FOTOGRAFISKA TALLINN
Asukoht: Tallinn, Estonia
Klient: Telliskivi Creative City
Autorid: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm, Kaisa Simon, Märten Peterson / Salto AB
Sisekujundus: PINK
Ehitaja: Ehitustrust
Insener: Ivar Muuk / Pike
Suurus: 6003m2
Tellimus: 2016
Valmis: 2019
Mõni suvi tagasi ronisime salaja pimedas ja käsikaudu mööda lagunenud treppe üles ühele katusele, kust valgete ööde sinas avanes vaade mitmerealisele raudteele, mis käänas taamal põõsaste taha, üksik kaubarong rööpaid pidi kolisemas. All müristas bass ja sumisesid inimesed, üleval katusel oli bituumenisse kinni jäänud katkine vana tool ja klaasikilde, punastest tellistest katuseäärelt pudenes tükke. Postindustriaal- ja varemeteromantika full on. Juba siis oli teada, et Punase Maja kontsertklubi särav tähelend Tallinna ööelus jääb lühikeseks, ruumide ajutine hõivamine lõpetatakse, siia tuleb mingi arendus, võib-olla eksklusiivsed kontorid ja korterid, kõik kaob, oh pagan seda Tallinna gentrifitseerumist küll, läheme alla ja teeme veel ühed joogid.
Fast forward, juuni 2019 ja Telliskivi Loomelinnaku nn punasesse majja materialiseerus fotokunstikeskuse Fotografiska Tallinna filiaal, mastaapsed näitusepinnad, üritused, kohvik, resto, pood ja baar. Maja kohandas uutele nõudmistele vastavaks arhitektuuribüroo Salto, kuhugi mahtus ka edumeelsete start-up’ide kontoreid. Minu sotsiaalmeedia feed oli järsku täis kohalike influencer’ite ja moemaanide eksklusiivsetelt avamistelt tehtud pilte, juba oli kuulda, kuidas uues tipprestoranis pole kunagi võimalik lauda saada, publikuhuvi on meeletu jne. Fotografiska filiaali lisandumine siinsele skeenele on kindlasti tähelepanuväärne sündmus, mis on tekitanud palju elevust. Minu enda esialgne „vau“ asendus peale külastamist „hmmm“ iga ning peale seedimist jäi seier pidama „miks mitte, jõudu tööle“ peale. Aga kõigest järjekorras.
Vau!
Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.
Spetsiaalselt fotokunsti vaatamiseks on loodud tipptasemel tingimused, frantsiisiks olemine võimaldab siia tuua hulgim maailmakuulsaid fotomeediumiga töötavaid nimesid, nii olevikust kui ka minevikust, asjaajamine on kindlasti kordades lihtsam kui omapead galeriid alustades. Ja liiklus toimib ka teistpidi, siin algatatud näitused võivad sattuda teistesse harudesse ringlema – Stockholm, New York ja London, siit me tuleme! Fotografiska Tallinn on lahti iga päev ja erakordselt hiliste õhtutundideni, mida ükski teine siinne kunstiinstitutsioon ei saa endale lubada (mitte, et selle peale poleks tuldud). Ääremärkusena tuleks üles tähendada ka paiga roll tööandjana, mh paljudele kunstitudengitele.
Hmmm…
Näitusesaalides ringi jalutades hakkab siiski peas kummitama küsimus, et mida annab tänapäeval, kvaliteetsete pildiajakirjade, à la National Geographic ja Instagrami üha professionaalsemalt toodetud pildisisu ajastul juurde foto riputamine galeriisse? Tuleb lüüa suurusega ning – kunstist üksi ei piisa, tuleb juurde panna kohvik, restoran, pood, baar ja muu melu. Fotografiskas kohtuvadki auraatiline vaatamis- ja tarbimiskogemus.
