Millised jõujooned suunavad nüüdisajal uue linnapiirkonna loomist? Mis linnaehituslike küsimustega saame hakkama ning mis küsimustele ja kuidas alles otsime vastuseid? Indrek Allmann tutvustab, kuidas jõuda kliimaneutraalse Paljassaareni?
Proloog
Aastal 1999 ilmus Eesti Päevalehe veergudel Anneli Ammase sulest artikkel „President Meri näitas Laarile ja Mõisale noore pere unistust“.1 Nimelt oli Lennart Meri endale pähe võtnud, et Paljassaarest peab saama uus elamurajoon ja et Tallinn peab ka seal avanema mereni. Artiklis kajavad peaminister Laari prohvetlikud sõnad „Ma ei usu, et siin Paljassaarel ja Koplis midagi väga kiiresti juhtuma hakkab, sest esimesed investeeringud on suhteliselt suured. Aga kui praegu ei alusta, oleme kümne aasta pärast samasuguses situatsioonis nagu praegu – on ilus piirkond, 15 minutit Tallinna keskusest, samas aga maha jäetud ja mitte linna huvides ära kasutatud“.
Aastal 2016 pöördus minu poole üks hea tuttav ja küsis, kas ma tahaks teha Paljassaares üht planeeringut. Kuigi nähtavalt polnud sealkandis Meri ajast palju muutunud, siis paberil oli tehtud palju tööd. Ars Projekt Rasmus Tamme, Kaido Areda ja Kristjan Männigo koos maailmas kuulsust kogunud Hollandi arhitektuuribürooga S333 olid koostanud kogu Paljassaare sadamat ümbritsevale alale struktuurplaani.2 Seda plaani oli arutatud korduvalt ka Eesti arhitektide liidus. Toona oli selgelt tegemist kõige eesrindlikuma linnaehitusliku visiooniga Tallinnas. Vastasin sõbrale, et ma ei oska talle teha irdset detailplaneeringut, seda ala peab käsitlema terviklikumalt, sest vastasel korral jääb kogu piirkonna potentsiaal avaldumata. Arvata on, et mõistmist ma toona ei leidnud, ning kliendist ma ilma jäin.
Saabus 2019 aasta kevad. Ühtäkki oli sõber tagasi ja ütles lühidalt: „Räägi!“
Arhitektidena oleme kuulnud mantrat „Meil ei saa midagi teha, sest omand on killustunud, linnal maad ei ole, linnaarhitekt puudub või on nõrk ning seetõttu ei saagi midagi juhtuda“. Tunnistan, et mind pole elu sees huvitanud, miks midagi teha ei saa. Pakkusin sõbrale välja midagi utoopilist: piirkonna maaomanike vahelise kokkuleppe koostöö kohta, kus oluline ei ole konkreetne kinnistu ja selle ehitusõigus, vaid tervik ja selle ehitusõigus. Sõber taipas poolelt sõnalt, valas selle ettevõtjatele mõistetavasse vormi ja nii sündis ühistegevuse esialgne kontseptsioon.
Paljassaare ümbruse maaomandus oli toona tohutult killustunud, kinnistud ülimalt veidra kujuga. Omanikke oli viiest eri rahvusest ja väga erineva sotsiaalse taustaga. Igaüks oli planeeringutega jõudnud ise punkti. Kõige kaugemale oli jõudnud suurim maaomanik Bolton Realestate. Et neile läheneda, visualiseerisin nende käimasoleva detailplaneeringu, ja koos Jaan Jagomäega Plussi meeskonnast panime selle tänapäevasesse võtmesse, analüüsides peamiselt avalikku ruumi. Sellega oli esialgne tähelepanu pälvitud ja tekkis võimalus rääkida suurest visioonist. Meil paluti koostada väärtusettepanek, millega saaks pöörduda järgmiste maaomanike poole.
