Arhitektuurivaldkonnas ei käsitle keegi enam kontekstualismi mimikri või imitatsiooni võtmes. Head hoonet ei projekteerita üleaedsete järgi, et nendega sammu pidada. Sellist asja nagu kontekstuaalne autentsus ei ole olemas. Teisalt ka ei usuta enam ikooniliste hoonete võimu. Kontekstuaalne arhitekt leiab end paradoksaalselt olukorrast, kus tema isiklikku loomingut peetakse kohalikuks ja umbisikuliseks.
Ma ei püüagi kontekstualismi kriitikat arhitektuuris uuesti ümber jutustada. Selle asemel proovin öelda üht-teist töömeetodite kohta. Kõnelen kontekstualismi oskusteabest (know-how), mitte niivõrd põhjuslikest aspektidest (know-why).
Rokkmuusik ja kunstnik David Byrne on öelnud: „Ela faktides, mitte fiktsioonides.“ Ning tema looming on huvitav näide, mis seostub ka kontekstuaalse arhitektuuriloome oskusteabega.
Anti-individualism oli New Yorgi 1980. aastate uue laine muusikas kõva sõna. Byrne’i bändile Talking Heads omane anti-individualism või umbisikulisus jõudis haripunkti albumil „Remain in Light“, mille produtseeris Brian Eno. Plaat oli inspireeritud Aafrika muusika traditsioonidest. Erinevalt lääne muusikast puudub selles ettekirjutatud hierarhia ning kasutada saab erinevaid lähtepunkte.
Muusikat esitatakse dialoogil põhinevate „call-and-response“1 ja „solo-and-circle“ võtetega, mistõttu hägustuvad esitaja ja kuulaja piirjooned. Muusika sünnib iga kohalolija panuse abil, sageli näiteks rütmis kaasa plaksutamisest. Aafrika muusika tulemiks on tegevusse kaasamine, samas kui esteetilisel naudingul põhinev lääne muusika hoiab tavaliselt publikugadistantsi. Need vastandlikud nähtused seati kahtluse alla 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse uue laine muusikas, mil ka Byrne’i ja Eno looming toetus intellektuaalsemale lähenemisele.
Albumi „Remain in Light“ lindistamisel liitus bändiga hulk külalismuusikuid, kes kõik tundsid hästi Aafrika muusikat. Kui Byrne ja Eno keskendusid muusikateooriale, siis teised bändiliikmed proovisid oma huvi Aafrika muusika vastu praktikas ellu viia. Hoides Byrne’i ja Eno intellektuaalsusega distantsi, olid nad esinemiseks valmis juba ammu enne seda, kui laulud lindistamiseks valmis said. „Mina neid raamatuid läbi ei lugenud,“ ütles basskitarrist Tina Weymouth.
Ka albumi lindistamine oli ebatraditsiooniline. Byrne ei palunud muusikutel valmis komponeeritud ja viimistletud laule selgeks õppida, vaid lihtsalt oskusi harjutada. Plaat valmis n-ö otsingute käigus, kihte lindistati, monteeriti ja kustutati. Otsesed viited Aafrika muusikale muutusid järjest hõredamaks. Näiteks kitarrist Adrian Belew tekitas ninasarvikule omaseid kriipivaid helisid, mis looma endaga enam ei seostunud kuidagi. Albumil on laule, milles koonduvad erinevad muusikalised motiivid. Laulusõnad tulevad justkui irdsetelt häältelt, mida raamistavad jõulised rütmid. Need on faktide ja sõnumite fragmendid: „Ela faktides, mitte fiktsioonides.“
Kas selle muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani? Nende osalus võib olla kord pragmaatiline, siis jälle esteetiline, mõnikord intellektuaalne või ideoloogiline. Selles võib peituda ühtaegu rutiinsust ja entusiasmi. Pean sellega silmas teost, mida võib pidevalt hinnata vastavate intellektuaalsete ja füüsiliste eesmärkide ning praktiliste võimaluste valguses, ning iseäranis teost, mida on võimalik vabastada ühe autori selgest visioonist. Arhitekt jääb oma tandrile, arhitektooniliste artefaktide loomise juurde. Töömeetod tuleb toime tugevate hoopidega. Armid võivad nähtavale jääda. Arhitektuuriloome järjepidevus ei seisne niivõrd autorluses, kuivõrd algse ülesande täpses määratlemises, dialoogis ning disaini- ja tootmiselementide montaažis. Ja nii nagu albumi „Remain in Light“ lindistamisel, on ka arhitektuuris oluline roll tehnoloogial. Joonise lõputu helindamise ja taashelindamise teevad võimalikuks CAD ja internet.
