Tartu „Kureeritud elurikkuse“ kureeritud elurikkuse maastikulaboris on seni tehtud kuus katset. Me ei saa väikeselt tegutsedes küll muuta maailma kohe, kuid me saame alustada sellest, millest jõud üle käib.
Elurikkuse kasvatamine ei ole tegelikult raske: enamik kõige paremaid meetodeid on mittetegemine, olla laskmine, mittekoristamine, tähelepanuta jätmine, silma kinni pigistamine. Aga just vähem sekkumine ongi inimesele kõige raskem, sest soov oma ümbrust kontrollida kasvab sisse väikesest peale.
Veel mõni aeg tagasi ei teadnud keegi (kes ei olnud botaanik või ökoloog), et külatagune heinamaa on elurikkus. See oli lihtsalt loomulik osa keskkonnast. Sama igapäevased olid rukkirääk suveõhtul, herilased juulis ja öiselt sõidult tulnud auto putukaid täis iluvõre.
Elurikkus on olnud kahanemises juba kaua aega: Saksamaal tehtud uuringute järgi on 26 mõõdetud aasta jooksul putukate biomassi hulk vähenenud 75%. Ja need mõõtmised on tehtud kaitsealadel, kus paljudel liikidel on eluvõimalused tublisti paremad kui inimese kontrollivajadusele allutatud keskkonnas, st linnades, külades ja põllumajandusmaastikel.
Me teame, et elurikkus kahaneb kõikjal ning et selle kahanemisega tuleb tegeleda kõigil, üle maailma. Kuid millised on üldse võimalused tõmmata sellele trendile pidurit kohalikul tasandil? Kas ja kui palju loeb tegelikult meie isiklik väike vastuhakk
Kõik üleilmsed muutused on saanud kunagi alguse kohalikest otsustest – väikesed annavad kokku suure. Samamoodi tuleb asjade parandamisega hakata pihta väikesel skaalal. Me ei saa muuta oma linnas tegutsedes (esialgu) midagi maailmas üldiselt, kuid me saame tegeleda lokaalselt sajuveega, muldade degradeerumisega, elurikkuse kaoga, tolmeldajatega, ka liikide väljasuremisega.
Üks suurem ja ka nähtavam probleem, millest saab aru isegi väga teemakauge inimene, on muutunud valingvihmadest tingitud üleujutused linnades. Korraga alla sadava vee hulk on suurenenud ja torustikud ei suuda seda vastu võtta. Samal ajal on linnas palju kõva pinnakatet ja igal aastal kaetakse järjest rohkem maapinda asfaldi vms materjaliga, ent katte alt ei vabastata maapinda mahu poolest võrreldaval hulgal.
Kõige paremini imavad sademevett elurikkad poollooduslikud heinamaad-haljasalad. Loomulikul moel kasvada lastud taimede juured tungivad sügavamale, kobestavad pinda ning see parandab nii mulla omadusi kui ka sademevee imamis- ja mahutamisvõimet. Samamoodi saavad vihmaveega hästi hakkama kraavid, lohud, igasugused ebatasasused ja loigud, mis kõik pakuvad lisaks vihmavee juhtimisele ka elupaiku ning joogi- ja toidupoolist. Torustikesse suunatud vihmavesi on seevastu raisatud ressurss.
Kureeritud elurikkuse nime alla on kogunenud naiskond, kelle eesmärk on suurendada elurikkust, ja me tegeleme Tartu kesklinna parkidega. Meie 2020. aasta tegevuste eel loendasid Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased parkides inimesi, putukaid ja taimi. Loendust korratakse paari aasta pärast, et saada teada elurikkuse võimalik kasvuprotsent.
Elurikkuse kasvatamisel oleme siiani katsetanud järgmist kuut meetodit, millest mõnda kombineerime omavahel.
Niitmata jätmine ehk „Tee vähem“
2020. aasta kevadel niideti Tartu kesklinna parkides esimest korda maikuus. Pärast seda valisime seal välja kohad, kust sel suve rohkem ei niidetud. Niitmata alade juurde paigaldasime eesti-, inglis- ja venekeelsed infotahvlid kirjeldusega, milleks ja mida täpselt tehakse ning kuidas on see keskkonnale kasulik.
