Olen aru saanud, et projekteerimise ajal oli muuseumi sisu jagatud eri tsoonideks, millel igaühel oma vastutaja. Kuidas olid teil ülesanded jagatud?
Nii nagu Kumu, nii ka ERM-i puhul oli arhitektidel selge soov kaasa rääkida ja olla otsustav pool siseviimistluse ja siseruumi detailide osas. Piiri taga tegutsevatele arhitektidele on isegi raske selgitada Eestis välja kujunenud usaldust ja tööjaotust arhitekti ja sisearhitekti vahel. Seega kõik siseviimistluse ideed ja kontseptsioon tuli prantsuse arhitektidelt. Meie osaks sai nende ideed „eestindada”, kohati väga abstraktsed ideed ja soovid muuta reaalselt teostatavateks ja hinnatasemelt sobivateks. Palju tuli tegeleda Kesk-Euroopa eksklusiivsete firmade toodete asendamisega lihtsamate ja käepärasemate vastu.
Mööbli osas olid ruumid ära jaotatud. Eesti pool tegeles selle osaga, mis vajas muuseumi töötajatega pidevat dialoogi: hoidlate erilahendused, tööruumid, kabinetid, garderoobid jne. Hoone arhitektid lahendasid rohkem avalikke alasid nagu restoran, kohvik ja fuajeed.
Mööbli tööjooniste ja siseviimistlust puudutavate detailide valmimine ning järelevalve jäi meie ja HGA arhitektuuribüroo kanda. Meie vastutada oli ka eriosadega suhtlemine erinevate osapooltega suhtlemine ja sisekujundust puudutavate lahenduste kooskõlastamine.
Kuidas koostöö välja nägi – kui palju suhtlesite otse autoritega, kui palju teiste osapooltega?
Koostöö kestis pea kümme aastat. Algul, kontseptsiooni väljatöötamise ja teineteise tundmaõppimise perioodil kohtusime tihedamalt. Töökoosolekud tellija ja hoone autoritega toimusid Tartus kord kuus. Omavahel – koos tellija ja siinse projekteerijate rühmaga – saime kokku iga paari nädala tagant. Põhi- ja tööprojekti staadiumis oli peatähelepanu suunatud koostööle eriosadega ja need kokkusaamised leidsid aset juba igal nädalal Tallinnas. Suurem osa suhtlusest toimub tänapäeval aga hoopis meili ja Skype’i teel. Ekspositsiooni arhitektidega meil koostöö puudus ja sellest on kahju. Eriti on see asjaolu kurvastanud hoone autoreid. Miks see nii kujunes, on raske öelda. Võimalik, et see tulenes lihtsalt teadmatusest. Vaevalt et see oli muuseumi inimeste teadlik otsus.
Mis on sisearhitektuuri ülesanne niisuguse suurprojekti juures?
Sisearhitektuuri põhiline idee oli toetada arhitektide nägemust. Selle hoone puhul oli see niivõrd selge ja ilmne, et mingit probleemi kujunduse kontseptsiooni väljatöötamisel ei tekkinud: mida vähem, seda parem! Kuid see ongi üldjuhul keerulisemaid ja väljakutsuvamaid ülesandeid sisearhitektile. Hoone vorm on väga võimas. Väline lennukus pidi üle kanduma ka siseruumidesse. Suured pinnad, selged rütmid, meie jaoks isegi veidi harjumatu mastaap. Kogu sisu pidi suurt ideed toetama ja mitte sekkuma liigse detailsusega: et säiliksid vaated piki maja ning läbi maja, et valgustid ei domineeriks, et mööbel ei paikneks klaasist vaheseinte ees. Et puuduksid ehitusvigu korrigeerivad liistud, et pistikud ja muu vajalik tehnoloogia ei riivaks silma. Et värv ei muutuks eesmärgiks omaette. Välistatud oli igasugune „dekoreerimine”.
Kas ja kui palju muudatusi tuli teha töö käigus ja milliseid raskusi projekteerimise ajal ette tuli?