Tuginedes praktikale keskkonnasõbraliku ehitamise ja ise hakkama saavate kogukondade ülesehitamisel , tundus ainumõeldava loogilise jätkuna valada aastatepikkune kogemus ühte vormi ja pakkuda välja visioon kliimaneutraalsest Paljassaare naabruskonnast. Sügisel 2019 koostasin kliimameetmete rakenduskava mustandi, millest sai visiooni alusdokument ja mis jagunes kaheks: välised sisendid ja nende valik ning kohaliku kogukonna toimimine ja nende valikud. Sisenditena sai määratud transport, energia, ehitus, jäätmekava ja ringmajandus, veekasutus ja vastupidavus kliimamuutustele. Tänaseks on see alajaotus laienenud 11 punktini, hõlmates ka majanduslikke aspekte.
Järgnes lõputu arv kohtumisi erinevate maaomanikega, ühistegevuse vajalikkuse põhjendamist ja hirmude maandamist. Kogu selles protsessis on olnud suur osa Hundipeaks ristitud piirkonna juhtrühmal eesotsas Markus Häälega. Koostööd ei saa teha käskides, osalejaid saab vaid kaasata. On leidunud maaomanikke, kes on öelnud, et väljapakutud koostöövorm ei ole päris neile, ning nad usuvad, et suudavad ise kaugemale ja kõrgemale hüpata, või on lihtsalt olnud muutustele vastu. Neile on pakutud võimalus väärika hinna eest anda teatepulk edasi. Mitmed on olnud sellisest võimalusest huvitatud. Nüüd võime öelda, et koos töötavaid naabreid on piirkonnas juba tublisti üle 70% piirkonna pindalast. Võimalus ruumiliseks sekkumiseks on loodud!
Mitte enam nii nähtamatu
Usun kindlalt, et linnaehitus on jätkuv protsess, mis toetub varem loodule. Oleme Hundipeas tuginenud varem koostatud struktuurplaanile, säilitanud selle ideestiku, lisades vaid uusi kihistusi, mis käsitlevad täpsemalt üht või teist teemat. Mõistmaks ümbritsevate kogukondade soove, tellisime alustuseks rakendusliku antropoloogia keskuselt sissevaate Põhja-Tallinna naabruskondade maailma. Teine suur uuring käsitles kogu Põhja-Tallinnat haaravat ühistransporti ja selle mudelit, mida palusime koostama valdkonna ühe juhtivaima Euroopa ettevõtte Siemens Mobility AG. Tagamaks kohalikku vaadet, olid mul abis Jaak-Adam Looveer, Damiano Cerrone ja Jaan Jagomägi.
Rohekoridoride jätkuvuse, kergliikluse stsenaariumite ja ühistranspordi koridoride üle pidasime dialoogi Toomas Paaveriga. Koostööst sündisid ettepanekud Põhja-Tallinna üldplaneeringusse ning täpsemad ühendused said paika nii Hundipea alal kui ka piiridel. Olin välja käinud idee Hundipea multimodaalsest terminalist: ühtsena tunnetatavast liikuvussõlmest, mis tooks kokku kõik alates linnarongist, trammist, bussiliinidest, mikromobiilsusest kuni jagatud autode parklani välja. Mõtlemaks, kuidas kõik need liikuvuskoridorid võiks ruumiliselt ära mahtuda, tuli appi Taavi Agasild. Toomas Paaveri ja Markus Häälega hoidsime esiplaanil jalakäijate huve: näiteks tulevikus peab saama Kopli, Tööstuse ja Sitsi ristist laskuda avarat linnaväljakut pidi mere äärde. Elementaarset, nagu inimkeskset tänavaruumi, printsiipi „8–80“,3 funktsioonilist mitmekesisust jms, pole täna paslik enam eraldi esile tõstagi. See, mida tasuks esile tõsta, on otsus, mille järgi väldime sissepoole pööratud ruumi iseloomuga kaubanduskeskuste rajamist piirkonda. Lubatud on vaid tänavale avanevad väiksemad üksused. Olen selle otsuse üle erakordselt õnnelik. Siiski on selge, et planeerides lihtsalt tänavale avanevaid äripindu, ei ole kuidagi võimalik tagada nende elujõulisus. Seetõttu soovime muu hulgas rakendada ÜRO linnade jätkusuutlikuse aruandes „The Weight of the Cities“4 toodud soovitusi keskkonna tiheduse ja ülesehituse printsiipide kohta.
