Küsis Kaja Pae
Mis on Eesti ruumiloome kõige kriitilisemad küsimused?
Kõige kriitilisem on minu hinnangul ruumiloome juhuslikkus – levinud on eksiarvamus, justkui ruumiloome on piiritletud ja reguleeritud planeerimisseaduse ja ehitusseadustikuga, et meie elukeskkonna eest vastutavad üksnes planeerijad ja arhitektid. Tegelikkuses on planeerimisseaduse ja ehitusseadustikuga kaetud väike osa keskkonda voolivatest teguritest. Kõigis teistes valdkondades toimub ruumiloome mitteteadlikult – küsimust, kas tehtav otsus mõjutab kuidagi meie elukeskkonda, isegi ei tõstatu. Seega on arhitektidel ja planeerijatel võimalus vastutada üsna väikese osas eest ruumiloomes.
Isegi planeerimisel, sh suhtluses riigiasutustega või eraomanikega jäävad kohalikud omavalitsused sageli jänni, sest mitmes olulises küsimuses ei ole alust ega võimalust paremaid planeeringulahendusi nõuda, praktiliselt puudub võimalus arenguid suunata.
Ruumiloome on valdkond, mis vajab erilise ettevalmistusega spetsialiste – arhitekte, maastikuarhitekte ja planeerijaid, miks mitte ka geograafe ja urbaniste. Ehitatud keskkonda ja elukeskkonda puudutavad otsused on äärmiselt pikaajalise ja ulatusliku mõjuga ning enamasti seotud ka suurte kulutustega. Seetõttu tuleb suurendada kindlust, et tehtud valikud on heal tasemel ja kooskõlas pikaajaliste eesmärkidega.
Millised küsimused vajavad üleriigilist ruumipoliitikat?
Parandada tuleb riigiasutuste koostööd olemasoleva kompetentsi paremaks kasutamiseks ning riiklike kavade ja strateegiate ellurakendamiseks. Parandada saab kindlasti ka riigiasutustele ja -ettevõtetele riigi antavat tellimust, seades üheks eesmärgiks elukeskkonna täiustamise ja hoidmise. Eelnevale lisaks tuleb leida viis, kuidas juba otsustamise algfaasis ja kõige kõrgemal tasandil oleks teadvustatud otsuse mõju ruumilisele keskkonnale. Ilmselt alati ei olegi võimalik teha otsuseid, mis ruumiloome seisukohalt parimad on, kuid sellistel puhkudel oleks eriti oluline, kui keegi riigiaparaadist suudaks ka erialainimestele tehtud kaalutlusi selgitada.
Haldusreformiga seoses on loomisel regionaalamet, mis asendab maavalitsusi ning hakkab eeldatavalt tegelema ruumilise planeerimise korraldamise ja regionaalse arengu kavandamisega, samuti hakkab amet tegema järelevalvet kohalike omavalitsuste üle. Selles muutmise ja uutmise protsessis ei tohi unustada ruumiloome kompetentsi kasvatada.
Ehituste kavandamisel peaksime loobuma kiirustamisest ja nn odavhangetest – see ei taga kiiremini tulemuseni jõudmist ja toob kaasa täiendavaid probleeme. Võrreldes põhjamaadega kulutatakse meil projekteerimisele palju vähem aega.
Tuleb tagada, et üürielamute programm ja riigigümnaasiumite, samuti riigimajade programmid edendaksid laiemas mõttes meie elukeskkonda ja toetaksid kohalikku kogukonda. Ehituste kavandamisel peaksime loobuma kiirustamisest ja nn odavhangetest – see ei taga kiiremini tulemuseni jõudmist ja toob kaasa täiendavaid probleeme. Võrreldes põhjamaadega kulutatakse meil projekteerimisele palju vähem aega.
Maaelu kvaliteedi seisukohalt on tähtis korraldada metsaraiet ja looduskaitset selliselt, et arvestataks senisest rohkem inimeste elukohtadega. RMK on astunud esimesi samme kohalike kogukondadega koostöö tegemiseks, kuid see peaks laienema üldiseks põhimõtteks, et elanike ja ka suvitajate rekreatsioonialadel ning elukoha vahetus naabruses üldiselt lageraiest loobutaks. Riigi maade majandamise eesmärk vajab täpsustamist selliselt, et neid käsitletaks ka avalikku hüve ja huvi tagava ressursina. Teedeehitus, linnas tänavate ehitus võib olla konkreetse piirkonna peamine või ainus keskkonda oluliselt muutev ja piirkonna identiteeti loov tegevus. Kahju, kui neid võimalusi ei kasutata.