Üks ekslikke ja lihtsustatud arusaamu on see, et kui jätta pikalt muruna peetud ala niitmata, muutub see kohe lilleaasaks. Seda ei juhtu, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu loodetakse.
Regulaarmurus peavad vastu üksikud liigid (u viis), muru väetatakse hoolsalt, tõrjutakse sammalt ja tehakse muid looduse valikutega vastuolus olevaid tegevusi. Seega, kui jätta muru lihtsalt niitmata, kasvatavad kõrrelised end pikaks ja õitsevad, sekka ilmub võililli ja teisi taimi, kel on õnnestunud niitmisega harjuda. Et sellisest kooslusest kujuneks midagi muud, võtab aega kindlasti rohkem kui kaks-kolm suve.
Tartus läks meil ootamatult hästi: kuna muru, mille niitmise lõpetasime, ei olnud õnneks kaua väetatud, puhkesid juba kuu pärast niitmisrežiimi muutust õitsele raudrohud, mis lepitasid ka üsna nõudlikke linlasi moodsate haljastusvõtetega paremini. Need taimed olid vaikselt mullas oma aega oodanud ja kasutasid nüüd soodsate tingimuste saabudes juhust. Õitsvad raudrohulapid osutusid nii menukaks, et linlased käisid taimede sees istumas ning puugihirmu – seda tüüpilist poollooduslike koosluste vastast argumenti – ei olnud märgata.
Peale raudrohtude ilmus kooslusse veel mõningaid üllatajaid, näiteks kellukaid. Lisaks Tartu Ülikooli teadlaste tehtud loendusele tegime ka meie oma väikese katse: loendasime hästi silmahakkavaid liike niidetud murus ja kõrval niitmata lapil. Vahe oli niitmata alade kasuks mitmekordne.
Augusti lõpus niideti ka seni niitmata jäetud alad madalaks. Kuna sügis oli pikk ja soe, jätkati mujal regulaarset muruniitmist, kuid katselappidel jälle mitte, nii et need jõudsid osaliselt uuesti õitsema minna. Uuel, 2021. aasta kevadel niideti kogu linnas korra maikuus. Pärast seda oleme jätkanud tegevust katselappidega ja laiendanud niitmata alasid Vabaduse puiestikku.
Niitmata aladel jäetakse kõnnitee ja taimestiku vahele alati muruniitja laiune niidetud riba. See laseb neil, kes ei soovi taimestikuga kokku puutuda, käia turvaliselt kõnniteel ning ühtlasi viitab sellele, et niitmatus on tahtlik ja süsteemne, mitte juhuslik.
Aasamatt ehk „Vaip maha“
Aasamatil kui ettekasvatatud poollooduslikul kooslusel on linnaruumis ajalises mõttes eelis. Poollooduslike koosluste suhtes on inimesed kannatamatud: nad ootavad, et need alad oleksid kohe „valmis“ nagu maja või rajatud lillepeenar. Koosluse kujunemine võtab aga aega kindlasti kaks, enamasti kolm vegetatsiooniperioodi. Peale selle ei taheta väga näha vahepealset kasvuperioodi, mil enne valdava koosluse kujunemist eksivad kooslusse üheaastased juurumbrohud. Loodus saab nendega kenasti ise hakkama ja nad ei jää võimutsema, aga see võtab aega.
Aasamatt seevastu on ette kasvatatud ja umbrohuaeg on seal üle elatud, sest kooslus on juba kolmeaastane. Matt rullitakse soovitud paigas maha nagu siirdemuru ja see hakkab järgmisel aastal (või sama suve lõpus, olenevalt ajast) õitsema. Aasamatti saab siirdada ka niitmata kujul, sellisel juhul on efekt kohene.
Viimast varianti kasutasimegi 2020. aasta suvel Tartu kesklinnas. Aasamatid kooriti täies õiteilus üles ja siirati Autovabaduse puiesteel esialgu istutuskastidesse, hiljem püsivalt parki. Kuna aasamatt on koosluse poolest väga rikkalik, märgistasime koos Tartu loodusmaja lastega paljud taimed nimesiltidega.