Näitusesaalid on modernistliku valge kuubi ideoloogia järgi ära lõigatud tavapärasest aegruumi tajust, hämarates saalides on valgustus ainult fotol, mille vormistus on tihtipeale ülimalt luksuslik – suureformaadiline, kirgas, kontrastne. Külastajate tekitatud helisid summutab spetsiaalne vaip, ruum on mõeldud enda kaotamiseks kohtumisel suurejoonelise teosega, mis mõjub selles vaikuses ja pimeduses särades peaaegu pühalikuna (saateks kõlab küll midagi, mis mõjub nagu lifitmuss, kuigi olla loodud spetsiaalselt näituste jaoks). Saalide kaupa kahemõõtmelisi kunstiteoseid ja ilu vastu võtta on üsna väsitav, kuid pausi tegemiseks, aeglustamiseks on üsna vähe pinke, näituste vahel ei ole hingetõmberuumi, näiteks akendega koridori vms. Pilgu ja pea puhkamiseks pead minema vahepeal tarbima – kas üles restorani või alla kohvikusse.
Salto korda tehtud majas ei võistle ruum kindlasti sisuga, nagu kipub olema nn 90ndate muuseumibuumi ajal ehitatud näitusepaikades, nagu näiteks Frank Gehry Bilbao Guggenheimi kunstimuuseumis. Siinne kohandamine on olnud äärmiselt väljapeetud ja maitsekas. Võiks isegi öelda, et natuke igavavõitu, Salto kohta üllatuslikult neutraalne. Punane maja on küll jätkuvalt punane, tunnuslik tellis on justkui säilinud, aga kuidagi dekoratiivselt, siledaks limpsitult.
Fotografiska esimeste näituste põhitoon on olnud nagu action-filmidel – intensiivse visuaaliga, efektne ja heroiline ning näitused, mis püüavad teha midagi muud kui sind ahhetama panna, kaovad üldise melu sisse ära, muunduvad. Väga huvitav oli näha Anna-Stina Treumundi näituse „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ taasesitust Fotografiska avaprogrammis – kriitilisest uurimusest sai üldise ilusate ja maagiliste piltide foonil lihtsustatud retro-poeetika, maitsekalt teraline mustvalge foto ja kummastavad situatsioonid-tegelased üksteise järel reas. Loomulikult on poeetika ja ilu selles fotoseerias endas olemas, aga oleneb üldisest kontekstist, milline tahk sellest mitmekihilisest projektist võimenduma hakkab. Kohati tundub aga, et näitamiseks valitud fotoprojektidel peale efektse pealiskihi kuhugi sügavamale kaevuda polegi. Alison Jacksoni näitus „Tõde on surnud“, kus kohtame n-ö kuulsaid inimesi piinlikes ja banaalsetes situatsioonides, taastoodab pigem ka ise vujerismi ja klatšikultuuri, mitte ei käsitle seda kriitiliselt. Avaprorammis olnud Anna Niemi comme il faut sürrealismimoment ja Kristy Mitchelli „imedemaa“ annavad oma fotoprojektide tuuma kohe varmalt kandikul kätte, edasi kohtub vaataja ainult variatsioonidega. Loomulikult on tegu professionaalse ja aeganõudva teostusega, aga vorm-on-sisu-lähenemine paneb saadud mulje kiiresti unustama – nagu kinost peale action-filmi vaatamist väljudes ei mäleta poole tunni pärast enam muud, kui et mingi paugutamine käis.
Seni avaldatud intervjuude põhjal tundub, et näituste programmi panevad kokku neljast asutajaliikmest kolm, kes koos peakontoriga teevad valikud. Üldiselt oleks ikkagi hea kaasata ka mõni kaasaegse kunsti taustaga professionaal, n-ö peakuraator, kes näeks natuke laiemalt, kuidas erinevad näitused omavahel mängima hakkavad. Ja kes julgeks ja oskaks vaadata ka külaliskuraatorite tööd kriitilise pilguga – näiteks Pentti Sammallahti retrospektiiv oleks vaid võitnud julgemast harvendamisest, tundus nagu keegi ei tihanud grand old man’i arhiivisortimisse väga sekkuda ning mingist hetkest sulas näitus kokku ühtseks pildimassiiviks. Fotografiska Tallinn esimeste näituste puhul tundub, et esitletavate projektide valimine on käinud natuke nagu kommipoes – eye-candy’d reas ja see on üsna kurnav. Võimalus poole tunni kaupa vaadata ja tagasi tulla, mida Rain Tamm oma intervjuus1 rõhutab – vabandust, aga nii soodne see piletihind ka nüüd ei ole.