Üldiselt probleem kipubki olema selles, et ruumiloome koosneb paljudest väikestest eri valdkondadesse kuuluvatest kildudest – „Rubiku kuubiku” ruutudest –, mis ruumiloome seisukohalt peaksid moodustama ilusa tervikliku pildi, kuid iga tükk kuulub samal ajal ka mingile teisele pildile-tahule. Kui igat kuubiku tahku krutib mõni kitsa valdkonna spetsialist ja kuubiku asemel on näiteks hoopis heksagon, siis tõstatub vajadus, et kusagil keegi vaataks liigutusi tervikust lähtuvalt.
Hea näide on see, kui riik investeerib uue hoone ehitamise asemel arhitektuurimälestise korda tegemisse ning tabab sellega kahte eesmärki korraga. Jah, kitsalt energiatõhususe eesmärgist lähtuvalt oleks selline lahendus riigile majanduslikult võib-olla kallim, kuid kokkuvõttes kasulikum. Sama kehtib ka näiteks riigile vajalike hoonete ehitamisel. Selle asemel et valida endale kuuluvatest kruntidest sobiv asukoht, tuleks kaaluda parimasse asukohta maa ostmist, kui see oleks pikaajaliselt otstarbekam. Siin ma ei mõtle tingimata otsest kasu, vaid laiemat sotsiaalmajanduslikku kasu elukeskkonnale.
Millised muudatused Eesti ruumipoliitikas oleksid esmajärjekorras ja lihtsamini läbiviidavad?
Tooksin välja kaks muudatust – korralduslikult lihtne oleks riigiasutustele ja ettevõtetele riigi esitatud tellimuste täiendamine ruumiloome eesmärkidest lähtuvalt. Põhimõtteliselt oleks lihtsalt teostatav teha kohustuseks kaasata tänavate ja teede projektide koostamisele nii arhitekt/maastikuarhitekt kui ka avalikkus.
Kuidas kõige selgemalt sõnastada, mis väärtust loob ühiskonnale üleriigiline ruumipoliitika?
Üleriigiline ruumipoliitika muudab eelduslikult Eesti elamiseks ja töötamiseks paremaks kohaks – toob või jätab talendid koju ning on atraktiivne ka neile, keda siia ootame: investorid, turistid ja nutikad inimesed. Ruumi puudutavate otsuste teadlikum tegemine hoiab kodud kaitstud, säilitab väärtuseid ning hoiab kokku rahalisi vahendeid. Hästi läbimõeldud ruumiotsused suurendavad inimeste heaolu, muudavad Eesti teiste riikidega võrreldes elu- ja töökohtade asukohana konkurentsvõimelisemaks ning teiste riikide näidete põhjal võib öelda, et toetavad majanduskasvu. Selle eelduseks on oskus ruumipoliitikat ellu viia. Ruumiloome ekspertrühma töö ongi neid ja teisi väiteid analüüsida ning tõestada võimalike ruumiloomealaste muudatuste kasulikkust ühiskonnale.
Mis on Eesti ruumi eripärad ja väärtused, mida sa välja tooksid? Suures mastaabis ruumiloome tõeline väärtus peitub mitte üksnes probleemide lahendamises, vaid ka unikaalsete võimaluste väljajoonistamises. Mis on kõige huvitavamad võimalused Eestis, mida üleriigiline ruumipoliitika võiks silmas pidada ja realiseerida?
Ruumiloome ekspertgrupp nende küsimusteni ilmselt ei jõua, selleks on aastane tegevusaeg liiga lühike. Küll aga ei pääse üle ega ümber meie ruumiloome õigusruumi eripäradest ning seal peituvate võimaluste ja puuduste väljaselgitamisest. Õigusruum peab vastama reaalsele ruumile esitatavatele ootustele ning võimaldama eripäraseid lahendusi. Olen töötanud kahes kohalikus omavalitsuses – ühes kõige väiksemas, Kihnu saarel ja kõige suuremas, Tallinnas – ning tajun päris hästi, kui lootusetu on samade seaduste alusel neis kohtades elada, kuigi tuleb.