Suvise Autovabaduse puiestee programmis oli kolm elurikkuse tuuri, mille käigus jalutasime inimestega nii aasamati kui ka niitmata katselappide vahel, tutvustades oma põhimõtteid, tegevust ja tulevikuplaane. Tuurid osutusid ootamatult menukaks ja kohaletulnud olid valdavalt poolehoidvalt meelestatud. See näitab, et linnahaljastuse paradigma on aeglases, aga peatumatus pöördumises.
Linnaniit ehk „Otsast peale“
Kõige põhjalikum sekkumine on uue niidu rajamine. Alustasime murukamara koorimisega kümne sentimeetri paksuselt. On palju meetodeid, kuidas rajada niite sellistele, pigem viljakatele pindadele: sügavkünd, pärast koorimist või kündmist segatakse olemasolev muld liiva või muu vaesema pinnasega või veetakse pärast koorimist alale sootuks uus kasvumuld, mis on vaesem ja niiduliikidele sobilikum.
Seekord osutus pärast koorimist, et alt välja tulnud muld oli sobilikult pigem vaene kui väga toitainerikas, nii et sellele sai pärast kobestamist kohe seemned külvata. Kui pealmine kiht on kooritud, on ka mullas alati olemas n-ö umbrohtude (inimeste pandud halvustav nimi, millel on pigem põllumajanduslik, saagikusega seotud taust) seemnete kogus väiksem. Päris ilma nendeta ei saa, sest tuul ja linnud levitavad neid, kuid massilist kasvamist saime vältida.
Valisime sügisese külvi. Seniste katsetuste põhjal on see olnud kevadisest edukam: seeme langeb kasvukohale samal ajal kui looduseski, ja isegi kui ta idaneb samal aastal (sooja sügise korral), ei tee see tulevasele taimele midagi. Selline külv järgib looduse rütmi ja kevadel on talvitunud seemnetel ühtlasi konkurentsieelis: nad saavad kasvu alustada kohe, kui tingimused on selleks sobivad. Kevadel rajatavad niidud on tihti aga pikalt pehmed, mis tähendab, et masinaga sinna peale sõita ei saa. Seetõttu venib külv ja nii jäävad taimed looduse rütmist maha.
Niidu rajamisele eelnes põhjalik teavitustöö, mille käigus palusime linlastel tuua koduaedadest niidule sibullilli, et needki seal maha panna. Palusime tuua just koduaedadest ja siin pikalt kasvanud taimi, mitte osta aianduskeskusest kaugemalt toodud sibulaid. Kasutame kõikide meetodite juures ainult Eesti niitudelt kas masinaga või käsitsi korjatud või siin kasvatatud niidutaimede seemneid.
Linlased tulid kõigega hästi kaasa. Niidu rajamise päevaks kogunes meile mitu kastitäit metsiku tulbi, krookuste, nartsisside ja kirgaslillede sibulaid ning kümmekond linlast tuli meile appi. Üheskoos istutasime kooritud ja kobestatud niidule sibulad, külvasime seemned ja rullisime maa kinni.
Tööde lõppjärgus näitas elurikkus oma seda poolt, mida peetakse üldjuhul ebameeldivaks: värskelt külvatud ja rullitud niidule lendas hulk tuvisid ning asus maiustama seemnetega, millel on kallis kilohind. Eks looduses on sellist seemet kätte saada üsna võimatu. Keegi ei puhasta ju teda ega tee nokapäraseks, linnul endal tuleb palju vaeva näha, et kuprad-kõdrad lahti murda. Kuna tuvidega võidelda olnuks mõttetu, lugesime nad elurikkuse osaks ja jätsime rahule. Kevad näitas, et tuvid sõid ära paraja osa ja osa jagus ka niidu kasvamiseks.
Seemnesegus on ülekaalus mitmeaastased liigid, sekka üheaastaseid õitsejaid. Külvasime näiteks kerakellukaid, rukkililli, maamõõla, ussikeelt, nõiahammast ja tõrvalille.
Lamapuit ehk „Jäta maha“
Vabaduse puiestikus (rahvasuus Kalevipoja pargis) olid mitu puud valguse puuduse ja/või haiguse tagajärjel kidurad ning linnadendroloog hindas need likvideeritavaks. Valisime pargis välja kohad, kuhu paigutada maha tervelt langetatud puutüved, mis on väiksematest okstest laasitud ja mille ülejäänud oksad on kindla pikkuseni kärbitud.
