Intervjuu
Kuidas te projektiga liitusite?
Karin: Tutvusin DGT-ga oma magistritöö kirjutamise ajal, mis langes kokku arhitektuurivõistluse perioodiga. Kuna töö käsitles Raadit, tundus igati loogiline teha võitnud arhitektidega intervjuu. Vahetult pärast võitu olid asjalood veel segased ja puudus täpsem pilt, kuidas protsess edasi läheb. Seega oli palju stiihiat – näiteks käisin mõnel koosolekul tõlgiks kaasas ja püüdsime ühiselt aru saada, mis on järgmised sammud. Korraldasime ka (tookord K&H töötajatena) Tartu valla Raadit puudutavate ehitusplaanide suunamiseks töötoa, mida lisaks DGT-le vedas Winy Maas. Vahepeal tegelesime meie Pärimuspargiga ja siis umbes seitse aastat tagasi pakkus Dan, et kas me tahaks võtta enda peale maastikuarhitektuurse osa. Algul vist oli jutt ainult haljastustüpoloogiate joonistega abistamisest, kuid õige pea pidime siiski täies mahus projekteerima hakkama.
Mirko: Minu esimene kokkupuude ERM-i aladega oli Raadi detailplaneeringu kaudu, mille töörühmas noore planeerijana osalesin. See kehtestas nii konkursi võidutöö tulemused kui ka määras kogu lennuvälja ala tuleviku. See andis samuti hea põhja edaspidiseks tegevuseks, kuna kontekst oli selge.
Kuidas tööprotsess välja nägi, kas pidite põhiautoritelt sageli nõu või kinnitust küsima või anti teile rohkem vabadust?
Kuna meie nägemus Raadi maastikust ja suunast, kuhu see peaks liikuma, kattus DGT ja HG omaga, siis oli protsess selles mõttes lihtsam, käsi väänata kellelgi ei tulnud. Eks vaidlemisi oli ikka, aga need olid pigem rikastavad kogemused. DGT kui projekti autor oli igal sammul kaasatud, kuid see oli pigem loomulik osa tööst, mitte n-ö aruandekohustus. See oli meeskonnatöö, kus asjad räägiti põhimõtteliselt läbi, aga üksteist usaldati ja kui ei olnud parajasti aega, siis iga detaili pärast polnud mõtet kirju vahetada. DGT kaasas meid kui oma partnereid ning seda me ka kõigis tegemistes olla püüdsime. Nii nende ideede kaitsmisel kui ka uute lahenduse väljapakkumisel proovisime olla nende seatud raamistikuga kooskõlas.
Kui palju te saite sisendit DGT-lt ja kui palju nende maastikukonsultandilt Bas Smetsilt? Kuidas lõplik väliruumi idee kujunes?
Kui me protsessi maabusime, siis oli maastikukontseptsioon suures plaanis olemas. Mõneti olid paigas ka detailid, näiteks pinnakatted ja valgustid. Kuigi palju on mitmes ümber- ja soodsamaks projekteerimise faasis muutunud, siis kõik muudatused on püütud teha autorite kujunduskeelega sobitades. Maastik on suuremalt jaolt meie modelleeritud, samuti haljastus komplekteeritud. Katendid pole enam algupärased. Järelevalve käigus erinevate väikevormide üle peetud vaidluste tõttu on ka osa väikevorme vahetatud ja disainitud, aga see kõik jällegi autoritega kooskõlastatult. Lisandunud on näiteks sisehoovi samblaaed. Bas Smetsiga kohtusime esimest korda silmast silma alles nüüd, ERM-i avapeol, eelnevalt oleme suhelnud meilitsi. Ta osales ainult projekti algfaasis, kus pakkus välja peamise mõtte majaesisest regulaarvõrgustikust ja teedestruktuurist. Hiljem ta enam protsessis kaasa ei töötanud, seega lahkus ta enne, kui meie meeskonnaga liitusime. Meie teada ta hiljem sisendit ei andnud. Küll aga on ta tulemusega väga rahul.
Kirjeldage palun pargi kontseptsiooni.
