Ingrid Ruudi. Kohanemine: Eesti arhitektid üleminekuaja tuultes

1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. 

Taasiseseisvunud riigi esimesed aastad olid Eesti arhitektkonnale põhjaliku ja keerulise ümberkohanemise aeg. Õigupoolest olid kohanemisprotsessid alguse saanud juba veidi varem. Arhitektide tegutsemisvõimalusi ja töötingimusi mõjutasid paljud tegurid: ühtaegu nii Mihhail Gorbatšovi 1986. aastal algatatud perestroikaga kaasnenud majanduslikud ja poliitilised reformid, rahvusliku ärkamisaja nõudlus enesemääramisele, sealhulgas oma ruumi valitsemisele, kui ka äkiliselt avardunud võimalused suhelda n-ö vaba maailmaga. Ühtäkki tuli orienteeruda nii uutes intellektuaalsetes hoovustes kui ka laienenud ehitusmaterjalide valikus. Kõigele lisaks uuenesid töövahendid – 1990ndate algul mindi järk-järgult käsitsi joonestamiselt üle arvutiga projekteerimisele. Kuna maareform venis ja investeerida oli keeruline, toimus reaalset ehitustegevust erakordselt vähe – alles kümnendi keskpaigas valmisid esimeste uue aja märkidena näiteks Andres Siimu ja Hanno Kreisi Nissani keskus (1994) ning Peep Jänese Viru tänava galeriikohvik (1995). 

Projekteerimises olid kõige optimistlikumad hoopis nõukogude võimu päris viimased aastad, mil toimus mitmeid kaalukaid planeerimiskonkursse ja arhitektidelt telliti kõikvõimalikke kavandeid uutele äri-, büroo- ja ühiskondlikele hoonetele. Muutlike poliitiliste olude ja seadusandlike raamide tõttu jäi enamik neist siiski paberile. Sellegipoolest kujunesid just sel perioodil välja arusaamad, ootused ja tavad, mis mõjutasid tugevalt järgnenud kümnendite arhitektuuripraktikat ja ruumiloomet. Muutusi peegeldavad tolleaegsed ehitamata jäänud projektid, arhitektuurikriitika ja arhitektide sõnavõtud meedias, suursündmused, nagu Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaal, samuti kunstiprojektid tulevikulinna kujutlustest ruumi sekkuvate performance’iteni. 

Liberaalse ühiskonna linn

Üks märke, mis illustreeris muutuvaid olusid, oli arhitektide taasleitud huvi linnalise mastaabi vastu. Nõukogude perioodil kaasnes planeerimisega palju bürokraatlikku ja ideoloogilist, mistõttu arhitekti tõelise loomingulise väljundina kiputi nägema pigem üksikhoonet. Kuid mitmed 1980. aastate lõpul toimunud planeerimiskonkursid kuulutasid mõtteviisi muutust. Nii Mere puiestee kaubanduskeskuse (praeguse Rotermanni kvartali ala) kui ka Süda-Tatari piirkonna võistlustöödes (mõlemad 1989) pakuti nägemusi tihedast, avatud ja multifunktsionaalsest ruumist, kus valitsesid äri-, kultuuri-, meelelahutus- ja administratiivhooned. Lahendustes ignoreeriti kehtivaid nõukogude aja norme ja piiranguid. Nii näiteks pakkusid Emil Urbel ja Ülo Peil ooperiteatri asukohaks julgelt Admiraliteedi-äärset ala, mis tollal oli veel ühemõtteliselt kinnine tsoon. Samas ei planeeritud uuringute- ega andmepõhiselt, vaid lähtuti intuitsioonist ja vabast ettekujutusest, milline võiks demokraatliku ühiskonna linnaruum välja näha ja kuidas toimida. Nii polnud mingi üllatus, et uut avalikku ruumi nähti lääne eeskujul valdavalt kommertslikuna – võrreldes hilisnõukogudeaegsete visioonidega oli mingi utoopiline mõõde kaduma läinud. Uus keskkond ei pidanud tegelema inimkogemuse põhjaliku transformatsiooniga, vaid pigem pakkuma nauditavat, toimekat ja külluslikku argielu. 