Ars longa
Kuigi – eks finantsilised võimalused olegi erinevad, majanduskasv on meil siin küll aeglustunud, aga siiski, naabruskond ja inimesed, kes siia Telliskivi Loomelinnakusse satuvad, pole ka just vaesemate killast. Ja turistid! Kui kaasaegse kunsti väljal on palju arutatud selle üle, millised oleksid need näitused, mis tekitaksid sedapidi liiklust, et Tallinnasse (ja mujale Eestisse) tasuks sõita näituse-turismi pärast, siis Fotografiska Tallinna filiaal on kindlasti üks tõmbenumbreid. Isegi soomlastel ei ole!
Milline võiks olla Fotografiska Tallinna roll siinsel näitusepaikade maastikul? Mulle tundub, et see roll on igati vastutusrikas – populariseerida kunstinäituseid ajaveetmisviisina laiemale publikule, signaliseerida, et professionaalselt tehtud näituseid ei pruugi peljata kui midagi “liiga diipi”. Fotografiskasse sisse astunud inimene võib olla kindel, et ta “saab aru”. See on nagu kaasaegse kunstitarbimise esmane aste, kuhu saab end rahulikult mõneks ajaks istuma sättida ja omas tempos ringi vaadata – või alustada üldse puhvetist. Meisterkoka Peeter Piheli deviis „lehest juureni – ninast sabani“ kõlab ju väga hästi! Ning ehk tõukab see aste inimesi edaspidi ka rohkem näiteks Kai kunstikeskusesse (kus hakkab ju ka süüa ja juua saama!), Tallinna Kunstihoonesse, Kumusse ning sealt edasi peenenenud ja üha kriitilisemalt mõtlevat kunstitaju eeldavatesse näitusepaikadesse, nagu EKKM, galeriid, projektiruumid ja ajutised näitused. Külastada võiks ju kindlasti ka Fotografiskast üle õue asuvat Juhan Kuusi Dokfoto Keskust, kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu, mis jälle just sellel sügisel aset leiab, fotokunsti messi Foto Tallinn jne. Ning ehk kihutavad sellised uued arengud neid kunstivälja liikmeid, kes leiavad, et tegemist on kommertsi ja rikastele tehtud lõbustusasutusega, looma uusi alternatiivseid ruume, arendama üheskoos vastupanupraktikaid? Tundub, et siinsel kunstimaastikul võiks olla Fotografiska maandumisest võita mitut pidi.
MAARIN MÜRK on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti, rohkem ja vähem eksperimentaalse hariduse, kunstikriitika jms teemade vahel kokkupuutepunktide loomisega. Tema viimane suurem projekt oli koos Mary-Ann Talvistuga EV100 raames korraldatud „Kunstnikud kogudes”, mille eest pälviti ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja äramärkimine muuseumiauhindadel. Igapäevaselt töötab ta Eesti Kunstiakadeemias üldteooriaainete keskuse juhataja ja lektorina ning juhib Klassikaraadios kord kuus eetris olevat saadet Kunstiministeerium (koos Indrek Grigoriga).
FOTOD: Terje Ugandi
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2019), peateema Autor
*Fotografiska Tallinn restorani menüüst, https://www.fotografiska.com/tallinn/restoran/
1 Donald Tomberg, Rain Tamm Fotografiskast: suuremad nimed on juba kaks aastat ette planeeritud . – ERRi kultuuriprotaal. 16.9.2019: https://kultuur.err.ee/981036/rain-tamm-fotografiskast-suuremad-nimed-on-juba-kaks-aastat-ette-planeeritud