Vahepealsel tühermaa-perioodil on Raadi täitunud pioneerliikidega. Maastik on toores ja samas habras, täis aasalilli ja kaski-leppasid, mis nõukogude jäänukstruktuuridele laotunud. Peamine mõte on seda maastikku säilitada ja esile tõsta. Kaheks põhiliseks sekkumiseks oli kahe uue järve kaevamine, et olemasolev Raadi järv, uued järvekesed ja ajutised isetekkelised veekogud muutuksid üheks veesüsteemiks, mis meenutab Eesti veekogurohket maastikku. Teine suurem sekkumine on ortogonaalne kaskedest võrgustik maja peasissepääsu ees, mis täiendab isetekkelist kõrghaljastust ja filtreerib vaateid ülejäänud stiihilisele maastikule.
Haljastusele, loodusele on tihtipeale ette heidetud tema nõrkust väljendada mingit kindlat ajastut või stiili. Küll aga sobib maastik ja loodus suurepäraselt rõhutama ajatust. See oligi ERM-i välialadel üks põhilisi kontseptuaalseid aluseid. Hoone, mis majutab endas nii palju esemelist kultuuri mitmest sajandist ning väljendab ise jõuliselt kaasaegset arhitektuuri, on asetatud maastikku, mille lõputud kesaväljad ja võsastikud võiks ühtaegu olla pärit nii tänapäevast kui ka kahesaja aasta tagant.
Muuseumi välised funktsioonid (sõidukisse peale- ja mahatulek, autoparkla, bussipeatus) toimivad hooneesise puudevõrgu mahus, mis markeerib muuseumi peasissepääsu. Puude valik ja võrk-istutus viitavad ühtlasi Eesti metsade ekspluateerimisele.
Projektala erinevatest iseloomudest arusaamise lihtsustamiseks jagasime ala kõrg- ja madalhaljastustüüpideks (nt kesa, vari/poolvari, nõlv jne). Kõrghaljastuse osas järgisime alal olemasolevat liigilist koosseisu ja lisasime juurde liike, mis sobivad nii klimaatiliselt kui ka ideoloogiliselt – kodumaised, lihtsad, mõned ka söödavad (pihlakas). Madalhaljastustüüpidest põnevaim on kesa, mis moodustab enamiku haljasalast. Kesa koosneb säilinud olemasolevatest tühermaa taimedest; kohati tuli taimestikku taastada, sest maapinda kooriti ja tambiti algselt arvatust rohkem. Kuna kogu taimestamise kontseptsioon näeb ette suures mahus loodusliku väljanägemise, siis võeti projekti koostamise eelduseks sisse kirjutada teatav osa isetekkelisust.
Kas pidite töö käigus palju muutma ja kompromisse tegema?
Kuna projekteerisime seda ala mitu korda ümber, siis on praeguses lõpptulemuses võrreldes algsega palju puudu. Näiteks hoone linnapoolsel küljel kaponiiride vahel pidanuks olema B parkla, mis on nihutatud lennuraja otsa. Suur vaidlust tekitanud seik, sest hoone B-sissepääsust piki lennurada vaadates pidi tekkima samuti ajatuse tunne – pole midagi peale vana lennuraja ja maastiku. Vabakujulistele üldaladele pole istutatud praegu puid ja põõsaid. Nende tekkimine looks kindlasti palju hubasemat ruumi. Lageda välja säilitamine iseenesest ei olnud eesmärk. Ja muidugi on kahju algses projektis olnud valubetoonpindade asendumisest betoonkiviga. Aga eks mingid kompromissid on niisuguse suure projekti puhul paratamatud.
Kas Raadi park saab kunagi „valmis”? Kas ja kuidas on muutused maastikuprojekti sisse kirjutatud?