Oma raamatus „Kuidas muusika toimib“ (How Music Works) kinnitab David Byrne sääraseid lihtsaid tõsiasju muusika arengus. Teisenenud lindistamistehnika tõttu on näiteks muutunud mitte ainult popmuusika, vaid ka klassikalise ooperi esitamisviisid. Samuti mõjutasid muusikat tolleaegsed esinemispaigad. Varajast ühehäälset muusikat mängiti suurtes tühjades kirikutes, mis kajasid tohutult. Barokkmuusikat seevastu esitati väiksemates ruumides üsna suurele publikule, mis summutasid keerukad rütmid ja akordid. Sarnaselt õpetas filosoof Henri Lefebvre meile, et arhitektuurne ruum ei ole kunagi tühi. Ehitised trotsivad füüsika abstraktsioone, näiteks vaakumit. Arhitektuurne ruum on hõivatud, täidetud asjadega ning varustatud kasutajate koodidega. See on pungil ihadest, suurtest ja väikestest, mis pole olemuselt alati positiivsed, vaid mõnikord suisa keerulised.
See ehk aitab heita valgust sellele, mis suunas kontekstuaalse arhitektuuri töömeetodid võivad liikuda. Lõppude lõpuks ei ole hooned kohalike ehitustehnikate ja materjalide kättesaadavuse iseenesestmõistetavad saadused. Kõik on võimalik. Tänapäeval on kontekstuaalne lähenemine võimalus, mitte paratamatus. See aitab selgitada, kui kergesti võib kontekstualismist saada kultiveeritud kunstimeisterlikkuse ja individualismi praktika, mille raames võtavad arhitektid endale vabaduse „lugeda“ arhitektuurset konteksti neile sobival viisil ning seda hiljem vastavalt ümber kujundada. Lõpuks subjektifitseeritakse teadlikult isegi ratsionalistliku arhitekti nagu Aldo Rossi teoseid. Võib ju väita, et Rossil õnnestus integreerida füüsiline urbanistlik kontekst vertikaalselt. Konteksti ja projekteerimisülesande vahelt leiame arhitekti isikliku loovuse. Rossit inspireerinud analooglinn oli ülimalt isiklik viidete kogum. Byrne’i impersonaalne call-and-response stiilis töömeetod tundub mulle produktiivsem, kuivõrd seda on võimalik jagada laiema publikuga. Call-and-response võtet saab arhitektuuriloomesse üle kanda konteksti horisontaalse integreerimisena. Konteksti mõistet laiendatakse intellektuaalsesse ja sotsiaalsesse keskkonda, kus disain jääb puhtalt arhitektuurseks ning arhitekt lööb lauale oma elukutse põlise kaardi: oskuse nõuda keerulisi ülesandeid ning anda neile arusaadavaid lahendusi.
HANS VAN DER HEIJDEN on hollandi arhitekt, kes peamiselt tegeleb kortermajade ning kultuurihoonete projekteerimisega ning linnaplaneeringutega. Ta õpetab Rotterdami Arhitektuuriakadeemias. Hans on olnud õppejõud Cambridge ’i Ülikoolis Inglismaal ning on hiljuti kutsutud külalisprofessoriks Liverpooli arhitektuurikooli. Aastal 2018 avaldati van der Heijdeni töödest monograaf pealkirjaga “Street Architecture“.
AVALDATUD: Maja 98 (sügis 2019), peateema Autor
1 https://www.masterclass.com/articles/what-is-call-and-response-in-music
