miks on vaja senisest võimekamat KOV-i: küsimus on sageli selles, kuidas kaasata kogukondi mõtestatud viisil arutlema elukeskkonna arendamise üle ja üheskoos jõuda ka ühiste visioonide elluviimiseni. Elanikel – kogukondadel – on kahtlemata suur huvi oma elukeskkonna kujundamise vastu. Kultuurimõju ja -pärand peaksid KOV-ide ruumiotsustes olema senisest palju tähtsamal kohal. Mõistmine, et kogukond on pärandi määratleja (pärand on kellegi – mitte ametnike – oma), eeldab lakkamatut dialoogi poolte vahel: säilitamine ja arendamine koos on täiesti võimalik. Vajalik on hoiakute muutmine: avaliku sektori ülesanne on ruumiloomealase aruteluruumi ja -kultuuri tekitamine, hoidmine ja arendamine.13 Määrava tähtsusega on ka ruumiharidus, mida tuleks õpetada juba maast madalast.

Lootus loodaval ruumiametil

Ootus on, et peagi (eeldatavasti 2025) regionaal- ja põllumajandusministeeriumi juurde loodav maa- ja ruumiamet hakkab uue kompetentsikeskusena pakkuma KOV-idele ja piirkondadele ruumiloomega seotud tuge just nendes küsimustes, mida KOV ise oma jõududega veel lahendada ei saa või ei suuda.

Maa- ja ruumiamet hakkab elukeskkonna arendamise – ruumiotsuste – kaudu tegelema majanduspoliitika rakendamisega, olles ühtlasi ehitussektori ühenduslüli ametkondadega. Ehitusvaldkond koos kinnisvarasektoriga annab pea 16%  SKP-st, rohkem kui IT-sektor ja töötlev tööstus kokku.  Umbes kolmveerandi ehitusinvesteeringutest teevad eraettevõtjad. Ehitus- ja kinnisvaravaldkonnaga on otseselt seotud umbes veerand Eesti ettevõtjatest. Rohepööre nõuab uut investeeringulainet nii era- kui ka avalikult sektorilt, see omakorda senisest läbimõeldumat investeeringute koordineerimist ja koosmõju süvendamist.¹⁴

Ootus on, et maa- ja ruumiamet hakkab hoolitsema ka kvaliteetsete ruumiandmete eest. 80% kõigist kohaliku taseme andmepõhistest otsustest tuginevad ruumiandmetele. Elukeskkonna kestlik areng (kliimakavade rakendumine jne) on võimalik üksnes tarkade, andmepõhiste otsuste abil. Rohepöördeks on vaja saada majandus- ja loodushoiueesmärgid tasakaalu. Rohepöörde elluviimine sõltub sellest, kuidas nähakse ja analüüsitakse regionaalsel ja kohalikul tasandil ruumiandmeid loodushoiu, energeetika-, transpordi-, ehitus- ja eluasemevaldkonna vahel.

Meetmete koosmõju suurendamine

Kõigi investeeringute korral tuleb näha metsa puude taga: investeeringud peavad muutma paremaks võimalikult paljude inimeste elu võimalikult pikas vaates. Seega tuleb seista hea selle eest, et kõik investeeringud, meetmed ja instrumendid, nii välisvahendid (EL-i ühtekuuluvuspoliitika fondid, Euroopa maaelu arengu põllumajandusfond, programm „Euroopa horisont“ ja selle asjakohased missioonid, „Loov Euroopa“ ja Erasmus+ jt) kui ka riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud rahastusotsused ja teenused peaksid silmas elukeskkonna kvaliteedieesmärke tervikuna. Eesmärk on tervikliku elukeskkonna kujundamine, mida sageli takistab krundi- või hoonepõhine otsustamine, kuid mida toetaks naabruskonnapõhise lähenemise rakendamine. Ohtu kujutavad ka näiteks pelgalt hinnapõhised hanked, kui mahukate investeeringute korral tuleks omaks võtta pigem väärtuspõhine lähenemine. Tähelepanu vajab ruumiloomeprotsesside juhtimiskultuur tervikuna.