Kuigi looduslikud protsessid on aastasadade jooksul samasugused olnud, eeldatakse avalike alade puhul, et maastikud saavad rutemini valmis – kohe, koos majaga. Kui see nii ei juhtu, tuleb kriitika. ERM-i maastik ei saa kunagi päriselt „valmis”, see on pidevas muutumises: seda ei hoita lõikamise-pügamisega mingis staadiumis või vormis, vaid lastakse oma elu elada. Kooslusi valides mõtlesime sellele, kuidas need aja jooksul muutuvad, millised taimed potentsiaalselt asenduvad teistega, kuidas hakkavad kooslused toimima ja täienema olemasolevate taimeliikidega segunedes. Kuna oleme projekti üsna pikalt teinud, siis on olnud võimalus seda maastikku seal päris hästi tundma õppida.
Hanno ja Tomo rääkisid, et töötasite välja „võsavalemi”. Kuidas see täpsemalt sündis ja kuidas valem välja näeb?
Kuna suur osa muuseumi olemasolevast maastikust songiti ehituse käigu üles, tuli mõelda, kuidas isetekkel taas ots lahti teha ja edasist arengut soodustada. Et kontseptsioon näeb ette suktsessiooni ärakasutamist ehk suures osas isevooluteed minnalaskmist, siis murdsime pead, kuidas kujundada n-ö loodusmaastik, ilma et see oleks lõpuni kunstlik: väljamõõdetud „looduslikud” looked jms kumerad jooned, mida vastandatakse inimtekkelistele sirgetele. Ehk kuidas programmeerida kontrollitud kaost selliselt, et loodus saaks selle valutult üle võtta. Paradoksaalselt on nii, et kui öelda inimesele, et „istuta, kuidas juhtub”, tekivad alati sirged read, sest inimesele on loomuomane asju joonel hoida.
Lähenesime nii, et koostasime skeemid, kus ruudustikku (5 x 5 m) on asetatud väiksematest ruudustikest koosnevad istutused, milles eri liiki taimed vastavalt ruutmeetrisse istutamisele laiali pillutud. Samas annab ruudustikus olemine neile korrapära, mida istutaja tööd tehes vajab. Suures pildis moodustub juba ühe ruudu sees kaos. Istutusalasid maha mõõtes pöörasid istutajad skeemi veel ka iga kord ümber, nii et samad küljed kunagi vastamisi ei juhtunud ning istutades varieeriti taimede omavahelisi kaugusi, eirates haljastusfirmade poolt ette antud normvahesid. Kokkuvõttes need skeemid osaliselt töötasid, aga vajasid siiski kohapealset juhendamist ja käigupealt ümbertegemist.
Määramatust, mida nendelt skeemidelt lootsime, tootis selline istutusviis küll. Nende skeemide ja kohapeal täiendamistega istutati peaukseesine ala (visa ja helkiv kibuvits, nartsissid, sinihelmikas), tiigikaldad (võhumõõgad, varsakabi, jõgi-kõõlusleht) ja silla-alune pime ala (maikelluke, siberi valdsteinia). Kohti täiendasime veel pioneerliikide pealekülvidega (n-ö roheline mults), käigupealt vahetasime ja lisasime nõlvaalade hüdrokülvile seemneid (nt rukkililli) jms.
Algusest peale on arvestatud sellega, et kohalikud taimed lisanduvad kooslusesse ja saavad selle loomulikuks osaks. Algne hooldus on sellevõrra muidugi keerukam, sest jämedad umbrohud, mis kõik üle võtaks nagu puju, malts ja ka mesikas, need tuleb visalt mehaaniliselt eemaldada (keemilise tõrje ning kooremultsi välistasime kohe alguses). Koosluse väljakujunemine võtab aega ja niikaua ilmselt kuuleme ka pahast nurinat.
Kas soovite midagi lisada omalt poolt?
Me ei väsi kordamast, et professionaalses mõttes suuremat, õpetlikumat ja põnevamat projekti ei tule Eestis ilmselt järgmise saja aasta jooksul ette. Samamoodi oli harukordseks sündmuseks sellises meeskonnas töötamine. Kokku oli saanud seltskond, kes lisaks professionaalsele tipptasemele olid kõik ka inimestena terased, meeldivad, huumorimeelega. Oleme selle kogemuse eest lõputult tänulikud.
Foto üleval: Takuji Shimmura
Avaldatud 2017.a. suvenumbris (nr 89-90).