Koos Tarmo Milleri ja Lisanna Remmelkooriga arhitektuuribüroost Pluss on plaanis alustada ehk üht huvitavamat uuringut keskkonnakliima valdkonnas. Teisisõnu, võttes aluseks ilmastiku suurandmed nii temperatuuri kui ka tuulte kohta, saab luua keskkonnatemperatuuri mudeli ja teha vastavalt sellele ettepanekuid vajalikeks mahulisteks muudatusteks viisil, et tänavaruumi temperatuur oleks inimtegevusele sobivaim. Näiteks saab nii määrata piirkondi, kust alustada puude istutamist, et ajaks, mil hakkavad kerkima majad, pakuksid õige tiheduse ja vormiga puud sobivalt varju nii päikese kui ka tuule eest.
Koostöös ülikoolidega on algamas ulatuslik teadusuuring, mille teravik on suunatud ehitatava keskkonna süsinikujalajälje vähendamisele. Samuti uurime, kuidas toota lokaalset bioelektrit ning kuidas suurendada selle kasutamise efektiivsust kaugküttes ja jahutuses läbi merevee. Piltlikult öeldes uurime seda, kuidas hommikul söödud pannkook annaks õhtul valgust ja toasooja. Mitmesuguste rohetehnoloogiate kohta on juba praegu koostamisel kataloogitav andmepilv, mida saab rakendada selleks, et saavutada üks või teine eesmärk, nagu keskkonnateadlik prügimajandus või merevee bioloogiline puhastamine.
Samas on kogu sellel tehnoloogilisel pillerkaarel ja roheplaneerimisel varjuküljed, mida ei tohi hetkekski unustada. Maailma praktika näitab, et uue põlvkonna keskkondade suurim väljakutse on kättesaadavus. Kui kogu parim tehnoloogiline teadmine välja ehitada, muutub keskkond ehitushinna tõttu elitaarseks, mis toob kaasa uusi hädasid. See on midagi, mida sooviks igati vältida. Seetõttu tuleb erilist rõhku panna ringmajanduse ideede rakendamisele, nii olemasoleva kui ka ehitustegevuse käigus tekkiva ehitusjäätme taaskasutusele territooriumi n-ö vahekasutusel ja isetekkelisele, kodanikualgatusest lähtuvale hoonestusele. Ma väga loodan, et esimesena meieni jõudnud idee lihtsast kogukonnasaunast realiseerub ja mõtte vedajate ind annab eeskuju järgnejatele.
Tallinna linnavalitsuses töötavate n-ö sädeinimestega ja EAL-i presidendi Andro Männiga korraldasime Tallinna volikogu 2020. aasta visioonikonverentsil töötoa, et selgitada välja võimalusi, mis aitaks eraõiguslikus keskkonnas anda ruumi sotsiaalsetele funktsioonidele sh koolidele, raamatukogudele, reguleeritud üürihinnaga korteritele jms, mis aitaks kättesaadavust veelgi suurendada. Oleme otsustanud asuda neid ideid kvartal kvartali haaval testima.
Hundipea naabruskond sünnib koostöös, kus peamine motivaator on panustamise rõõm, et sünniks selle sajandi mõtteviisile vastav linnaruum.
INDREK ALLMANN on arhitekt ja linnaplaneerija, arhitektuuribüroo Pluss partner. 2014–2016 oli ta Eesti arhitektide liidu president. Indreku praktika ja uurimistegevuse fookuses on keskkonnateadlik ehitamine. Hundipea projekti kaudu osaleb Indrek keskkonnateadlikkust tõstva koostööplatvormi Rohetiiger tegevuses.
PÄISES: Hundipea piirkonna põhifookus on sadamat ümbritseval lahesopil. Foto: Maa-ameti fotoladu
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
1 Anneli Ammas, „President Meri näitas Laarile ja Mõisale noore pere unistust“, Eesti Päevaleht, 28.12.1999.
2 Ars Projekt, „Paljassaare sadama-ala struktuurplaan“, 2007, https://www.tallinn.ee/est/g6843s82817.
3 Printsiibi „8–80“ järgi peab linnaruumis olema ühteviisi mugav liikuda nii 8- kui ka 80-aastasel. Toimetuse märkus.
4 International Resource Panel, „The Weight of the Cities: Resource requirements of future urbanization“, 2018, https://www.resourcepanel.org/reports/weight-cities.