Sama mõtteviis valitses 1991. aastal Milano arhitektuurinäituse jaoks valminud ideeprojektides, kus Alver ja Trummal, Okas ja Lõoke ning Künnapu ja Padrik mängisid läbi Tallinna kesklinna arenguvõimalusi. Milano projektidesse kaasati ka selleks hetkeks linnavalitsusele laekunud arendusettepanekud, sealhulgas mitmete kõrghoonete ideed, nagu Astlanda ärikeskus, Olümpia 2 ja Baltlinki hotell, millele arhitektid lisasid omalt poolt uusi. Alver-Trummali ja Okas-Lõokese nägemuses pidi Viru väljakust Maakri tänava paberivabrikuni ulatuv ala toimima ühe peaaegu megastruktuurse tõstetud käiguteedega tervikuna. Kesklinna märksõnadeks pidid saama „polüfunktsionaalsus, horisontaalne ja vertikaalne mitmekihilisus, struktuur, tihedus, kommunikatiivsus, kesksus, mugavus, mastaapsus ja inimlikkus.“ (1) Kõik need linnavisioonid, samuti ilmselt ajastu kõige lennukam tulevikunägemus – Tõnis Vindi pakutud uus äri- ja kultuurikeskus Naissaarele –, olid visuaalselt väga efektsed. Uus linnaruum oli esitatud kui kogum tugevaid visuaalseid tähistajaid, mis osutasid liberaalse, avatud ja eduka ühiskonna olemasolule ning mida elu pidanuks järk-järgult vastava sisuga täitma. Selline imagoloogiakesksus oli iseloomulik kõigile Ida-Euroopa üleminekuühiskondadele: esmalt „etendati“ eluviisi ja keskkonda, kuhu ihaldati kiirendatud korras (järele) jõuda, ning pilvelõhkujad võimaldasid sedalaadi simulatsiooni kõige efektiivsemalt. Siiski kaotasid kõrghooned perspektiivitundega arhitektide jaoks peagi oma ahvatluse – juba 1996. aastal nendib Veljo Kaasik, et on ebaadekvaatne ihaleda torne, kui hädasti on vaja tegeleda mitmekesisusega tänavatasandil (2).

Arhitekti muutuv kuvand

Seda, kuidas tegelik demokraatlik planeerimine peaks olema korraldatud ja reeglistatud, leiutati protsessi käigus. Samal ajal oldi avatud mitmesugustele pakkumistele. Nii näiteks sai 1995. a Naissaare detailplaneerimisest pilootprojekt, kuhu Soome keskkonnaministeeriumi rahastuse toel kaasati ka keskkonnamõju hindamine ning katsetati kaasava planeerimise põhimõtteid. Sellegipoolest valitses arhitektide seas pigem usk ekspertteadmistesse ja kodanike kaasamisse suhtuti tugeva skepsisega, mis ilmnes näiteks Süda-Tatari piirkonna pikale veninud vastuoludes. 

Üks keskseid uute oludega kaasnevaid küsimusi oligi arhitekti roll ja agentsus. Kui suur on arhitekti otsustusvabadus? Millised võimalused on avalikkuses kaasa rääkida? Nõukogudeaegsete suurte riiklike projektorganisatsioonide lagunedes hakkasid ärksamad arhitektid erabüroid asutama juba alates 1989. aastast. Esimesed neist olid Toomas Rein; Jüri Okas ja Marika Lõoke; Ado Eigi; Emil Urbel ja Ülo Peil. Väikeettevõtja rollis oli aga endist ühiskondlikku autoriteeti säilitada keeruline. Seda eriti krooniaja alguses, mil tellimuste hulk vähenes drastiliselt ja nii mõnigi arhitekt pidi tunnistama, et erialasest tööst on saanud peaaegu et hobi (3). Sellegipoolest hoiti iga hinna eest kinni arhitekti kui sõltumatu looja kuvandist, mille Tallinna kooli arhitektkond oli eelnenud kümnendil kehtestanud, mõjutades tugevalt ka järgnenud põlvkonda Andres Siimust Raoul Kurvitzani. 

Arhitektuuriküsimusi püüti muuta kuuldavaks meedias ja avalikkuses, ületada eriala piire ning otsida dialoogi teiste valdkondadega. Nii pühendati näiteks Künnapu, Padriku ja Siimu Los Angelese West Coast Gateway konkursi teise koha võidule (1989) terve telesaade. Tõnis Vindi Naissaare visiooni tutvustati esmalt Eesti Ekspressis ja seejärel ETV erisaatena. Rühm T arhitektidel oli Ekspressi vahel oma erileht nimega Tsoon ja ETVs saatesari „Elustiilid“. 1990. aastal toimus Irina Raua eestvõttel esimene Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaal – teadlik kontakti otsimine nn vaba maailma arhitektidega. Seniste nõukogude sõpruslinnade raamistiku asemel püüti sõlmida uusi suhteid – taolisi samme oli hakatud hulljulgelt ette valmistama juba 1988. aastal. 1991. aastal hakkas Leonhard Lapini eestvedamisel taasilmuma ajakiri Ehituskunst. 

