Hans van der Heijden: korduslaul

Arhitektuurivaldkonnas ei käsitle keegi enam kontekstualismi mimikri või imitatsiooni võtmes. Head hoonet ei projekteerita üleaedsete järgi, et nendega sammu pidada. Sellist asja nagu kontekstuaalne autentsus ei ole olemas. Teisalt ka ei usuta enam ikooniliste hoonete võimu. Kontekstuaalne arhitekt leiab end paradoksaalselt olukorrast, kus tema isiklikku loomingut peetakse kohalikuks ja umbisikuliseks.

Ma ei püüagi kontekstualismi kriitikat arhitektuuris uuesti ümber jutustada. Selle asemel proovin öelda üht-teist töömeetodite kohta. Kõnelen kontekstualismi oskusteabest (know-how), mitte niivõrd põhjuslikest aspektidest (know-why).

Rokkmuusik ja kunstnik David Byrne on öelnud: „Ela faktides, mitte fiktsioonides.“ Ning tema looming on huvitav näide, mis seostub ka kontekstuaalse arhitektuuriloome oskusteabega.

Anti-individualism oli New Yorgi 1980. aastate uue laine muusikas kõva sõna. Byrne’i bändile Talking Heads omane anti-individualism või umbisikulisus jõudis haripunkti albumil „Remain in Light“, mille produtseeris Brian Eno. Plaat oli inspireeritud Aafrika muusika traditsioonidest. Erinevalt lääne muusikast puudub selles ettekirjutatud hierarhia ning kasutada saab erinevaid lähtepunkte.

Muusikat esitatakse dialoogil põhinevate „call-and-response1 ja „solo-and-circle“ võtetega, mistõttu hägustuvad esitaja ja kuulaja piirjooned. Muusika sünnib iga kohalolija panuse abil, sageli näiteks rütmis kaasa plaksutamisest. Aafrika muusika tulemiks on tegevusse kaasamine, samas kui esteetilisel naudingul põhinev lääne muusika hoiab tavaliselt publikugadistantsi. Need vastandlikud nähtused seati kahtluse alla 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse uue laine muusikas, mil ka Byrne’i ja Eno looming toetus intellektuaalsemale lähenemisele.

Albumi „Remain in Light“ lindistamisel liitus bändiga hulk külalismuusikuid, kes kõik tundsid hästi Aafrika muusikat. Kui Byrne ja Eno keskendusid muusikateooriale, siis teised bändiliikmed proovisid oma huvi Aafrika muusika vastu praktikas ellu viia. Hoides Byrne’i ja Eno intellektuaalsusega distantsi, olid nad esinemiseks valmis juba ammu enne seda, kui laulud lindistamiseks valmis said. „Mina neid raamatuid läbi ei lugenud,“ ütles basskitarrist Tina Weymouth.

Ka albumi lindistamine oli ebatraditsiooniline. Byrne ei palunud muusikutel valmis komponeeritud ja viimistletud laule selgeks õppida, vaid lihtsalt oskusi harjutada. Plaat valmis n-ö otsingute käigus, kihte lindistati, monteeriti ja kustutati. Otsesed viited Aafrika muusikale muutusid järjest hõredamaks. Näiteks kitarrist Adrian Belew tekitas ninasarvikule omaseid kriipivaid helisid, mis looma endaga enam ei seostunud kuidagi. Albumil on laule, milles koonduvad erinevad muusikalised motiivid. Laulusõnad tulevad justkui irdsetelt häältelt, mida raamistavad jõulised rütmid. Need on faktide ja sõnumite fragmendid: „Ela faktides, mitte fiktsioonides.“

Kas selle muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.

HANS VAN DER HEIJDEN on hollandi arhitekt, kes peamiselt tegeleb kortermajade ning kultuurihoonete projekteerimisega ning linnaplaneeringutega. Ta õpetab Rotterdami Arhitektuuriakadeemias. Hans on olnud õppejõud Cambridge ’i Ülikoolis Inglismaal ning on hiljuti kutsutud külalisprofessoriks Liverpooli arhitektuurikooli. Aastal 2018 avaldati van der Heijdeni töödest monograaf pealkirjaga “Street Architecture“.

VIIDE
1https://www.masterclass.com/articles/what-is-call-and-response-in-music

Facebook

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?