Eesti on väike – piisavalt väike, et peaksime suutma huvitatud osalised sisuliselt kaasata ning nende arvamusega arvestada, see tagab kasutajale sobivama tulemuse. Mida väiksem koht, seda olulisem on üksikud ruumiotsused läbi mõelda. Oleme teiste skandinaavia rahvastega võrreldes vaesed – siia elama jäämiseks peab noorel euroopa põlvkonnal olema vähemalt sama hea elukeskkond, mille oluline komponent on ruumiline keskkond oma võimalustega.
On omajagu ruumilisi küsimusi, mis esinevad paljudes omavalitsustes, kuid käivad oma keerukuselt kohalike omavalitsuste arhitektuuri- ja planeerimisosakondadele üle jõu. Samuti pole mõttekas igas omavalitsuses n-ö jalgratast leiutada. Neis valdkondades oleks mõistlik, kui lahenduste otsimisega tegeletaks riigi tasandil. Kuid valdav osa maaomandist linnades ja asulates kuulub kas eravaldusesse või kohalikule omavalitsusele ning üld- ja detailplaneeringuid menetlevad ja kehtestavad omavalitsused. Kuidas riigi tasemel tehtav ruumiloome töö KOV-ideni paindlikult jõuaks, et omavalitsustel oleks huvi ja võimalus seda rakendada? Teisisõnu, milline oleks see tööriistakast, mis riigi ruumipoliitikal teostuda aitaks?
Nõustun, et parema elukeskkonna saavutamiseks on vaja pisut rohkem strateegilise planeerimise tööriistu. Praegu on tõesti riigi ja kohaliku omavalitsuse planeerimistasandid jäigalt eraldatud ja struktureeritud erinevate planeeringuliikidega, riigi tasandi sekkumist sh abi kohaliku omavalitsuse planeerimistegevusse välditakse. Riik (maavalitsused) üldjuhul ei tee sisulist koostööd riiklike arengukavade ja strateegiate paremaks rakendamiseks kohalikes omavalitsustes.
Ma ei arva, et kohalikud omavalitsused üksi peaksid saama laiemad volitused ruumilise arengu suunamiseks vajalike otsuste tegemiseks, kuid koostöös riigiga võiks kohalikul omavalitsusel olla õigusi rohkem, nt õigus eelistada avalikust huvist lähtuvalt arendusi, mis soodustavad kompaktse linna kujunemist, ei koorma asulaid täiendava autoliiklusega, edendavad säästvaid liikumisviise.
Mis on ruumiloome ekspertrühm?
Ruumiloome ekspertrühma töö eesmärk on analüüsida riigi ruumilist arengut ning töötada välja ruumilise arengu parendamiseks vajalikud poliitikaettepanekud, mis esitatakse vabariigi valitsusele. Ruumiloome on kas teadlik ja eesmärgipärane tegevus või juhuslik – mingi teise eesmärgi saavutamisest johtuv tulemus. Ekspertrühma abil soovime kasvatada teadlikkust ja ruumiloome kvaliteeti ning parandada valdkondadeülest koostööd.
Ruumiloome ekspertrühma loomine põhineb vabariigi valitsuse tegevusprogrammil, mis näeb ette üleriigilise ruumilise planeerimise kompetentsi koondamiseks ministeeriumideülese ekspertkogu loomise koostöös Eesti Arhitektide Liiduga. Ekspertrühma tegevus käivitus 2017. a juulist kestusega 12 kuud. Rühma tööd koordineerib Riigikantselei koostöös Kultuuriministeeriumiga. Ekspertrühm koosneb erialaliitude ja ülikoolide ning ministeeriumide esindajatest.
JAAK-ADAM LOOVEER on lõpetanud EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise eriala, tegutsenud arhitektina era- ja avalikus sektoris. Praegu töötab Tallinna Linnaplaneerimise Ametis peaarhitekti büroos linnaplaneerijana ning alates juulist 2017 juhib Riigikantselei juurde moodustatud Ruumiloome ekspertrühma.
PÄISES foto: Mark Raidpere
AVALDATUD: Maja 91 (sügis 2017), peateema Ühine ruum