Millistest meetmetest rekonstrueerimistoetuste kõrval käib siin jutt? Põhiliselt uue EL-i struktuurivahendite rahastusperioodi (2021–2027) regionaaltoetustest. Meetmete koosmõju suurendamine tähendab senisest sisukamat ja sügavamat ametkondadevahelist koostööd, et elukeskkonna investeeringud kannaks sama eesmärki ega töötaks üksteisele vastu, et elamuvaldkonda puudutavate toetusmeetmete puhul järgitaks riigi ühtset poliitikat ning vastavat kliimaministeeriumi ja KredExi välja töötatud metoodikat ning tingimusi. Toetuse andmise tingimustes tuleb lähtuda ühtsest hindamismetoodikast, mis arvestaks projektide ruumimõju mitmeplaaniliselt, sh seda, et oleks üheselt selge, kuidas projektide valikul arvestatakse kvaliteetse ruumi  aluspõhimõtetega. Kõrgemalt saab hinnata projekte, kus arhitektuurivõistlus on juba korraldatud (või korraldatakse edaspidi). Elementaarne peaks olema kõrgema kutsetasemega arhitektide ja maastikuarhitektide, aga ka linnasotsioloogide kaasatus elukeskkonna arendamise investeeringute ja projektide korral, nii et nende osalus ei oleks formaalne, vaid sisuline juba alates kavandamise algusfaasist. Ka näiteks linnaväljakute programmi „Hea avalik ruum“ projektide elluviimisel on võimalik otsida veelgi paremat kooskõla muude kohaliku tasandi algatustega, mis toetavad eluasemevaldkonna läbimõeldud arengut.

KOV-idel oleks ideede elluviimisel abi nii välisvahenditest kui ka koostööst nt ülikoolide, erinevate asutuste ning ekspertide ja teiste KOV-idega. Võtame või LIFE IP BuildESTi ehk renoveerimismaratoni projekti,¹⁵ mille käigus uuendatakse ja viiakse ellu Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajalise strateegia eesmärke eeskätt hoonete energiatõhususe vaates. Heaks näiteks on siin BuildESTiga käima lükatud Võru nn kodukonna hüpe: kesklinnas asuvate majade omanikud saavad ekspertidelt renoveerimisnõu, milles keskendutakse energiasäästule ja muinsuskaitsenõuete järgimisele.

Selleks et euroraha kaasamine ei jääks pelgalt energiatõhususe keskseks, on vaja ka selliseid projekte, mis arvestavad ka elukeskkonna sotsiaalset ja kultuurilist mõõdet. Seetõttu on märgiline, et kliimaministeeriumi algatab peagi koostöös kultuuriministeeriumi, muinsuskaitseameti, EKA, ICOMOS Eesti ja TalTechiga uue projekti LIFE HeritageHOME, mis tegeleb kultuuriväärtuslike hoonete renoveerimisega. Projekt on suunatud umbes 7000 arhitektuurimälestisena kaitstava või muinsuskaitsealal asuva hoone omanikele.

Tänavu juunikuus kuulutati välja European Urban Initiative’i projektigrantide võitjad. Teiste seas sai viie miljoni eurose rahastuse ka Tallinna veetud projekt SOFTacademy, mille eesmärk on kiirendada ühe Mustamäe piirkonna suurte, mitme omanikuga korterelamute renoveerimist uuel viisil, mis peaks soodustama kogu naabruskonna, sh avaliku ja poolprivaatse hoonetevahelise ruumi ümberkujundamist. Selleks töötatakse välja innovatsioonimudel, et kiirendada erasektori (sh elanike ja omanike) kaasamist linnavalitsuse juhitud renoveerimisprotsessi. Samal ajal parandatakse eluasemete kvaliteeti, suurendatakse majadevahelise ruumi elurikkust, kohandatakse kogukonnaruume ning luuakse hubasem ja inimlikum elukeskkond. Lahendusena pakutav sekkumisloogika ja digitööriistad on suure tõenäosusega ülekantavad teistelegi sarnastele paneelrajoonidele, käivitamaks muutust, mis suudaks pakkuda elanikele senisest tugevamat koha- ja identiteeditunnet.