Kõik need algatused aitasid kahtlemata avalikkusel teadvustada ruumilist arengut ja selle mitmekesiseid tulevikuperspektiive. Teisalt, mida keerulisem oli hallata kiireid liberaalkapitalistlikke arenguid ja mida enam kahanes arhitektide võimekus protsesse suunata, seda rohkem kõlas üleskutseid säilitada eriala „ajatuid“ ja „vaimseid“ väärtusi. Tallinna kooli ringkonda esindava Arhitektuuritriennaali ja Ehituskunsti ringkonnad osaliselt kattusid ning seega toetasid teineteist, kuid samas ka võimendasid teineteise nõrkusi. Eelkõige võis ette heita elitaristlikku hoiakut, peitumist postmodernistlikku fenomenoloogiasse ja vastumeelsust tegeleda kauboikapitalistliku noore riigi ruumi keerukate argiprobleemidega. Ka kriitika, mis nõudis arhitektidelt eelkõige vastuseisu kommertsile (4), ei teadvustanud kuigivõrd elevandiluutorni peitumise ohtusid. Selles olukorras valis osa nooremast põlvkonnast üldse nn vaikiva positsiooni. Kuni Andres Alveri, Veljo Kaasiku ja Tiit Trummali jõulisema enesekehtestamiseni kümnendi keskel ja teisel poolel jääb mulje, et arhitektide enesereflektsiooni asemel usaldati eelkõige välisautoreid – 1990. aastate Ehituskunsti teoreetilises osas domineerisid eranditult tõlked. Aktiivne suhestumine läänega ja kiired järeleaitamistunnid, mille käigus püüti erinevaid teoreetikuid läbisegi omandada ja neid üsna vabalt segades omale sobivaks tõlgendada, ei iseloomusta mõistagi ainult üleminekuaja arhitektuuripilti, vaid tollast kultuuri laiemalt. Arhitektuuris muutis olukorra veelgi keerulisemaks arendajate ja investorite soov või kohati isegi nõue kaasata lääne (sageli väliseesti) arhitekte, mis andis kohalikule arhitektkonnale ühelt poolt võimaluse lääne oskusteabest õppida, teisalt ka alust kriitikaks ja enesekaitsega segatud üleolekutundeks. 

Üleminekuaja kohanemisprotsesside käigus peetud debatid ja kehtestunud praktikad panid suures osas aluse sellele, millised jõujooned on valitsenud viimastel kümnenditel arhitektuuris. Kiirete muutustega kohanema pidanud arhitektid võtsid oma nõukogudeaegsest kogemusest kaasa parima ja püüdsid kiirendatud korras omandada ka vajalikud pädevused uute tellijate, seadusandlike raamistike, normide, materjalide ja tehnoloogiatega toime tulemiseks. Nende väga erinevast kontekstist pärit kogemuste ja tingimuste kombineerimises oli palju positiivset avatust ja eksperimenteerimist, aga ka vastuolusid ja möödalaskmisi. Nagu arhitektuurile kui aeglasele distsipliinile omane, hakkas selle vahepealse ajastu kogemus reaalset ruumilist mõju avaldama alles 1990. aastate teisest poolest ja teeb seda kohati tänini. 

INGRID RUUDI on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi teadur.

Artikkel on avaldatud Maja 2021.a. sügisnumbris (106).

Päises: Naissaare äri- ja kultuurikeskus. Tõnis Vint, 1992-1995. Allikas: Tõnis Vindi arhiiv

1 – Jüri Okas, Marika Lõoke, „Ärikeskus Tallinna. Projekt 1991. a,“ Ehituskunst, 1992, nr 6, lk 43.

2 – Veljo Kaasik, „Tallinna tornid ja Tartu city,“ Äripäev, 15.05.1996.

3 – Nils Niitra, „Arhitektitöö võib olla ka hobi,“ Hommikuleht, 26.07.1993.

4 – Mart Kalm, „Mis on saanud arhitektuurist?“ Eesti Ekspress, 21.05.1993.