Selline lamapuit pakub väga paljudele liikidele (putukad, samblad ja seened) elupaika ja toidulauda. Täiskasvanud saavad lamavatel tüvedel istuda, lapsed ronida ja mängida. Tüved paigutasime kohtadesse, kus need on vaadeldavad ja kust ka tüvel istujale avanevad erinevad pargivaated.
Vabaduse puiestikus on Tartu üks suurimaid künnivareste kolooniaid. Raiete käigus me nende pesapuid ei puutunud ja tööd tegime enne pesitsuse algust, et neid mitte häirida. Raieks määratud puud vaatas omakorda üle nahkhiirespetsialist, kes pidas ühte remmelgat nahkhiirtele oluliseks varjepaigaks. See puu kooldub nimelt jõe kohale ning on tiigilendlastele seepärast oluline maandumis- ja olemiskoht. Nii jätsime remmelga alles, eemaldades ainult ühe kuivanud haru, mis asus kõnnitee kohal.
Oksavaal ehk „Punu pesa“
Vabaduse puiestikus langetatud puudelt eemaldasime oksad ja ehitasime neist oksavaalud. Selliste asjade rajamisel linnakeskkonda tuleb silmas pidada, et inimesed ei pruugi olla selliste jääkidega kokku puutunud mujal kui lõkkes – saati siis veel linnas, avalikus pargis, kus seda nüüd nimme eksponeeritakse. Seetõttu kureerisime ja kavandasime oksavalle hoolikalt. Andsime neile ilusa kuju ja struktuuri, et oleks üheselt aru saada: tegu ei ole mitte jäätmehunnikuga, vaid taotlusliku tegevuse tulemiga.
Oksavaalud on jällegi väga head elupaikade pakkujad nii putukatele kui ka lindudele ja siilidele. Lisaks leidsid vaalud kohe üles lapsed, kes hakkasid nende vahel edukalt peitust mängima. Oksavaale olime rajanud nii peenematest kui ka jämedamatest okstest – jämedamate peal saavad lapsed ronida. Kõik oksad kinnitasime vaalude seest traadiga, et muuta struktuur püsivaks ja mitteliikuvaks. See oli vajalik esiteks turvalise ronimise nimel ja teiseks laialipildumise vältimiseks.
Linnasalu ehk „Kasuta juhust“
Nii oksavaalud kui ka lamapuit on osa linnasalu arendamisest, kuid neid meetodeid võib kasutada ka iseseisvana ükskõik millisel haljasalal. Meie saime need omavahel ühendada.
Vabaduse puiestikus on aastatega kujunenud olukord, kus suurte puude võrad on liitunud. Pargis on hämar ja alustaimestik seetõttu kidur, põõsarinne puudub – mõne üksiku erandiga – täielikult. Kevaditi on seal Tartu kauneim kuldtäheväli, aga kui puud lehte lähevad, on inimsilma kõrguses lage. Selline hämarus ja jõe lähedusest tingituna ka osaline niiskus on tunnustelt omane salumetsa elupaigatüübile. Seega on sellises kohas mõistlik arendada salumetsa liikidega kooslust.
Esimeses etapis käisime (kokkuleppel omanikega) kogumas sinililli, ülaseid, magesõstraid, kuslapuid ja teisi taimi lageraielangilt, mis on sinilille kasvukohatüüp. Muutunud valgustingimuste tõttu hukkuksid alusmetsaliigid lagendikul kiiresti, ent linnapargis said nad uue elu. Lisaks kaevasime Haage mõisa pargist välja sealsele pererahvale üleliigseid sarapuid, kõrget maasikat, pihlakaid ja toomingaid. Istutamisele tulid taas appi linlased, tuues kaasa teisigi salumetsale omaseid taimi: sõnajalgu, kuutõverohtu ja piibelehti.
Kureeritud elurikkuse projekti edasiste tegevuste fookuse suuname juba loodud ja arendatud koosluste arendamisele, parkide jaoks projektide koostamisele ning koostööle tartlastega. Projektide koostamise eel teeme fookusrühmaintervjuud ja jätkame aktiivset selgitustööd.
KARIN BACHMANN on maastikuarhitekt.
PÄISES foto: Evelin Lumi
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021), peateema Maastikuarhitektuur!