Kokkuvõttes on käes aeg võtta riigi vaates uus suund ning kutsuda ellu muutused, mis tõstavad kvaliteetse eluaseme kättesaadavust (avaliku ja erasektori koostöös, nt üürielamuprogrammi, erasektori finantsinstrumentide vms abil), tugevdavad KOV-i rolli eluasemevaldkonna arendamisel, võimendavad erinevate toetusmeetmete koosmõju ja pööravad Uue Euroopa Bauhausi lainel senisest palju enam tähelepanu elukeskkonna kvaliteedieesmärkidele tervikuna, sh ka eluasemevaldkonna sotsiaalsele ja kultuurilisele mõõtmele. See tähendab Maru kui ruumiloome kompetentsikeskuse käivitamist, kes aitab KOV-idel renoveerimismahte ja tempot mitmekordistada. Õige hetk on ka kvartalipõhise ja tehaselise renoveerimise pilootprojektideks, kasutades elukeskkonna terviklikuks arendamiseks kõiki saadaolevaid ressursse, st nii kohalikke, riiklikke kui ka EL-i toetusi, samuti finantsinstrumente (laenud-käendused). See tähendab arendamist mitte hoonekaupa, vaid koos majadevahelise ja avaliku ruumiga just elaniku vaatest lähtuvalt, sest sellest sõltub elanike kohataju ehk kogukonna laiem tunnetuslik seos oma elupaigaga. Igaüks soovib olla oma kodu ja selle ümbruse üle uhke, nii et tal on usk selle tulevikku.

VERONIKA VALK-SISKA on arhitekt ja kliimaministeeriumi elamumajanduse valdkonna juht. Varem on ta töötanud kultuuriministeeriumis arhitektuuri- ja disaininõunikuna.

Artikkel on avaldatud Maja 2023 suvenumbris (113) teemal Eluase
Päises: Valgas renoveeriti üürimajade programmi raames olulise kultuuriobjektina üle sajandi vanune juugendstiilis mälestis, mida rahvasuus tuntakse kolme lõvi majana. Hoonesse loodi elamispinnad spetsialiseerunud tööjõule. Foto: Helena Spridzane

1 Eramute pind ruutmeetrites ühe elaniku kohta suurenenud: 2000. aastal oli see 31,4  m²; 2011. aastal 42,6  m² ja 2021. aastal 43,9  m². Kolme ja enama korteriga elamutes asuvate eluruumide pind on võrreldes 2011. aastaga vähenenud: 24,8  m²-lt 23,8  m²-le. See tähendab, et eramajad on keskmiselt suuremad kui eelmise loenduse ajal ja korterid väiksemad. Vt lisa statistikaameti rahvaloenduse veebilehelt. .
2 „Eesti eluruumid on väiksemad kui Lätis, aga suuremad kui Leedus“, Statistikaameti rahvaloenduse veebilehe uudis, 19.08.2022.
3 Anneli Kährik, Martin Lux, Jüri Kõre, Margus Hendrikson, Ille Allsaar, Eluasemepoliitika üleminekuriikides (Tallinn: Praxis, 2004).
4 Eluase on ühe või mitme leibkonna aastaringseks majutamiseks sobiv eluruum või osa eluruumist. Erandjuhtudel võib üks eluase koosneda ka mitmest eluruumist, näiteks kui ühe ja sama leibkonna liikmed kasutavad mitut naabruses asuvat eluruumi. Sotsio-kultuurilises mõttes on eluase samastatav kodu mõistega.
5 Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008-2013. Koostanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (kinnitamisele saadetud 16.01.2008).
6 Omandireform Eestis 1999–2021. Koostanud rahandusministeerium (Tallinn, 2021).
7 Vt Cerrone jt 2022. aasta üleriigilist uuringut elamute kasutusest väljalangevusest ja tühjenemise mustrite kohta.
8 Vt 2022. aasta elanike rahuolu uuringut veebilehelt minuomavalitsus.ee.
9 Vt Paadami jt 2014. aasta uuringuraportit „Väärtustatud elamisruumid Tallinnas: elukvaliteedi mõtestamine privaatse ja avaliku ruumi vastasmõjusuhtes. Taaselustamise, uuendamise, mitmekesistamise ja ühendamise protsessid ruumikasutaja perspektiivis“.
10 Vt Euroopa Komisjoni 15. septembri 2021. aasta teatist COM (2021) 573.
11 Anete Altrov, Ivo Jaanisoo, Riiklikult toetatud üürielamute programm, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (august 2022).
12 Eeldatavasti saab tänavusest voorust toetust kolm uut lisaprojekti.
13 Vt ka Triin Talgi, Raul Kulvo, Liis Ojamäe ja Katrin Paadami uurimisprojekti „Tallinna vanalinna jätkusuutlik areng ja eksponeerimine“ lõpparuannet „Vanalinn. Pärand, elukeskkond, turism“ (Eesti Kunstiakadeemia, 2023).
14 Kuula lisaks Äripäeva taskuhäälingu „Rohepöörde praktikud“ saatest „Väga suure osa rohepöördest saab ära teha ehitussektoris“ (31.05.2023).
15 Vt LIFE IP BuildESTi kohta kliimaministeeriumi veebilehelt.