Pille Metspalu: haldusreformijärgne üldplaneerimine

Targalt koostatud üldplaneering on alus ruumi puudutavatele otsustele, kuid ei asenda kohapealset oskusteavet – planeeringuspetsialist on hädavajalik ametikoht igas omavalitsuses. 

Haldusreformi tulemusel tekkinud omavalitsused on suuremad ja mis veelgi olulisem, mitmekesisema sisuga. Segamini on linn ja maa, eri rahvus- ja kultuuritaustaga kogukonnad, erinevad maakonnad. Ootused uutele haldusüksustele on kõrged ‒ riik loodab omavalitsustest tugevamaid partnereid, elanikud ootavad elujärje paranemist.

MILLINE ON UUE OMAVALITSUSE RUUMILINE „NÄGU”?

Seadusandja on ette näinud, et ühinenud omavalitsused kehtestavad uue üldplaneeringu kolme aasta jooksul. See on tavapärane üldplaneeringu koostamisele kuluv periood. Uues halduskorralduses võib eeldada, et aega vajatakse tegelikult rohkem. Üldplaneeringus on võimalus paika panna mõistlikud reeglid arengu suunamiseks, ruumi kujundamiseks ning kasutamiseks. Kiirustades paikapandud või veelgi hullem, mõnest eelmisest omavalitsusest automaatselt ülekantud ruumilise arengu suunad ja tingimused teevad aga elu keerulisemaks. 

Ka üldplaneeringu koostamine vajab eelnevat planeerimist, et see pärast valmimist tõepoolest toimiks ruumilise arengu tööriistana. Tark ei ole kiirustada üldplaneeringu algatamisega ega riigihankega konsultandi leidmiseks. Selle asemel on mõistlik esmalt läbi mõelda, milline on uue omavalitsuse ruumiline „nägu”, mida ja kuidas üldplaneeringuga lahendada tahetakse ning keda üldplaneerimise jaoks vaja on. Soovi korral saab muidugi ka siin mõtete korrastamiseks kasutada konsultantide abi, kuid sisuline töö planeeringu eesmärgi ja ülesannete täpsustamiseks saab sündida vaid kohapeal. 

See, mida ja kuidas üldplaneeringuga lahendada, sõltub iga konkreetse omavalitsuse vajadustest. Lihtne on uuest, 2015. a kehtima hakanud planeerimisseadusest välja lugeda asjaolu, justkui peaks uus üldplaneering olema üksikasjalikum, lähiaastate ehitustegevust ettevalmistav dokument, oma käsitlusviisilt sarnane detailplaneeringuga. Linnades on täpsem ja kõrguse-tihedusega enam arvestav lähenemine näiteks miljööaladel igati õigustatud, kuid maapiirkondades ei ole sageli vajadust ülitäpsete ehitustingimuste määramiseks. Linnaliste ja maaliste alade olemuslikku erinevust tuleb üldplaneeringu koostamisel kindlasti jälgida, eriti uutes suurte territooriumitega omavalitsuste puhul, kus linnaga on ühinenud endised naabervallad nagu Pärnu, Haapsalu, Paide, Tartu ja Narva-Jõesuu

Pärnu pärast naabervaldadega ühinemist.
Tartu pärast naabervaldadega ühinemist.

Keskendumine üle terve omavalitsuse kehtivate täpsete ehitustingimuste määramisele on libe tee, mis muudab üldplaneeringu kiirelt tülikaks takistuseks projekteerimisel, millest mööda hiilida. Üldplaneering on oma olemuselt strateegiline, pikaajaliselt ettevaatav dokument, mis annab aluse igasugustele ruumiga seotud või ruumilist mõju omavatele otsustele. Mõistlik on säilitada avatus võimalustele, kuid samaaegselt hoida väärtusi. Väärtuste kindlaks määramisel tuleks tugineda iga omavalitsuse tähtsaimale varale – inimestele – ja arutada lahendusi külavanemate ja -kogukondadega. Linnade ja nendega ühinenud valdade üldplaneerimine tähendab pidevalt kaalumist, milline on sobiv täpsusaste, mis võimaldab üheaegselt pikale perspektiivile omast paindlikkust ja samas annab piisavalt konkreetse aluse ka igapäevaseks detailplaneerimiseks ja projekteerimiseks. Üks võimalus on  USA-s levinud n-ö vormipõhine (form-based) planeerimine, mille alustalaks on ehitatud keskkonna tihedus ja mis eristab tihe- ja hajaasustust.

Vormipõhise planeerimise aluseks olev linn-maa transekt, mis näitlikustab erineva ruumilise iseloomuga tsoone (allikas Form-Based Codes institute, formbasedcodes.org/).

Sellise planeerimisviisi eesmärk on seada tingimused inimsõbraliku ja erinevaid liikumisviise soosiva ruumi tagamiseks, lähtudes ruumi kasutuse intensiivsusest ja hoonestustihedusest.

PLANEERING LÄHTUGU VAJADUSEST

Tsentraalsed reeglistikud, mis õiguskuulekas Eestis sageli seaduste ja määruste vormi kipuvad võtma, ei pruugi olla kooskõlas kohapealsete eripärade ja vajadustega ning on tihti „ruumipimedad”, s.o ei suuda ette näha reaalses ruumis tekkivaid tagajärgi. Uus planeerimisseadus pakub omavalitsustele tahtlikult või tahtmatult  tuge ‒ § 75 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et üldplaneeringuga lahendatavate ülesannete otsustamisel lähtutakse kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilistest vajadustest ja planeeringu eesmärgist. See annab omavalitsusele täieliku õiguse ja ühtlasi kohustuse otsustada, milliseid ülesandeid ja kui detailselt ta oma üldplaneeringuga lahendab.