Kardinaalseid muudatusi töö ajal teha ei tulnud. Kui mitte arvestada ostumööbli valikut, mis kõik tuli hangete käigus välja vahetada. Väga hea koostöö oli kogu projekteerimise jooksul projekteerimise projektijuhi Indrek Tärno ja muuseumi direktrissi Krista Aru ning RKAS-i poolse projektidirektori Peeter Maueriga. Samuti järeleandmatu tellijapoolse järelevalvaja Tiit Nurklikuga. Nemad ja kogu siinsete arhitektide meeskond nägid palju vaeva, et mitte teha järeleandmisi, ei projekteerimise ega ka ehitusprotsessi jooksul.
Projekteerimise kõige vaevalisem osa oli koostöö laabumine insenertehniliste eriosadega. Siin tekkis vahel tunne, et elame eri planeetidel, kus räägitakse erinevat keelt ja tajutakse elu teiste meeltega. Talumatuks teeb olukorra see ‒ ja seda üldisemalt Eesti projekteerimise korralduses ‒, et tegijate erinevate projektistaadiumite tähtajad langevad kokku või siis eriosade tööprojekti ei tellita, kuid sisearhitektidelt nõutakse täpseid detailjooniseid ja eriosade lahenduste sidumisi. Sellega kaasnes uskumatult palju närvikulu ja tühja tööd. Usun, et järgmiste standarditega olukord paraneb ja terve mõistus pääseb võidule.
Ehitusprotsessi ajal kujunes kõige keerulisemaks sobivate materjalide leidmine, et algset ruumiideed mitte kaotada. Töömahukaks ja keerukaks kujunes võrklae lahendus, selle sidumine valgustuse ning eriosade lahendustega, samuti seinte viimistlus dekoratiivkrohviga. Pealtnäha lihtne betoonpõrandki võib olla uskumatult keeruline soovitaval tasemel teostada.
Väga palju probleeme kerkis esile ehituse käigus seetõttu, et ehitaja ei olnud pakkumise tegemise ajal teadvustanud detailide olulisust, kvaliteedi taset, erilahenduste määra ning kogu hoone eripära. Niikaua kui niisuguseid vastutusrikkaid kultuuriobjekte tehakse riigihanke korras või kui ei suudeta muuta riigihangete seadust arhitekti ja disaini, tellija ja tarbija, ehk siis meie kõigi huvides, jäävad kõik need teemad ja probleemid sõltumata töövõtjast kestma.
Kuidas tulemust hindate? Kas olete saanud ka muuseumi töötajatelt (või külastajatelt) tagasisidet? Kui oluline on teile üldse hilisem tagasiside ruumide kasutajatelt?
Kunagi ei saa oma tööga rahul olla, kuid olen õnnelik, et selline maja sai teoks ja et meil oli võimalik selles protsessis osaleda. Tean, mis sai tehtud teisiti, kui oleks soovinud ja tean ka, miks tuli teha selliseid otsuseid. Kuid usun, et keegi ei pea häbenema ja võin uhkelt muuseumi siseneda ja seal nii külastajatele kui ka töötajatele silma vaadata.
Praegu on veel vara öelda, kuidas uus muuseum tööle hakkab, sest tagasisidet on olnud suhteliselt napilt. Esmavaimustust ei võta ma veel objektiivse kriitikana. Ootame aasta ja siis on ehk õige aeg teha oma järeldusi pikale tööprotsessile.
Endiselt ei suuda ma rahul olla ja leppida ebakõlaga, mis valitseb hoone arhitektuurse lahenduse ja püsinäituse ekspositsiooni arhitektoonika vahel, kuid need kaks rongi liikusid paralleelselt eraldi rööbastel.
Mis hoidis teid ennast rööbastel?
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti idee on mulle meeldinud esimesest pilgust. Ei olnud just lihtne alustada tööd, kui rahva hulgas oli palju kahtlusi nii asukoha suhtes kui ka kogu ettevõtmise vajalikkuses. Kuid ise uskusin sellesse kogu pika projekteerimise aja. Lisakindlust andis mõte, et tegu ei ole lihtsalt ühe muuseumihoonega, vaid Tartu linn ja eestimaalased said juurde võimsa miljööga elava kultuurikeskuse.
FOTOD: Kaido Haagen
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