Üldplaneeringu ettevalmistamise mõttekaart (P. Metspalu).

Üldplaneeringu lahenduse väljatöötamine eeldab ruumi tajumist erinevates mastaapides. Globaalsed ühiskonna arengutrendid nagu kasvav mobiilsus ja elanikkonna vananemine nõuavad omavalitsuse positsioneerimist Euroopas, Eestis ja maakonnas. Need trendid väljenduvad konkreetses linnas või vallas kohapealses ruumikeeles, milles peegelduvad paigale iseloomulikud ehitustraditsioonid ja elulaad. Seda ruumikeelt mõistavad eelkõige kohalikud inimesed, omavalitsuse ametnikest spetsialistid. Arengutrendidega suhestumiseks, erinevate lahendustega kaasnevate mõjude hindamiseks ning ka õigusruumis orienteerumiseks on kasulik kaasata konsultante, kuid sisuline töö jääb igal juhul omavalitsuse enda kanda. Põhjalikumat planeerimiskogemust omavate konsultantide abil saab lahti mõtestada ka riigi tasandil väljatöötatud ruumilise arengu suunised – mida võiks näiteks ääremaalises maavallas tähendada üleriigilises planeeringus Eesti 2030+ mainitud hajalinnastunud ruum, kuidas käsitleda maakonnaplaneeringutes välja toodud linnalise asustuse alasid. Uued maakonnaplaneeringud annavad regiooni eripära arvestavad, kuid samas eelkõige riigi vajadustest lähtuvad suunised, millel üldplaneeringu lahendus peaks põhinema. Planeerimistöö hõlbustamiseks peaksid konsultandid suutma pakkuda veebipõhiselt analüüsitavaid lahendusvariante. 

Paraku on levimas kuuldused, et mitmes omavalitsuses on kohaliku võimu uued esindajad arvanud, et igapäevaselt planeeringutega tegelevat ametnikku ei ole enam vaja. Põhjuseks asjaolu, et uus omavalitsus on  nii suur ja keeruline, et kõik planeeringud tuleb niikuinii “sisse osta”. Ometi oli haldusreformi eesmärk kohapealset kompetentsi tõsta. Kahjuks tugevneb ka tõdemus, et planeeringu mõte on vaid ülalt-alla tulevate regulatsioonide kaardistamine ning kitsenduste seadmine.

Ruumilise planeerimise sisu ja volituste otsimine on hetkel aktuaalne mitmetes riikides, lähinaabritest Soomes ja Norras. Ruumilise planeerimise süsteemi ülevaatamise käigus planeerimispädevuse vajalikkust kohalikul tasandil reeglina kahtluse alla ei seata. Pigem vastupidi, näiteks Šotimaa omavalitsustes on kaalumisel kohustusliku juhtivplaneerija (Chief Planning Officer) ametikoha juurutamine. Juhtivplaneerija on eelkõige nõunik, kes aitab omapoolse oskusteabega kohalikku volikogu kõigis ruumi puudutavates otsustes. Teistel vastutavatel ametnikel on kohustus juhtivplaneerija võimalikult vara valdkondlike otsuste ettevalmistamisse kaasata. 

Seni oli planeeringute keskkonnamõjude strateegilise hindamise puhul tähtsaim roll keskkonnaametil, nüüd on kogu vastutus ja otsustusõigus omavalitsusel. Nimelt sätestavad muudatused keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses, et kuigi keskkonnaamet jääb mõjude hindamise aruannete kooskõlastajaks, ei ole tal enam otsustusõigust aruanne heaks kiita või seda mitte teha. Keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemuste piisavuse ja nende kasutamise üle otsustab edaspidi ainult kohalik omavalitsus. Kuna planeerimine on juba kohaliku omavalitsuse vastutusala, on see iseenesest loomulik. Samas tähendab selline muudatus, et valdades ja linnades peab leiduma ametnik, kes omab keskkonnaeksperdiga võrdset pädevust ja on samas võimeline mõistma ka planeerimismaailma. 

Suuremates omavalitsustes peaks toimuma planeerimismeeskonna moodustamine mitte ainult planeeringute koostamise korraldamiseks, vaid arengu strateegiliseks suunamiseks. Isegi kui otsustatakse planeeringud mujalt tellida, peab tellimuse esitajal olema arusaam, mida on omavalitsusel vaja, kuidas seda planeerimise teel saavutada ja millised võivad olla planeeringu elluviimisega kaasnevad mõjud. Tugev omavalitsus peab suutma oma mitmekesist ruumi hallata, et haldusreformi eesmärgiks seatud hüved ka igapäevaelus välja paistaksid. 

Pille Metspalu on Eesti Planeerijate Ühingu juhatuse liige ja töötab ruumilise planeerimise ja keskkonnakorralduse konsultatsiooniettevõttes Hendrikson & Ko OÜ.

Üleval: Vaksali väljak Tartus, foto Triin Pitsi.

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?